15. oktoobril tuleb klubisse Hollywood üks tunnustatumaid metalcore-bände Killswitch Engage, kelle viimaseid albumeid on kiidetud ainult ülivõrdes. Vokalist Howard Jones oli meeleldi nõus pajatama veidi bändi tegemistest ja paljust muustki.

Kuidas võeti vastu teie viimane album võrreldes „The End of Heartache’iga”?

Ma ei tea (*naerab*). Arvan, et hästi. Selles mõttes, et albumil läheb täitsa okeilt, nii et ma ei saa nuriseda. Kui aus olla, siis see siiamaani üllatab mind. Me oleme lihtsalt kamp hulle tüüpe, kellele meeldib lõbutseda, ja kui inimestele meeldib see, mida me teeme, siis on see suureks komplimendiks.

Sa liitusid Killswitch Engage’iga juba 2002. aastal. Kui raske oli sinu jaoks asendada Jesse Leachi?

Ei olnudki mingeid suuri ületamatuid takistusi. Ma olen KsE liikmeid tundnud juba väga pikka aega, Jesset isiklikult juba 12 aastat. Album („Alive or Just Breathing”?) oli väljas olnud mingi nädal aega, kui ta bändist lahkus, ja ma lihtsalt võtsin kohustused üle. Ma kõlan teisiti kui tema, kuid see ei ole probleemiks. Kõik tuli oluliselt paremini välja, kui ma olin lootnud; ma püüan võtta sellest viimast ja ennast hästi tunda.

2005. aastal väljastasite oma live-DVD „(Set this) World Ablaze” ning seda vaadates tundus, et kohal olid ainult paadunud fännid. Kus te selle lindistasite ja kuidas saite rahvalt nii hea vastuvõtu?

Me salvestasime selle Worcesteris Massachussetsi osariigis ja see on põhimõtteliselt meie kodulinn. Kõik on siin väga lähedased ja seda võib nimetada meie peastaabiks. Me ise ei teinud midagi kindlat, et saada neilt nii hullu reaktsiooni. Oli, mis oli. Meil oli seal väga lõbus.

Paar aastat tagasi remasterdasite oma debüütalbumi, boonuseks olid mõned lisalood. Mis põhjusel te seda tegite?

(*kõhkleb veidike*) Ma pole päris kindel. See oli lihtsalt üks lahe asi, mida teha. See oli nagu väikeseks kommiks fännidele enne meie viimase albumi tulekut. Kui saab mõned lood lisada ja plaadi paremini kõlama, siis miks mitte. Aga noh, kui aus olla, siis ega esimene album just kõige parema kvaliteediga polnud. (*naerab*)

Oma viimase albumi eriversioonil on ka DIO „Holy Diveri” kaver ja minu arvates saite päris hästi hakkama sellega. Miks valisite just DIO?

Parem küsimus oleks, miks me poleks pidanud valima DIOt. See on ju klassikaline lugu. Ma mäletan, et vaatasin 80ndate lõpus selle loo videot ja imetlesin Ronnie James Dio häält ja 20 aastat hiljem kõlab see sama tugevalt. Mõtlesime, et miks mitte? Kui läksime stuudiosse, siis Adam (KsE kitarrist) pakkus välja, et ma karjuksin salmi osad ja laulaksin ainult refrääni, kuid ma ütlesin, et saan terve looga hakkama. Tegin ära ja see vist täitsa õnnestus.

Te tuuritate metsikult. Kus sulle endale rohkem meeldib mängida, kas USAs või Euroopas ja mis on sinu arvates suurim erinevus publiku poolest?

Mere taga esinedes tundub publik tänuväärsem. Me ei satu sinna nii tihti ja tundub, et publik on palju tänulikum meile pingutuse eest, et me jõudsime nende elupaika. Võrdluseks, USA publik näeb praktiliselt igat bändi ja tuuri – kõik peavad tulema USAsse. Kui mõni ansambel tahab läbi lüüa või saavutada rahvusvahelise bändi staatust, siis ta peab Ameerikas tuuritama. USAs on meil täitsa kindel fännibaas, kellele meeldib meie tegevus. Mis mind aga üllatab on see, et Euroopas, kui me tuleme kohale, siis lihtsalt nii palju rahvast on oodanud meid pikisilmi, ja see, kui hulluks nad võivad minna. Nad saavad täpselt seda, mille eest nad maksnud on. See on fantastiline. Kui midagi teha, siis juba täiega.

Kui palju te muudate oma setlist’i, arvestades, et teil on juba neli albumit välja antud?

Ma olen väga vale inimene, kellelt seda küsida. Sellega tegeleb meie trummar. Ma lihtsalt vaatan setlist’i enne lavale astumist ja laulan neid palasid, mis välja valitud.

Räägi nüüd, mis teema Adami kostüümidega on.

Ma arvan, et ta teeb seda enda lõbuks. Kui sa esined ja teed päevast päeva ühte ja sama asja, siis tüütab see päris kiiresti ära. Me viljeleme rasket muusikat, kuid Adam tahab näidata, et ta pole mingi hullult kõva egoga tüüp. Ta teeb seda kogu aeg. Ma vahel unustan ära, et ta võib millegagi üllatada, kuid kui me lavale ilmume, tuleb see väga kiiresti meelde.

Sul on ka kõrvalprojekt Blood Has Been Shed. Väidetavalt kirjutate uut materjali. Millal võib seda kuulda saada ja kas te tuuritate ka reliisi toetuseks?

Oeh. Ma tõesti ei tea. Mul pole isegi aimu, kas meil tuleb võimalus tuuritada, sest meil on lihtsalt KsEga nii palju tegemist ja see võtab väga palju aega ära. Blood Has Been Shedi kitarristil on oma firma ja bassimehel kolm last. Kes teab, mis saada võib? Loomulikult – kui võimalus tuleb, siis tahaksime väga tulla Euroopasse mängima. Meil oli vahepeal ka tuur plaanitud Suurbritannias, kuid see jäi ära. Kõik on lahtine, kuid mina tahaksin küll BHBSiga Euroopasse tulla.

Teid on alati peetud metalcore-bändiks. Mis toimub hetkel sinu meelest metalcore’i skenes?

Noh, see on ju oma olemuselt metal tugevate hardcore’i mõjutustega ja me oleme kõik HC skene taustaga. Meile väga meeldis käia HC kontsertidel, eriti, kui neid peeti väikestes kohtades. On väga palju bände, keda liigitatakse metalcore’i alla ja mul on tunne, et see skene on hääbumas. Muusika käib alati lainetena. Miski muutub populaarseks, skene üleküllastub ja hääbub. Vaatame kas või minevikku: oli hair metal, siis tuli grunge, alternatiivrokk, popp-punk. Kõigel on oma kõrghetk ja madalseis. Minu meelest on metalcore’il olnud paremaid päevi, kui nii saab öelda.

Kas see võib sundida teid ka veidi stiili muutma järgmisel kauamängival?

Ma ei saa seda veel kinnitada, kuna me pole uute lugude kirjutamisega veel alustanud. „As Daylight Dies” on olnud poelettidel alles kümme kuud ja meil on veel palju tuuritamist ees, plaadifirma ja management tahavad, et me võimalikult palju esineks. Me lihtsalt tuleme kokku ja hakkame lugusid looma. Ei tea, mis saab. Võib-olla Adam otsustab moeloomiskarjääri kasuks. Enne kui me hakkasime kirjutama As Daylight Diesi” või isegi „The End of Heartache’i”, siis mul polnud mingit ettekujutust, kuidas see kõik lõpuks kõlama hakkab, aga me oleme rahul.

Kui palju treenid oma häält ja kas sa teed soojendust ka?

Ütleksin, et see jääb nulli ja mitte millegi vahele. Ma olen tegelenud laulmise ja bändindusega terve oma elu. Vahel ma teen tõesti veidi sooja oma häälele enne esinemist, kuid enamjaolt mitte. Mul on olnud õnne – ma pole häält kordagi veel kaotanud. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla, et seda ei juhtuks.

Mida võivad Eesti fännid peale hiiglasliku energiapahvaku teilt oodata? Ootate te Eestis esinemist?

Kas me ootame Eestis esinemist? Nalja teed? Loomulikult ootame seda. Isegi väga. Ma pole seal kunagi käinud ja see on kui unistuse täitumine, midagi erilist. Me üritame midagi välja mõelda, et fänne rohkemaga kui lavaletuleku, lärmitegemise ja lahkumisega rahuldada. Me kindlasti teeme selle meeldejäävaks nii endale kui ka kohaletulnutele.

Mida te fännidelt aga ise ootate?

Ma tahan, et neil oleks hea olla. Isegi kui sind bänd nii väga ei huvita, tule kohale, me kohe kindlasti pakume head meelelahutust. Meile meeldib publikut kaasata. Kui tahad laulda, tantsida, mosh’ida, siis ole lahke. Meile meeldib lõbutseda. Kui sa pead enda taskust pileti eest maksma, siis tule kohale ja võta sellest kõike. Meie sind alt ei vea.