Arvustades Klaxonsi tuleks ilmselt kirjutada neoonvärvi särkidest, glowstickitest ja uuest revolutsioonist. Kuid palju õigem tundub siin kohal tsiteerida hoopis Black Booksi:
Bernard Black: I’ve got to get a girlfriend, just for the summer, until this wears off. She’ll be a summery girl. She’ll have hair. She’ll have summery friends who know how to be outside. She’ll play tennis and wear dresses and have bare feet, and in the autumn, I’ll ditch her, because she’s my summer girl!
Kui päris aus olla, siis vähemalt praegusel hetkel ei suuda ennustada, milliseks kujuneb Klaxonsi karjäär. Kas neid ootab ees pikk ja uhke karjäär mis tipneb nelja väljamüüdud kontserdiga Londoni Earls Courtis, 2xcd-lise uhke Best Of kogumikuga, millele sleevenote’ide kirjutamiseks jookstakse tormi, analüüsitakse kui sügava tähendusega Klaxons ikka oli neile noortele, kes nende ajal üles kasvasid ja käisid higistel klubikontsertidel ja crowdsurfisid ennastunustavalt suurtel suvefestivalidel 21. sajandi esimese kümnendi teisel poolel. Või peab Klaxons jagama saatust nende sadade, kui mitte tuhandete, UK ansamblitega, kes on leidnud enda pildi NME esikaanelt koos sõnadega “Best band in the world” või siis “The Most Exiting Thing in Music at the Moment”, et siis sama kiirelt laiema avalikkuse vaateväljast kaduda kui nad olid sinna tekkinud. Singlite põhjal võib väita, et olemas on vähemalt teoreetiline võimalus, et Klaxons suudab teha sama, mis näiteks Arctic Monkeys ning teise albumiga murda end välja tugevalt üles haibitud ja seejärel unustatud ansamblite getost. Ilmselt tunnevad ka Klaxonsi enda liikmed mingil määral, et paljudel meist on nad pelgalt suvearmastus. Bänd, kellest esimest korda kuuldakse kuskil talvel lõpul ning seejärel jälgitakse, kuidas läbi kevade bändi järjest enam ja enam ülesse haibitakse erinevate meediaväljaannete poolt. Teekond, mis tavaliselt lõppeb mõne ajakirja festivalide erinumbri kaanel. Hiljemalt tolleks hetkeks on keskmine muusikafänn jõudnud otsusele, et just see haibitud bänd on tema selle suve muusika armastus – bänd, keda fännitakse terve suve ja kellega flirditakse suurtel Kesk-Euroopa ja UK festivalidel läbi kolme suvekuu, enne kui sügisvihm bändi meie kollektiivsest mälust kustutab ja fänn oma vanade lemmikute juurde tagasi pöördub ning saabub talv, mis koos Radioheadi, NIN või kellegi kolmandaga koos mööda saata ja siis kevadel kõike seda uuesti korrata.
Kui Klaxonsist peakski kujunema enamikule meist ühe suve armastus (ohu märgid on selle kohta igal juhul olemas – tugev hype ja NME Glastonbury erinumbri esikaas) on nad Myths Of The Near Future näol endast maha jätnud 12-loolise indiet ja reivi ühtseks kompotiks segava laserplaadikujulise mälestusmärgi. Golden Skans on taustamuusika kergelt pilves festivalikülastajatele, kes õnnis naeratus näol jälgivad pealava kohal rippuvat kollast pro¸ektorit, üritades oma pealiikumisega ära aimata tema valgusvihu liikumist, ise samal ajal vaikselt loole kaasa vilistades. Isle of Her on chill out lugu, mis seda ise mitte mingil juhul olla ei taha, näidates üles oma mässumeelsust militaristlike trummikäikudega. Kui Atlantis To Interzone ja Magick, plaadi kaks kõige otsesemate rave mõjutustega lugu, võivad lives kuulduna mõjuda vägagi tantsitavatena, siis plaadi pealt kuulatuna, oma kodu nelja seina vahel, mõjuvad nad igavate ja ülepingutatutena. Gravitis Rainbowd võib aga pidada peaaegu ideaalseks festivaliseti lõpulooks. 2m ja 37s, mis tahestahtamata manavad silme ette kujutluspilti sellest, kuidas refrääniajal kuskil Kesk-Inglismaa põllul õhtuhämaruses 80000 inimest hüppab üles alla ja karjub täiesti kõrist “Come with me, come with me, we´ll travel to infinity.” Enne seda, kui laval olev bänd keset stroboskoobi valguspõrgut oma kitarrid puruks lööb, süntesaatorid riserilt maha viskab ja trummid ümber lükkab, et seejärel saadetuna stroboskoobist, võimenditest kostuvast feedbackist ja rahva vaimustushüüetest lavalt lahkub. Kas Klaxons suudab meile ka tulevikus midagi pakkuda, näitab aeg, kuid vähemalt 2007 aasta suve jaoks on nad Myths Of The Near Future näol valmistanud korraliku soundtracki.
Hinne: 10 punkti Golden Skansi, It´s not Over Yet ja Gravity´s Rainbow suguste festivali hümnide eest, -3 punkti Magicki ja Atlantis to Interzone eest = Hindeks 7.