Paljudki tõsidõnbijad haaravad küllap oma pärispeadest kinni, kui näevad Rada7-s profaani kultusketta kallal. Teisalt on turvaline tulla plaadiarvustamisse tagasi millegagi, mille skenest olen ma alati eemal olnud ning kus teadmatus kontekstist on peaaegu täielik, nii et möödapanekus pole algusest peale kahtlust. See loob teatava vabadustunde.
Isegi eelmisi osi pole sattunud kuulama, patt pihtida. “Dynamu Bassi” kunagi küll, aga kuna oma heliotsingud kiskusid siis mujale, vanemasse ja meloodiapõhisemasse muusikasse, on ainsaks püsivamaks suhteks d’n’b-ga jäänud Goldie “Timeless”, mis on ju paljuski hoopis vikerviisialbum. Mõned vanad Lu:ki asjad tulevad ka aeg-ajalt meelde ja kõrvusse. Edasi ja ümber on vaid nimed, katked, rebemed. Veel vähem aimu kui metalist. Lõppude lõpuks olid mul kooliajal ikkagi Manowari ja Iron Maideni kleepsud vihikumapil. Noh, Europe oli ka. Oli selline aeg. D’n’b kleepsude ajaks mul enam vihikumappi polnud.
Asjast? Etiketti tundmata lähenesin sellele kogumikule, nagu kõiksugu muulegi muusikale, oma lubjastunud maitse-eelistuste pinnalt. Huviga hübriidide vastu, milles stiilid päris lõpuni ei sulandu ja kus kõike on natuke liiga palju. Minimalism kipub mus ikka klaustro- või agorafoobiat tekitama (digiajastul neil vahet pole). Aga, nagu öeldakse, ei pidanud pettuma.
Esimese kuulamisega jäidki kõrva tavalised kahtlusalused, teenelised eklektikud Leslie Da Bass ja Critikal. LDB väljastatu võib teinekord olla liiga sumbuurselt indie (mul indie’ga samad probleemid, mis Tõnis Kahul) või siis liiga ilmselt kalkuleeritud hipsteriestraad (HU?), aga selle plaadi “Live Fast” on nagu Boraxi “Mikroraion” üheks hõbekuuliks sulatatuna ja uue millenniumi südamesse kihutatuna. Muteerunud rokikitarrid ja uljalt anonüümne futuvox, äikseline elektrohauss-riff ja kosmokrudinad, ja kõige tipuks too napilt mittekämp acid-sample “bbbbbbeissss!”, mis toob meelde tolle legendaarse MTV tantsumaratoni, mida ETV terve öö üle kandis ja mille ma ka hommikuni ära vaatasin. Pärast seda on mind mõnede anakronismidega eriti kerge ära võluda.
Critikali “Trastevere Morning” võiks aga samahästi olla “Elistvere Ommik” – pimekuulamisel võiks tema rada pidada Pastaca omaks, kogu selle multifilmi-retroulmes ja reipas falsetihäälses skättimises. Eristub.
Muu tahab rohkem sisseelamist ja lisakuulamist. Õigupoolest on plaadi algus vist teadlikult rohkem crossoveri peal väljas, lõpp läheb askeetlikumaks. Hakatusest lülivad mällu S.I.N.-i “The Ceremony (V.I.P.)” kosmodisko elemendid ning Lizoni “Jazz At Dawn’i” triphopi järelkaja, enne kui dubstep-mörinaks läheb. Eriti need palad, kus keskel mingi stilistiline jõnks toimub: 007 “U Got It” ongi hakatuseks teleseriaalilik, pigem kübersügavuste Miami Vice kui Bond, poole pealt sekkub aga pealkirjas osundatud Roy Orbisoni kantripop-sämpel, millega siis kõiksugu immelmanne tegema hakatakse. Fluttering to Ibiza.
Snowcatsi “Two Rooms” on esimene ägedam ja minimalistlikum paugutamine, sellessegi sugeneb aga ootamatult mingi latino-house teema, nii et jääbki mulje kahest erineva küttega peosaalist, mille vahel ja piiril tolgendades tekivad kummalised ülesulamised.
Kui Mutated Formsi “Broken Man” oma eleegilise maanteeambiendiga ning Inztance featuring Mart Kinkari “Memorandum”, oma anthemliku hõikumise ja kaugete paaniflöötidega kesk tulistamist ja krudistamist, lasid mul veel tunda, et saan jala võõral territooriumil maha, siis Raiden, Siimsalabim, Moral Fibre, Infarkt – sorry, tõenäoliselt teete väga õiget asja, aga ma ei tihanud helikopterist välja tulla, kartes, et kui ma ei oska aborigeenidele vastata, mis biidid ja mis fx parasjagu on, lõigutakse mind väikestele dõmbaritele jeef berky’deks. Samuti pole päris minu kapotee Palat nr. 15 “Näljalinn” (Hash & Demie Lasna-Musta Overhaul Remix) – jällegi omas vallas vist hea, aga ma lihtsalt ei jaksa enam muusikas sõnu kuulata, kui neid on väga palju. Mis kõrva jäi, oli vaimukas, aga tervikpilt tundus isegi monotoonsem kui puhtalt instru peal sõitvad lood. Ärge kuulake mu filisterlikke soovitusi kaasata naishääli, lastekoore, puhkpilliorkestreid ja nii edasi, mõned teised rappijad kasutavad neid kõiki ja ma ikkagi ei saa nendega enam kontakti. Minu patt.
Päris lõpuots paigutus siiski jälle mulle tuntud maailma kaardile: Qba “ES1008” tekitas assotsiatsioonirea Orb-Orbital-Craig-Mills ning Prospecta “The Message” breakbeat-kabjaklabina küljes hõiskavad vikerviiside inglipasunad ja habisev naishääl tõid tõepoolest vana Lu:ki meelde. Lõpp hea, kõik hea.
Igatahes tekkis vajadus end eelmiste jagudega kurssi viia ja loodetavasti ka edaspidi kursis püsida.