Buzzcocksi ja Duran Durani plaadikaaned teinud graafiline disainer Malcolm Garrett, punkmuusik ja ajakirjanik John Robb ning Nick Cave’i ja Jarvis Cockeriga koostööd teinud muusik ning filmitegija Barry Adamson tunnevad teineteist juba Manchesteri kuldaegadest, kui punk läbi new wave’i indiele ruumi tegi. Seega polnuks neil küll vaja Tallinn Music Weekile omavahel juttu vestma tulla, aga nad tulid!

Barry Adamson, John Robb ja Malcolm GarrettFoto: Tallinn Music Week
Kui nüüd eelmises lauses oli natuke liiga palju nimesid – pole hullu!
Tähtis on see, et need tüübid: Garrett, Robb (kes Eestis korduvalt käinud) ja Adamson oleks ilmselt võinud oma jutud ka Manchesteris ära rääkida, aga neile meeldib endi sõnul seda Tallinnas teha. Eriti, kui Tallinn Music Week nende sõidu kinni maksab.
Kõik kolm tundsid muidugi ka Manchesteri kultusbändi Buzzcocksi lauljat Pete Shelley’t, kes möödunud aastal Tallinna residendina siinmail suri ja seetõttu oli vanade sõprade jutus endiselt kerge peiekõne hõng.
Brexitist aga ei soovitaks ma tõesti nende tüüpidega rääkida, kuigi konverentsi esimese kõnelejana Garrett just seda kohe hommikul tegi.
Näitas kõigepealt droonivideot Londoni kesklinna tänavaid ummistavatest tuhandetest inimestest ja just siis, kui avaldasin kõrvalistujale arvamust, et sealsed ummikud on ikka päris hullud meie liiklusoludega võrreldes, mainis Garrett, et see on hoopis Brexiti vastane meeleavaldus.
Tema sõnum Eestile oli see, et mida me ka ette ei võtaks, Euroopa Liidust lahku löömine oleks sellest ikkagi tobedam samm.

E-resident ja Eesti president

„Brexit on läbi! Kui sa vaid soovid!“ ehk “Brexit Is Over! If You Want It” oli ta avasõna pealkiri ja tõepoolest, oodates päeva teises osas vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõnet EKA aatriumis, tuli uudis, et Briti parlament oli juba kolmandat korda Brexiti eelnõu maha hääletanud. Seega peaks see nähtus tõesti justkui läbi olema.
Keegi inglise ajakirjanik küsis retoorilis-irooniliselt, et mis edasi saab. Ma pakkusin, et ju tuleb neljas hääletus. Ei olnud mul õrnemat aimdust, et järgmisel hommikul just selline uudis netis vastu vaatabki.
Hilisemas eravestluses mainis Garrett, et Brexitit pole keegi tahtnud kogu õndsal Inglismaal ja kui ma küsisin seepeale, et kes siis need olid, kes esialgu Brexiti poolt hääletasid, katkestas mind publitsist ja suhtekorraldaja Richard Foster, et viisakas seltskonnas pole sellise väljendi kasutamine sünnis. Mis ei takistanud neil endil seda korduvalt kasutamast. Foster ise on tegelikult lahe tüüp nagu samal õhtul selgus. Tema tegemistest saate guugeldades aimu.
Tagasi tulles Garretti kõne juurde, siis selle võttis moderaator Helen Sildna kokku sõnadega, et nagu Yoko Ono ja John Lennon kunagi nädal voodis vedeledes sarnase fraasiga Vietnami sõja lõppu kuulutasid, võib sama sloganiga ka Brexitile lõpu kuulutada.
John Robb ja Malcolm GarrettFoto: Tallinn Music Week
Minu kõrval olnud Yoko Alender isegi ei võpatanud oma nime kuuldes. Siis ütles Sildna millegipärast veel, et ka piraatlus on läbi, kui me vaid seda tahame ja siinkohal läks loogika justkui minu jaoks lappama, sest minule näiteks Jack Sparrow filmid meeldivad. Miks peaks siis piraatidele lõpu tegema, aga olgu – see võib olla peakorraldaja isiklik maitsevääratus.
Kui ma enne mainisin presidendi kõnet, siis siinkohal tundus sümptomaatiline, et proua Kadriorust keskendus omakorda e-residentsusele ja hoiatas samuti igasuguste katsete eest Euroopa Liidust eralduda. E-residentidest ja miljoni võimaluse maast ehk Eestist oli samal päeval veel üks etteaste, mis pani mõtlema, kas mitte muusika turundamise asemel pole Tallinn Music Week’i rakurss ehk veidi liiga interaktiivsetele lahendustele keskendunud. Eks muidugi Eesti edu pant olegi meie e-riik, aga sellise sündmuse raskuskese peaks asetsema loome turundamisel, mitte turunduse loomisel.
Vahetult enne toda kõnet küsis Garrett meisterlikult huvi teeseldes, et millised oleksid tema väljavaated hakata Eesti e-residendiks, et meil olla selline kena väikeriik või midagi sinnapoole, aga selleks ajaks olime juba paar klaasi vahuveini manustanud. Eelnevalt rääkis Garrett, kuidas tal polnud algselt kavatsustki oma tiheda graafiku tõttu Eestisse konverentsile sõita, aga Sildnale lihtsalt ei saa ära öelda.

Eraklik muusik ja filmitegija Adamson

Siiski kaugeltki mitte kõik etteasted ei puudutanud tehnilisi lahendusi või ühiskondlik-poliitilisi päevasündmusi.
Kui keegi peaks teadma Barry Adamsoni nime, siis seetõttu, et tema saatus või juhus oli mängida Nick Cave’i bändis The Birthday Party bassi ning ta on teinud ka ise muusikat, filme ja kirjutanud stsenaariume. Just nii Tallinn Music Week Adamsoni välja kuulutas.
Põhiline on siiski muusikaline koostöö Nick Cave’i ja kadunud Pete Shelleyga, Depeche Mode’i remiksid ning peamistest peamine – soundtrackid David Lynch’i ja Oliver Stone’i filmidele.
Eks sellised koostöötamised nagu omaaegse futubändi Visage’i või Jon Spencer Blues Explosion’iga tõepoolest kahvatu Lynch’i „Lost Highway“ või Stone’i „Natural Born Killers’i” soundtrackidega võrrelduna. Omaette lugu, et Adamson teeb vahet muusika kirjutamisel filmile ja filmi soundtracki tegemisel. Võta kinni, mis see vahe siis on.
Vestlusring Barry AdamsonigaFoto: Tallinn Music Week
Võiks arvata, et sellisel inimesel on kogemusi, mida jagada ja ilmselt see pädeb ka Adamsoni puhul, ent kõik need, kes soovinuks noppida jutust pärleid, et tulevikus oma filmile või muusikale läbilöök tagada, pidid ilmselt kahjuks pettuma ning pettuvad ka edaspidi oma otsingutel. Seda ka põhjendatult.
Adamsoni sõnum oli lihtne nagu elu mõnikord olema kipub: temal oli õnn olla Manchesteris pungi kõrglainel, mistõttu ta tundis juba kooli ajal neid, kes panid kokku Buzzcocksi või asutasid Mute Records nimelise plaadifirma. Kuna ta oli lapsena pigem kinnine ja pealegi nahavärvilt mulatt, keda toonase tööstuslinna miljöö toorus just ei hellitanud, siis mattus Adamson muusikasse. See oli tema aeg, tema areng ja see sobis talle. Kas seda saaks keegi jäljendada nelikümmend aastat hiljem? Ilmselt mitte, kui välja arvata pühendumine oma loomingusse, mis alati kasuks tuleb. Õigemini ainsana mingisuguse tulemuse tagab. Endassetõmbunud noorukist on saanud kuuekümne aastane multiinstrumentalist, kes suudab mängida pea igasugust pilli, mil keeled peal. Lisaks on ta mänginud Nick Cave & Bad Seeds’is tuuril trumme ja klahve ja tolle bändi ühe kuulsaima albumi „Push the Sky Away“ peal bassi.
Sarnane deja vu moment tekkis samal päeval Soome ekstsentrikut Jimi Tenori vesteid kuulates. Kui Adamson suudab pea kõiki instrumente mängida, siis Tenor suudab pea kõigest ise endale instrumendi valmistada. Ta suudab ka panna EKA tudengid neil eksperimentaalset muusikat tegema nagu ta seda sealsamas tõestas. Mõlemad mehed on kirjutanud muusikat filmidele ja too pärastlõunane Tenori „sümfoonia“ selliselt kõlaski nagu sobiks see mõnd Jim Jarmuschi järjekordset üllitist saatma.
Ent kui küsida inimese käest, kes mõtleb „kastist väljas“, kuidas ta seda teeb, siis ta ei pruugi seda teada! Vähemalt ei oska ta seda ära seletada.

PR-i Raudne Leedi – Amanda Freeman

Vahepeal oli EKA aatrumi tekkinud õllemüügilett ja kui ma kolmandat korda sealt möödusin, teatas müüja, et hetkel võistlevat ma suurima kassa tegemises muusikaajakirjanik Siim Nestoriga, mis iseenesest poleks mingi ime, kui mitte arvestada, et ma polnud teda terve päeva jooksul majas veel näinud. Kohtusime alles konverentsi teisel päeval, aga sel hetkel oli juba viimane aeg kiirustada avalike suhete „sõjaprintsessi“ Amanda Freemanit kuulama.
Freeman on töötanud U2, Smashing Pumpkins’i, Blur’i, PJ Harvey jt heaks, korraldanud meediasse nende tuuriinfot või teavitanud plaadi ilmumistest.
Amanda FreemanFoto: Tallinn Music Week
Kui keegi tunneb huvi praktiliste nõuannete vastu, mida kolmkümmend aastat oma alal töötanud proff jagada võib, siis neid ei saa kõnedest ega panelistide vestlustest. Nii ka Freemani puhul – esimese sõnavõtu mõte oli lühidalt see, et 30 aastat tagasi kui ta alustas, oli kõik teistmoodi. Nüüd on ka teistmoodi, aga hoopis teisiti.
Muidugi – inimesed peaksid tema soovitusel olema aktiivsed ehk kasutama sotsiaalmeediat ja muid kanaleid, mida toona veel polnud; olema teadlikud sellest, mida nad täpselt tahavad ja sõnastama seda selgelt ning täpselt. KÕIK.
Artikli autor salvestamas tähelepanelikult mällu kõike, mida räägib Amanda FreemanFoto: Tallinn Music Week
Järgmise päeva töötoas, vastates juba praktilistele küsimustele avalike suhete köögipoole kohta, avanes märksa sisukam pilt:
A. Ärge pommitage meediakanaleid korduvate pressiteadetega – kõigel on oma mõõt. Vastasel korral liigitub teie teave rämpspostiks ja adressaadid hakkavad teid vältima. Seega, kui te nüüd saadate Rada7-sse info oma suurepärasest bändist, siis tehke seda vaid kord. Niikuinii me seda teist läbi ei loe!
B. Kui te ikkagi otsustate korduma kippuvaid pressiteateid välja anda, sest seda teeb ka Freeman ise igapäevaselt, siis plaanige seda ette pikema aja peale – festari puhul näiteks võiks see olla vähemalt mitme kuu pikkune periood, mille jooksul te endast taas ja taas märku annate ja uusi infokilde oma teatesse pikite. Lisaks tehke seda lühidalt ja selgesõnaliselt – keegi ei viitsi pikki keerulisi tekste läbi hammustada.
C. Kui vähegi võimalik, siis kasutab Freeman plaadiarvustuste puhul vabakutselisi, kelle ta kartoteegist selle järgi välja valib, et teab kirjutaja muusika maitset. Nii tagab ta positiivse kajastuse. Eestis on see mängumaa muidugi hulga kitsam.
D. Võib tulla üllatusena, aga Inglismaa pole loobunud paberil ilmuvast meediast ja kolm suurimat ajakirja eelistavad saada isegi pressiteateid paberil.
E. Lõppeks soovitus: toimides samaaegselt ühes isikus nii kunstniku-muusiku kui ka produtsendi või mis tahes tugiteenuse alal, tasub teadaandesse lisada vaid see tiitel, mida sa müüa tahad. Kas muusik või produtsent; kas kunstnik, disainer või manager. Kuhjuvad rollid ei mõju veenvalt ning tekitavad segadust, mis omakorda kustutab huvi. Ent loomulikult kõigest kõige tähtsam on eelarve – selle olemasolu ja sellest kinnipidamine. Küsimus igaühele, kes alustab just praegu mingit promo-projekti: kui suur on teie eelarve, et oma sõnum meediasse saada?

Rockumentalist Zoë Howe

Millised on tegelikud lood bändide taga, milline on tõde? Iga mälestuse taga on inimene, aga kui palju sellest avaldada saab? Need igavikulised küsimused peaks huvitama igat biograafi-dokumentalisti.
Zoë Howe spetsiifikaks on rockmuusikud ja ta jookseb paratamatult ajaga võidu, sest materjal ise ehk rockstaarid kipuvad igavikku kaduma. Veel on neid, kes mäletavad, mis juhtus 30-40 aastat tagasi, aga tõepärase pildi saab tema sõnul mitte peategelaselt endalt, kes mõnel järjekordsel ajaloolisel hetkel püünel viibis, vaid hoopis kõrvalseisnud lavatehnikult või transamehelt, kes peale kõige muu hea õnne korral ka kaine oli. Tehniline personal jagab neutraalsemat pilti. Samuti lähedased – perekond, naabrid, sõbrad jne. Mälu teatavasti on selektiivne ja mäletab igaüks oma nurga alt. Seetõttu pole isik ise ennast objektiivne hindama.
Zoë HoweFoto: Tallinn Music Week
Omaette lugu, kuidas peategelasi rääkima saada. Sageli tuleb selleks päevi tühjalt kulutada, lasta inimesel end tühjaks rääkida. Enne, kui ta avaneb ja räägib sellest, mis oluline ja mida ta öelda tahab.
Seejärel tuleb teha juba valik, mida peaks avaldama. Puhtalt eetikapõhine otsus. Olenemata fakti väärtusest, kõmust ja glamuurist, mis see raamatule annaks. Kui miskit on „vaid kirjaniku kõrvadele“, siis peab ka sellest kinni pidama. Zoë Howe mainis John Robbi küsimusele vastates, et tema puhul ei pea tema vestluskaaslased seda tavaliselt ütlemagi, kuna ta taipab seda sageli iseseisvalt. Sellised on tema töömeetodid. Kui ajakirjanikule annaks sensatsioon rohkem leiba, siis kirjanikuna ta seda ei taotle.
Kui ka raamatu ilmumise järel mõni ajakirjanik talt küsib, et mis tal ka raamatust välja jäi, siis oleks ju tobe eeldada, et kirjanik avaldaks lehele seda, mida ta isegi omaenese raamatusse ei pannud.
Zoë Howe on kirjutanud raamatu briti pub-rock bändi Dr. Feelgoodi lauljast Lee Brilleaux alias Lee John Collinsonist, kelle lavaline imagoloogiline paleus just pühaku nimbust ei lubaks. Howe leidis tolle ikooni tagant aga südamliku inimese ja pani raamatule pealkirjaks „Rock’n’roll džentelmen“.
Kui ülejäänud Dr. Feelgoodi muusikud tavaliselt backstage’is jooke manustasid kuni soojendusbänd laval lõpetanud oli, tavatses Lee noid bände kuulama minna. Ühe meenutuse kohaselt olla jörmi välimusega Lee kord lavalt maha astuva tundmatu muusiku juurde läinud ja soovitanud tal midagi kuiva selga panna. Muidu võib veel higisena külmetuda.
John Robb ja Zoë HoweFoto: Tallinn Music Week
Sama skeemi järgides kirjutas Howe paar aastat varem üles Eestiski käinud Šoti bändi Jesus and the Mary Chain’i loo. Kuigi bänd oli kõva pidutsema ja see oli üldiselt teada, oli poistel ka teine pool – vaikne ja endassetõmbunud. Kui keegi eeldas, et backstage’is käib lõputu pidu, siis polnud keegi seal kunagi viibinud. Pigem võis sealt leida laulja John Reidi omaenda jalge ette põrnitsemas, soovides kodus teleri ees olla. Kuidas need kaks kokku käivad, on muidugi omaette lugu, aga Reid tunnistas näiteks biograafile, et bändi kaubamärgiks oleva ülimassiivse kajaefekti tingis algselt tema ebakindlus ja tahtmine oma häält varjata. Sellest sai aga bändi bränd, milleta poleks nende muusika tagantjärgi enam mõeldav.
Oma värskeima teose kirjutas ta punkbändi X-Ray Spex lauljannast Poly Styrene’ist, kes 2008. aastal suri. Kirjutas seda kahasse tolle tütrega Celeste Bell’iga, kelle mälestustest kirjutamisel palju abi oli. Õigemini saigi kõik alguse sellest, et tütar leidis ema märkmeid, joonistusi ja palju muud, millest ta varem ehk teadlikki polnud.
Poly pidas Londonis King’s Road’il moekauplust ja riietus ning käitus nagu oleks ta staar, juba enne kui ta punkbändis laulma asus. Ta ise põlgas staarindust seejuures hingepõhjani, mis on andnud ilmselt ka nime postuumselt ilmunud dokfilmile temast „I Am A Cliché“ ehk „Olen klišee“. Kui bänd laiali läks, sai tast vegetaarlasest krišnaiit, ülejäänud bändi liikmed moodustasid selliseid koosseise nagu futulainel surfanud Classix Nouveaux ning Agent Orange.
Toosama Poly Styrene jõudis muusikat teha ka John Robbiga, kes nüüd Tallinn Music Week’il Zoë Howe’i küsitles. Maailm on jälle väiksemaks kahanenud.

…
Samasse päeva mahtus veel vestlus, kus Keith Siilats rääkis sellest, miks kaks aastat tagasi läbi põrunud Fyre festivaliga läks nii nagu ajalugu seda mäletab. Temale kuulus või kuulub endiselt viis protsenti tolle fiasko aktsiapakist.
Siilats süüdistas krahhis peamiselt logistikat, mille korraldajad olid algusest peale läbi mõtlemata jätnud või seda siis valesti teinud: kõigepealt polnud piisavalt transpordivahendeid ehk laevu, et rahvast saarele tuua. Kui rahvas juba saarel oli, siis ei oleks Siilatsi sõnul saanud neid telkidesse mahutada nagu see plaanis oli. Juures olid YouTube’i videod lohesurfaritest ja skuutritest.
Siilats pakkus nii randumiseks kui ka festari toimumispaigaks hoopis teist, Normanns Cay nimelist saart. Nimelt sedasama, mis kunagi kuulus narkoparun Pablo Escobari kaaskondlasele, aga millega ei oleks tohtinud vastavalt rendilepingule festari nime siduda. Kuna promovideo oli juba tollel saarel "shuuditud" ning seal jooksis läbi väide, et saar kuulus kunagi Escobarile, katkestas rendileandja diili. Tea nüüd, kas see oli esimene, viimane, peamine või suisa ainus põhjus, miks kogu projekt vastu taevast lendas.
Siilats oli ühtlasi see, kes tollesama logiseva logistika eest pidi vastutama. Jäi veidi arusaamatuks, mida oleks pidanud teisiti tegema ja palju sellest temast sõltus. Samas on mõistetav, et paneelis ettemääratud veerandtunniga ei pruugigi olla võimalik kõike ära seletada. Igal juhul oli ta füüsiline kohalolek tõestuseks sellele, et ta oli suutnud vältida kinniminekut, kes iganes tolle supi eest vastutab.
Enne teda rääkis Soome metalfestari Tuska visuaalsest disainist ja kujundusest teatriakadeemia lõpetanud Jenni Kääriäinen. Arvestades, et sellele kohale valis Finish Metal Events ta alles möödunud sügisel, siis tulemustest muidugi rääkida ei saanud. Need viljad valmivad sel suvel. Küll aga pidas Kääriäinen oluliseks korraldajate koostööd kohalike firmade ehk kauplejatega. Kui korraldajad on enesele lahti seletanud, millise ettevõtmisega tegemist on, tuleb see teistele maha müüa. Taas kord: ärge unustage eelarvet! Tõetera peitub omamoodi festivali definitsioonis, mille Kääriäinen esitas: tuleb maha müüa illusioon, kuhu inimene tahab üha uuesti ja uuesti tagasi tulla, sest see eristub kardinaalselt tema muidu nii tüütust argielust. Ja just selle nimel kogu meelelahutus töötab.