Möödunud nädalavahetusel esitles Tenfold Rabbit oma teist stuudioplaati “Fools”. Kontsert toimus raadiomaja stuudios üpris väiksearvulise publiku silme all. Ülekannet sai jälgida ka interneti vahendusel. Üldiselt jätsid plaat ja kontsert tehniliselt poolelt hea, kuid sisuliselt mugava mulje.
Alice Cooper kurtis eelmisel aastal Mumford & Sons’i tähelendu kommenteerides, et kaasaegses peavoolulisemas rokkmuusikas puudub põnevus ja uuendusmeelsus. Muusikud näevad välja nagu suvalised kaupluses hängivad noored. Lisaks puudub neil ambitsioon eristuda ja midagi uut ning üllatavat teha. Tunnistas küll, et kaasajal on inimesi üllatada raskem. Karm kriitika. Ilma hinnanguid andmata võib aga tõdeda, et kaasaegsed populaarsed rokkartistid on lihtsurelikumad. Vaatavad publikuga samal tasandil tõtt ja poetavad kontserdil kohmakalt lugude vahele eneseiroonilisi repliike. Teevad turvalisemat muusikat, mis sobib paljudele ja paljudesse kontekstidesse. On see nüüd hea, halb või lihtsalt paratamatus, jäägu igaühe enese otsustada. Igatahes kuulub Tenfold Rabbit pigem sellesse kaasaegsesse pehmesse rokkidülli.
Värsket plaati kuulates jäi tugevalt kummitama pehme staadioniroki kõla. Helikeel, mis moodustab Positivuse laadsetel festivalidel üldise fooni ja lahutab arvuka publiku meelt. Sulavate ja kergelt hüpnootiliste helide ja efektidega on lisatud küll natuke mahlakust. Kõik see sobitub orgaaniliselt Baltikumi pehmete niiöelda indiebändidega. Näiteks on tunnetatav Instrumenti’le lähenev staadionirokilik pateetilisus ja Ewert and The Two Dragons’i folgilikkus. Paraku on aga nimetatud kollektiivid varem alustanud ja kõva promotöö ning lihtsusega lööva kõlapildi toel selles nišis juhtpositsiooni võtnud, jättes Tenfold Rabbit’i ja muud sarnased väiksemad tegijad varju.
Einstein olla kunagi öelnud, et loovus seisneb oma allikate osavas varjamises. Tõepoolest on laenamine loovmõtlemise juures tähtis element. Näiteks Ewert ja Draakonid teevad seda piisavalt hästi, et laiemale publikule imponeerida. Kõvemate muusikasnoobide eest nad kohati oma eeskujusid ehk kiivalt varjata ei püüagi. Lisaks on nende muusikalised ideed piisavalt lihtsad, mõistetavad ja kaasahaaravad. Seda selgust ja meeldejäävust jääb Tenfold Rabbit’il vajaka. Samuti ka mõnest paratamatult kummitama hakkavast refräänist, mis on olemas näiteks Instrumenti’l. Tenfold Rabbit jääb natuke hõljuma. Üheltpoolt minnakse populistlikuma vooluga kaasa, teisalt keeratakse huvitavamaid, kohati psühhedeelseidki, aktsente peale. Kokku saab liiga turvaline, et stimuleerida pretensioonikamat publikut, aga mitte piisavalt lihtne ja koheselt meeldejääv, et laiemat üldsust enda poole võita.
Elav esitus on Tenfold Rabbit’il tehniliselt veenev. Esitluskontsert tehti korralikult, kuid ilma erilise särata ära. Publiku hulk oli väiksemapoolne. Samuti polnud inimesed just eriti entusiastlikud. Publik on aga artisti peegel. Lood said esitatud korralikult, kuid nappis kirge. Bändiliikmed on rahulikud ja muhedad vanad, aga artistlikkusest jääb vajaka.
Tenfold Rabbit pole päris aabitsapopp. Vokalisti eristuv tämber on põnev. Huvitavaid lugusid ja elemente "Fools’i" peal on. Aga ka hetki, mil vägisi turgatab pähe Coldplay, natuke isegi U2. Neid hetki polegi nii vähe. Selline veidi ujuv ja keriv staadionipoprokk. Mõni lugu, näiteks "Throwing It Out There", näitab oma hüpnootilsie meditatiivsusega head potentsiaali. Üldine pilt on aga mugav. Kohati tundub, et Eesti uuemate popima suunitlusega bändide seas kiputakse tehnilisele teostusele ja vormistusele suuremat rõhku panema, kui sisule ja muusikalistele ideedele. Eks nõudmised nii ideelisele kui teostuslikule poolele kasvavad ka pidevalt. Kiituseks tuleb öelda, et päris hea ports tasemel noori bände meil on. Sees on tunne, et varem või hiljem mingi kõvem plahvatus ja läbimurre ka toimub. Kas selle soone leiab üles mõni olemasolevatest või tuleb keegi uus, näeme loodetavasti peagi.