Koop on 21. sajandi üks huvitavamaid jazz-projekte. Reedel jõuavad nad juba teist korda Eestisse — seekord Rock Cafesse. Magnus Zingmark oli meelsasti nõus rääkima bändi tegemistest ja plaanidest.
Millega on Koop viimasel ajal tegelenud?
Põhimõtteliselt oleme tuuritanud üle terve maailma. Me käisime Aasias, erinevates Euroopa riikides, USAs — edasi-tagasi ühesõnaga. Nüüd teeme väikese Skandinaavia tuuri, mille hulgas on ka Tallinn.
Teie viimane album „Koop Islands“ erineb päris palju „Waltz for Koop’ist“. Tal on selline Kariibi mere saarte feel juures. Kuidas see album sündis?
Selline Kariibi mere atmosfäär tuli täiesti juhuslikult. Meie peaeesmärk oli mitte teha veel üht „Waltz for Koop’i“. Meie tuttav, kes mängis ka eelnimetatul, mängib marimbat ja lindistasimegi selle käike, mis peamiselt andiski Kariibi mere fiilingu. Loomulikult otsisime inspiratsiooni ka muudest maailma paikadest, mida Koopi saundi inkorporeerida.
Kui teid on nimetatud elektrooniliseks jazz-bändiks, siis olete alati seda eitanud ja väitnud, et te olete ikkagi lihtsalt jazz-bänd. Miks nii?
Isiklikult minu jaoks jäävad sildid lihtsalt siltideks. Mul on täiesti ükskõik nendest. Me üritame teha midagi unikaalset ja teistsugust. See oli üks asjaoludest, miks nimetasime viimase albumi „Koop Islands’iks“, kuna tunneme, et oleme kõla poolest isoleeritud teistest ja üritame ajada oma rida.
Pärast WfK’i väljastasite te ka remix-albumi, mis mõnede arvates on veel ägedam kui originaal. Kas valisite remiksijad või avaldasid nad ise soovi?
Nii ja naa. Selles mõttes, et palju rohkem inimesi tegi remikse ja avaldas soovi, kui lõpuks plaadile sai. Need, mis meile väga meeldisid, panimegi plaadile. Plaat ise eriti hästi ei müünud, ainult 5000 koopiat vist, nii et majanduslikult ei saavutanud see midagi. See pole ka meie looming, nii et ei oska end kuidagi samastada selle üllitisega. See oli tehtud põhiliselt ainult selle eesmärgiga, et võita aega uue plaadi tegemiseks.
Samas, olete isegi mitmeid remikse teinud. Kas see on rohkem hobi või annab see võimaluse ennast muusikuna proovile panna?
Me oleme sellega lõpetanud. See oli üks faktoritest, miks võttis uue plaadi tegemine nii palju aega. Me tuuritasime kaks aastat järjest ja selles vahemikus tegime veel remikse teistele inimestele ja gruppidele. Lõbu kadus ära. Otsustasime keskenduda ainult enda loomingule. Nende tegemine oli küll lõbus, aga tegime neid liiga palju ja lõpuks tüdinesime sellest.
Kuidas sünnivad teie lood? Tavaliselt jazz-bändid jämmivad proovikas, aga te olete veidi teistsugused.
Koop koosneb kahest inimesest: minust ja Oscarist. Üldjuhul kui alustame uue plaadiga, siis kuulame enda plaadikogud läbi, et avastada sealt mingeid häid kohti sämplimiseks, mida eelmine kord näiteks ei kasutanud ning samas otsime ja ostame plaate juurde, et koguda ideid. See on aga ainult üks pool sellest. Me teeme lugusid ka pillidel. Kui saame nad valmis, lisame sämpleid. Peamiselt toimub kõik juhuse ja improvisatsiooni koosmõjul.
On teile kunagi pakutud võimalust osaleda ka mõnes eriprojektis, näiteks kirjutada mõnele filmile muusika?
Me oleme teinud muusikat reklaamidele. Selle eest saab küll hea hunniku raha, aga see on väga igav tegevus. Meie lugusid on kasutatud telesarjades, aga otsast lõpuni tervele filmile pole me eraldi midagi komponeerinud. Meile küll meeldiks see, aga kahjuks pole kunagi pakutud.
Kas te võtate Tallinnasse veel kedagi kaasa?
Jah, meid saab laval olema seitse. Kõik on tippmuusikud peale tromboonimängija. (Taustal kõlab vali naer.) Ta pole eriti hea, aga on muidu lahe tüüp, nii et lubasime tal meiega kaasa tulla
See pole teie jaoks esimene kord Eestis esineda, kaks aastat tagasi astusite üles Juu Jääb festivalil.
Jah, see oli üks meie esimesi kontserte pärast viimase plaadi ilmumist.
Millised jäid muljed?
Sinna jõudmine oli täielik põrgu — pikk bussisõit ja pidime veel praamiga väina ületama, aga kontsert ise oli väga mõnus. Selline väike ja intiimne. Kahjuks pidime järgmisel päeval Roskildes esinema, nii et vahepeal magamata pidime kohe tagasi lennujaama põrutama.
Ongi vist praeguseks kõik. Aitäh intervjuu eest. Lõpetuseks midagi lugejatele?
Me armastame teid kõiki!