Taaskord on kätte jõudnud see osa aastast, kui ööd muutuvad pimedaks, jalge all krõbisevad surnud lehed ning ihu ja hinge tõmbab magnetina millegi masohhistliku ja depressiivse poole. Õnneks on Eesti melanhoolse roki lipulaevaks ja kosmopunkbändiks tituleeritud Kosmikud kõigi muusikaarmastajate meeleseisundi eest hoolt kandnud. Pärast kolme aasta pikkust pausi ilmub sel nädalal Kosmikute uus, järjekorras kolmas album "Pulmad ja Matused". Eri stiile ühtseks tugevaks tervikuks siduvat plaati võib julgelt nimetada Kosmikute karjääri parimaks.
Uuest, 100%-liselt elust enesest rääkivast plaadist, inspiratsioonist ja tulevikust istusid laua taha maha rääkima kitarrist Aleksander Vana, trummar Kristo Rajasaare ja basskitarrist Kömmari.

Kas 99-kroonised plaadid hävitasid generatsiooni noori Eesti bände?
KR (Kristo Rajasaare): Kui ma õigesti mäletan, siis meie esimene plaat "Ei roosid" oli 99 krooniga müügis.
AV (Aleksander Vana): Praegugi pidi selle hinnaga müügis olema. Allahinnatud.
KR: Ei, ta oli algusest peale 99 krooni, see booklet oli seal veel hästi väike, kahe küljega. Ma ei tea, kas just tänu sellele, aga "Ei roosid" on meie enimmüüdud plaat. Meid ta ei hävitanud. Ma ei tea, kui noored me muidugi olime. No meie olime juba vanad, aga bänd oli noor, võib-olla tänu sellele pidasime vastu. See et, me seda 99 krooniga müüsime, oli hädatapmine, sest kõik muu sitt, mis tollal müügil oli, maksis ka 99 krooni.
AV: Kallimalt ei osta ju siis mitte keegi, eriti veel tundmatut bändi, kes alles välja tuleb.
KR: Samas ega ta meil mingi super plaat ka kokkuvõttes olnud.

Eelmised plaadid ilmusid Kaljukotka alt, uue plaadi "Pulmad ja Matused" annab välja teie enda Viska Mulda Records. Kust ja millest tuli otsus uus plaat oma plaadifirma alt välja anda?
KR: See tuli sellest, et Kömmari käis Eestis ning rääkis meile, et tema käis kuskil plaadipoes ja jälle meie plaati müügil polnud. Ütles, et anname ise välja, siis oleme ka ise süüdi, kui kuskil müügil pole. Muidugi Kalju käest enne küsisime ka, kas on ok.
AV: Aga Kaljul oli siis palju tegemist, muidu oleks see plaat ilmselt jälle tema alt välja tulnud.
KR: Kalju oli meisse uskunud ja meie esimese ja teise plaadi välja andnud, seega kindlasti ei tähenda see, et me Kalju pikalt saatsime.
AV: Ma sain veel Kaljuga kokku ja ta ütles, et kindlasti andke ise välja, ega seal midagi keerulist ei ole.
KR: Ja eks see ikka ole nii, et kui sa keskendud ühele asjale, siis see tulemus ikka on parem. Aga plaadifirma keskendub alati 10 asjale korraga, kui räägime Eestist, ja ega siis saa 100% oma tähelepanust anda.
K (Kõmmari): Lisaks ma usun, et see otsus annab bändile vastutuse. Selline tuli-perses-efekt laisale bändile, kuna ise vaja vastutada kõige eest.

Miks on Eesti bändide hulgas levinud selline ükskõikne suhtumine oma back-kataloogidesse, vanade plaatide tiraaže ei tehta juurde?
KR: Ma ei oska öelda. Kalju on küll pidevalt Kosmikute vanu plaate juurde teinud. Meie puhul seda probleemi pole.
K: Ideaalis peaks jääma bändile muusika tegemine ja kontserttegevus, muu eest peaks hoolitsema plaadifirma. Eesti bändimees peab tööl käima, muusikat tegema, proovid, stuudiod, pered jne. Loomulikult on kahju, kui noor inimene avastab enda jaoks bändi, läheb plaati ostma, aga seda ta poest ei leia. Siis on kuskil midagi valesti.

Eelmine päris oma plaat, "Kuidas tuli pimedus mu tuppa", ilmus 2003. Mis on vahepeal juhtunud?
KR: Andsime välja Kuninga plaadi ja oleme lisaks uut plaati komponeerinud. Ega midagi muud erilist polegi toimunud. Enamik lugudest valmisid pika aja jooksul, aga viimased kolm tegime nädal enne stuudiosseminekut.
AV: Sellele lisaks veel igasugu eraelulisi ja tööga seotud asju. Eks me ole samas vahepeal siiski pidevalt bändi ka teinud. Vahest väiksema aktiivsusega, aga siiski pidevalt.
KR: Mingit laialiminekut pole vahepeal küll toimunud.
K: Keegi on surnud, keegi sündinud, keegi leidnud armastuse ja keegi kaotanud. Pulmad ja matused.

Kas "Kuidas kuningas kuu peale kippus" võib pidada Kosmikute hüppelauaks laiema avalikkuse ette?
K: Kui see nii on , siis on ju tore.
AV: No võib öelda, et see tuli meile laiemale avalikkusele tutvustamise seisukohast kasuks. Enne seda oldi Kosmikutest kuuldud, aga poldud nähtud (muigab).

Millest on tulnud, et Kosmikud on võtnud oma südameasjaks Soome muusika tutvustamise Eestis?
KR: See on nagu Kömmari teema rohkem.
K: Kas just Kosmikud ja kas südameasjaks. Pigem aitab see profiili tõsta, kui musitseerid koos tasemel bändidega. Soome muusikal on kõva tase ja neid on hea lähedal tuua. Samas on Kosmikutes neli Soome musa fänni.
KR: Kui sa mõtled Kauko Röyhkä sidemeid, siis Kosmikud sai alguse sellest, et me tegime ära neli vana maleva lugu ("Sinilill", "Vihma käes", "Kajakad" ja "Saabub õhtu") pluss veel neli Kauko Röyhkä lugu ja see oligi põhimõtteliselt Kosmikute esimene kontsertkava, millega esinesime Operatsioon B-l. Ning sellega, et Röyhkä uuel plaadil on, võib öelda, et ring on täis saanud (naerab).

Hoolimata oma kuigivõrd süngest imagost ei võta Kosmikud end tegelikult ju kuigi tõsiselt?
KR: Eks ta ole kahe otsaga asi, sõltub mis meeleolus sa oled. Mõnikord tunduvad need lood mulle väga tõsised ja kurvad, aga teinekord, kui sa mõtled, mis naljakad seigad sul nende lugudega seostuvad, siis võib-olla tõesti ei võta ennast tõsiselt. Päris nii ei ole, et me teeme ainult suure irooniaga seda asja, kaugel sellest.

Kas tulevikus on veel plaanis sellised suurprojekte nagu "Kuidas kuningas kuu peale kippus"?
KR: Ei tea küll.
AV: Samas see "Kuidas kuningas kuu peale kippus" tekkis ka ju spontaanselt. Need lood said Kristo sünnipäevaks naljapärast ära õpitud. Meil ei olnud too hetk isegi veel uut lauljat, Hainz polnud veel bändiga liitunud, aga samas mängimiskihk oli jube suur ja siis me tegime proovi ning Cram laulis. Nii see sündis. See, kui suureks Kuningas paisus, polnud küll ette planeeritud.
K: Aga jah hetkel midagi sellist plaanis ei ole.

[Kui "Ei roosid" ilmus, sai ta meedias suhteliselt negatiivse vastuvõtu osaliseks. Ometi on ta fännide hulgas kõige kõrgemini hinnatud. Kas võib siit ka järeldada, et kriitiku arvamus ei mängi inimeste plaadiostmise juures mingit rolli?
KR: Lauri Sommer Postimehest oli üks väheseid, kes asja sisu ära tabas ning kirjutas väga positiivse arvustuse. Samas muidugi naljakas, sest "Ei roosid" on üldse selline kahtlane plaat, seal on niivõrd erinevad asjad peal, loogiline oleks, et Pimeduse plaat meeldiks inimestele rohkem.
AV: Aga samas äkki nooremad fännid kuulavad just neid malevalaule ja leiavad sealt romantikat.
K: Kui kriitika ei ole konstruktiivne, pole sellega midagi peale hakata. Alati on kõige kergem vett peale lasta. Mis kriitikutest me Eesti puhul räägime, kui muusikameedia kui selline täiesti puudub. Las koerad hauguvad, karavan kulgeb edasi! Samas on meist ka palju positiivset kirjutatud.
KR: Samas, kuidas sa seda välja uurid, kas mõjutab või ei mõjuta. Sa ei saa seda teha. Seda ei anna välja uurida. Ei saa arutleda, et oi mis oleks juhtunud, kui ma oma lugu poleks näiteks "Hoia ja keelasse" pannud, sest sa oled selle sinna juba hindamiseks saatnud. Eks sellest võib heietama jäädagi, ega mingit kindlat vastust ikka ei saa.
AV: Inimeste arvamust kriitikud siiski muudavad, kas või sellesama "Hoia ja keela" näitel. Astud maal olles kuhugi poodi õlut ostma ja kui sind on korra telekas näidatud, siis on kohe vahe olemas. À la "oi näe, kes seal on", ükskõik, mis sa seal teed, kas või kused verd. Siis oled juba tehtud mees, oma poiss. Enne olid selline, kes käib siin pats peas, aga pärast telekas olemist oled oi mis tore inimene. Selline suhtumine ajab sisimas ilgelt närvi.

Muusikaliselt on "Pulmad ja matused" Kosmikute kõige mitmekesisem album. Leidub mõjutusi stoner rockist britipopi ja industriaalini.
K: Tegemist on ka tervikuga.
AV: Ma arvan, et igav see plaat igal juhul ei ole.
KR: Eks see ole nii, et näe see koht on System of a Down, see on NIN jne jne. Iga inimene leiab midagi.

Lüürilise poole pealt on "Pulmad ja matused" Kosmikute kõige süngem plaat.
KR: Eks seal ole lõbu ikka palju rohkem kui Pimeduse-plaadi peal. Küsimus on selles, kuidas neid sõnu tõlgendada. Ja see toob meid jälle tagasi selle juurde, milliste tunnetega sa plaati kuulad.

Kui palju tõsielulist on Kosmikute lugudes ja tekstides? Võtame kas või loo "Maha".
K: Uuel plaadil 100% elust enesest. Asjad ja hetked, mis on aastatega silma ja kõrva jäänud ning nüüd lugudesse põimitud.
AV: Mis puutub loose "Maha", siis selle sõnad tegin ma trükikojas. Mait Vaik õpetas mind kunagi, kui me koos olime ja palju õlut olime ära joonud, et kui sa hakkad loole sõnu tegema, siis võta aluseks paar hästi konkreetset sõna. Näiteks kivi või muld, asi, mis on hästi reaalne ja konkreetne, sest kui sa neid kasutad, siis tekibki hästi hea tekst. Sõnad, mis jäävad inimestele meelde ja mida on hea laulda ning kostavad eesti keelele hästi omaselt ja mis samal ajal ka mõjuvad. Edasi läheb juba selleks, kuidas iga inimene neid tõlgendab. Näiteks "raiutud kõrv on magustoit mu meeltele". Üks variant on "sa ei pea sitta kuulama", teine mõtleb "kõrv on hea toit, mida tahaks ära süüa", kolmas aga mõtleb "kõrv pea küljest maha, verd lendab, küll on alles vahva!" Kõik on täiesti vaieldav. Samas "Maha" refrääni sõnad tulid sellest, et mu lapse ema vanaisa tegi hobusega heina, traktor oli talus muidugi olemas aga vanaisa oli kangekaelne ja heina tuli teha hobusega. Kuna tal olid jalad haiged, siis ta oli loorehale istme peale monteerinud, mille peal ta siis istus ja andis hobusele piitsa. Kes iganes külla tuli, pandi sinna istme peale ja aeti tööd tegema. Istme kõrval oli kang, millega reha üles tõsteti, kui loog oli kokku tõmmatud. Seda kangi pidi siis alla vajutama ning sellega kaasnes konkreetne käsklus "MAHA". Siis jälle viis meetrit edasi ning "MAHA". Ja niimoodi terve päev, mina olin linnapoiss ning poole tunni pärast oli käsi villis. Võiks juba puhata, aga ikka töötati edasi "MAHA" ja "MAHA". Ja siis järsku ütles vanaisa: "STOP! Nüüd tahab hobune puhata". Eks ta ole selline sõnadega mängimise lugu, kui mõni idioot kuulab seda ja lööb siis kellelgi pea maha, no siis on ta ikka puht idioot, see ei ole muusika süü.
Või siis "Üliintelligentne". See tuli sellest, et kui ma veel laps olin, siis (nüüdseks surnud) linnavanaemale tuli sõbranna külla, mina pidin teises toas olema, kui nad juttu ajasid. Mina ei tohtinud pealt kuulata, kuid igav oli, ma pugesin laua alla ja kuulasin ikka. Sõbranna rääkis, kuidas ta pojal on naisega väga kehvasti vedanud, poeg ise on rahulik, käib tööl ja teenib raha, naine on aga selline nõukogude daam, tahab Reklaamiklubis käia ja jalga kepsutada. Mees on aga selline rahulik töömees. Siis ükskord naisel viskas kodus nii üle, et mees on selline tuim tükk. Naine võttis kinga jalast ja kukkus sellega mehele vastu põski virutama, ise samal ajal karjudes: "Kas sa siis veel aru ei ole saanud (rõhutades iga sõna kingakontsalaksuga), et ma olen üliintelligentne". Viskas siis kinga maha, marssis toast välja ja tõmbas ukse enda järel pauguga kinni. Hommikul läks aga elu edasi stiilis "kuule kullake, kas sa saad natuke raha anda". Siis ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin laua all naerma, pärast sain vanaema käest vitsa, sellepärast ongi meelde jäänud.
KR: Viimane lugu "Oksad all, oksad peale" tuli sellest, et ma käisin vanavanatädi matustel, kirstu hakati just hauda laskma, kui vanaema mees arutles: "Mõne arvates säilib siis kauem, kui oksad alla panna, teiste meelest jälle siis, kui oksad peale panna, ei teagi nüüd, kuidas teha". Ja arutleski sellisel tõsisel ilmel selle üle. Kui aga teda ennast maeti, oli köögirahvas peielauale pannud Lihavõtte piduõlle. Sel hetkel olin ma muidugi püha viha täis ja läksin kööki karjuma: "Kas Juubeliviina ei tahtnud lauale panna?" Aga tund aega hiljem oli sama asi juba hästi naljakas.
AV: "Viimse valsi" kommid. (naerab)
KR: See’p see ongi, et ka kõige süngematest olukordadest võib leida asju, mis alguses ei ole üldsegi naljakad, aga tagasi vaadates on sellised lõbusad seigad. "Viimane etapp" tuli sellest, et ma viibisin lapsena palju Tartu Maarjamõisa haiglas ja see tekst on seik haiglaelust. Poiss, kes lüürikas on ära mainitud, oli püromaan, kes oli osakonnas juba mitmeid kordi sees olnud ja oli endal käe otsast ära lasknud ning selline könt oli järel. Lapsed lõbustasid end sellega, et mängisid tema voodis autot ja ilma käelabata käsi oli käigukang. Lihtsad haiglarõõmud, mis muidugi iseenesest on õõvatekitavad. Plaadil on ka kaks Aleksander Tambergi tekstiga lugu, "Sünnipäev" ja "Lilled". Meil on "Ei roosidest" alates igal plaadil mõni tema lugu olnud ("Ei roosid", "Mälestus", "Minni Hiir"). Aleksander Tamberg on tüüp, kelle kaustiku meie esimene laulja leidis, milles ta oli 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel hooldekodudes ja haiglates oma lõbuks luuletanud. "Lilled" räägib suurest tundeliigutusest, kui tütar raskelt haigele isale lilled palatisse toob. See näitab, kui väikestest asjadest võib inimene rõõmu tunda.

Mida arvate oma vanadest plaatidest nüüd?
K: Kõik on omad lapsed. Loomulikult aeg teeb oma töö. "Ei roosid" – muusikaline otsing, aga tänu Taavi tunnetusele meeletult tundeid äratav, ilus mälestus. Usun, et mitmed laulud sellelt plaadilt jäävad ajalukku ja leitakse uuesti. "Kuidas tuli pimedus mu tuppa" – muusikaliselt hoopis selgem ja uue laulja Hainzi tulemine. Suure tundega tehtud plaat, millel on suur tähendus. Bänd tuli sügavast august auga välja.
KR: Sama Pimeduse-plaat on kindlasti tõsisem kui "Pulmad ja matused". Pimeduse plaadil on ainult üks naljaks lugu – "Surmasõit". Eks see plaadi nimigi iseloomustab selle sisu.
AV: Eks Maidu (Mait Valk) tekstid ole ka tumeda tooniga. Samas Maidul on nii sügavad tekstid, mis imevad sind täiega endasse. Uue albumi puhul me Maidu abi ei kasutanud, ses mõttes on tekstid natukene lahedamad.

Kontserdid:
06.10.2006 Rock Café, Tallinn (+Kometa, Agent M
07.10.2006 Rock & Roll, Tartu (+Kometa, Playout)
20.10.2006 Rubiin, Viljandi (+ÕIP)
21.10.2006 Klubi, Järvakandi (+Metsatöll jpt)
03.11.2006 Kultuurikeskus, Kuressaare (+Metsatöll)
04.11.2006 Kultuurimaja, Haapsalu (+Metsatöll)

Vaata kahttp://www.kosmikud.ee/