Ma vihkan MP3-mängijaid. Ei, viha on liiga leebe väljend, kirjeldamaks tundeid, mida tunnen kassett- ja CD-pleieri järglase vastu kaasaskantavate muusikamängijate turul. Tõele au andes, ma mitte lihtsalt ei vihka neid, vaid ma lausa jälestan, tehes seda iga oma kehas leiduva raku ja peas kasvava juuksekarvaga. Pole midagi vastikumat LCD-ekraaniga väikesest plastmassjullast, mille sisemusse mahub ära mõne tagasihoidlikuma fänni terve kodune muusikakollektsioon ja mida ostes saab inimene kaasa ka alati nii maitsekad nööpkõrvaklapid. Poodides liikudes olen viimastel aastatel meelega vältinud kaasaskantavate muusikapleierite riiuleid, kartuses, et seal avanev pilt värvib maailma mu silme ees punaseks ning sunnib haarama lähima raske metallist eseme, millega põrmustada esmalt vitriin ja seejärel ka tema sisu. Need on vahendid, mis on suuremal või vähemal määral andnud oma panuse muusika kuulamise kui naudingu mandumisse, muutes kunagi nii mõnusa ja rahuliku kogemuse pingeliseks ja kergelt vägivalla järgi lõhnavaks.

Kui CD-mängija ajastul määras reisil kuulatava muusikavaliku ära see, kui mitut CD-d viitsisid kaasa tarida, siis tänapäeval määrab selle ära MP3-mängija mälumaht. Kui muusikat on vähe, keskendub inimene rohkem ja isegi siis, kui talle mõni lugu albumil ei meeldi, suudab ta tänu teravnenud tähelepanule leida teistes lugudes või koguni terves plaadis nüansse, mis seni avastamata on jäänud. MP3 puhul aga tõuseb esile täiesti talitsematu kerimissoov ja muidu kenasti plaati nautinud inimene muutub 4 grammi spiidi ära nuusanud tegelaseks, kes mitte mingi hinnaga ei suuda oma käsi FF märgiga nupust eemale hoida. Isegi kui kogu pala meeldib, vasardab ta peas mõte, et vajutades mõned korrad nuppu või sooritades stiilse shortcuti, jõuab ta looni, mis talle veel rohkem meeldib, et siis sama operatsiooni minuti möödudes uuesti korrata. Varem tekkis inimesel plaadiga sügav hingeline side, selle pinnal olevad kriimud ja kulunud booklet oli tunnistuseks üheskoos läbi elatud seiklustest ja kogetud helgetest hetkedest. Kui plaat juhtus kaduma minema, siis valasime me kibedaid pisaraid. MP3 puhul sellist sidet saavutada on aga võimatu. Kui fail hakkab imelikult sahisema või mõnda kohta venitama, siis me kustutame ta ilma eriliste emotsioonideta. Ning kui failike peaks mingil hetkel kõvaketta formati tõttu kaduma, ei vala me kurbi pisaraid, vaid tõmbame torrentiga lihtsalt uued. Muidugi leidub siin ilmas inimesi, kelle arvates ei peaks meil oma muusikaga mingit erilist sidet olema.

Võttes arvesse kogu eelneva vihapurske MP3 ja neid kasutavate inimeste vastu, on kergelt irooniline, et minu esimene kokkupuude No Big Silence’i viienda albumiga „Starstealer“ leidis natuke enam kui aasta tagasi aset just MP3-mängija vahendusel. Mingil veidral, nüüdseks unustusehõlma vajunud põhjusel, ei olnud mul selle plaadiga võimalik tutvust teha oma ustava CD-pleieri vahendusel. Nõnda langeski plaadi esmaesitluse vastutusrikas ülesanne, kuskil riiulis lebavale MP3-mängijale, mis igal aastal maksimaalselt paariks nädalaks oma peidupaigast lahkub, et end rahvale näidata ja siis tagasi riiulisse naasta. Kuna korrad, mil ma olen oma MP3-mängijat kasutanud, võib vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda, siis pole ma ka viitsinud tegeleda default-setting’ute muutmisega, millest üheks on juba CD-mängijate juurest tuttav shuffle. Mis, olgu öeldud neile ühele-kahele inimesele, kes seda kunagi kasutanud ei ole, on programm, mis lood suvalises järjekorras ette mängib. Nõnda kuulsin ma ka „Starstealeri“ lugusid esimene kord hoopis teises järjestuses, kui need on plaadi peal. Olukord, mis kordus paari päeva jooksul veel mitmeid-kümneid kordi. Plaat muutus kui elusorganismiks, mis iga kuulamisega end natukene muundas. Tracklist löödi segamini ja ehitati samas uuesti üles. Mõni shuffle kaasabil sündinud tracklist pani mõtlema, miks ei võiks lood reastuda nii ka päris plaadil, teised aga panid kiitma originaalset lugude järjestust. Nüüd hoian ma käes uut „Starstealer Limited Edit. 2 CD“ plaati või õigemini, seal sisalduvat remikside plaati ning ma mõtlen vägisi tagasi tollele päevale, kui ma esimest korda kohtusin „Starstealeriga“ ja kuidas see rullus mu ees lahti hoopis teist moodi, kui oli kirjas plaadikarbil. Ka „Starstealer remixed“ rullub mu ees lahti sedasi, kuid nüüd juba taotluslikult. Remiksid on pööranud tavapärase lugude järjekorra pea peale, luues samalaadse shuffle-olukorra, kus lood sulanduvad kokku ühtseks tervikuks ilma, et korralikku kütet katkestaks vaikne ballaad või vice versa.

Plaadi avab Eesti kõigi aegade edukaima klubimuusikaduo, Rulers Of The Deep liikme Meelis Meri, uue bändi Tiger Milk versioon „Cut the Cord’ist“. Originaalis distortion-kitarri ja süntidega vürtsitatud korralik rokipala muutub Tiger Milki käe all kummitavaks industrial dubiks, mis kuulajal pimedas toas kananaha ihule toob ja seda selle kõige paremas mõttes. Kui NBS oleks peale „Successful, Bitch & Beautiful’i“ veelgi elektroonilisemaks läinud, kõlaks ta oma kõige pehmematel momentidel just nagu Tiger Milk.
t.a.U.K-i versioon „Neuropathic Pain Control’ist“ on kui tagasiränne „Unreleased“ aegadesse, koguni nii palju, et lugu avavad kitarrid panevad vägisi mõtlema, kas tõesti oli „New Race“ „Starstealeri“ peal. Kui olete kunagi mõelnud, kuidas võiksid kõlada ainult akustilise kitarriga tehtud NBS’i lugude demod, siis annab sellest väga hea ettekujutuse DND versioon „Plastic Cabaret’st“, hoolimata kaasategevast elektrikitarrist ja trummidest.
Vastakaid tundeid tekitab, hetkel Eesti ilmselt kõige kõvema pop-helilooja ja muidu multitalendi, Leslie Da Bassi versioon „Starstealerist“. Muusikamaailmas on palju näiteid lugudest, mis hakkavad ühtemoodi, et siis kuskil keskel millekski täiesti teiseks moonduda. Vahel see toimib, vahel jääb midagi puudu ning kahjuks hetkel on tegemist teise variandiga. Nii kergelt erinevate psühholoogiliste thrillerite soundtracke meenutav algus, kui ka klubihitilik teine pool on eraldi võttes väga tugevad lood. Ühtekokku pressituna aga ei suuda kumbki täiel määral esile pääseda.
Tänavu korraliku comebacki teinud Zorgi versioon „Starstealerist“ on kõikidest remiksidest kõige kurjem ja lähedasem originaalile, süstides sisse siiski ka arvestatava koguse elektroonikat. Mimicry versiooni algust „Radioactive Paradise’st“ kuulutavad rõõmsad akordionihelid, kuid tore jenka-versioon jääb siiski seekord olemata – loodetavasti tehakse seegi kunagi tulevikus ära. Selle asemel kistakse kuulaja elektoonilise softcore’i maailma, kus kõik heeblid on lükatud punasele ja heli on kuri ning läbilõikav.
Plaadi lõpetab, nagu originaalilgi „Cut The Chord“, mis tundub üldse paljudele remiksijatele hingelähedane olevat ja miks ka mitte, tegemist oligi ju ka originaal-„Starstealeri“ parima palaga. Siin siis Sethhi akustilises versioonis, mis toob meelde korrad, kui bänd esitab lives mõnda oma tuntuimat pala, kas siis akustiliselt või saadetuna ainult kitarrist või trummidest, heites nõnda üle parda muidu nii koormava lisapagasi.

Eks see olegi tegelikult remikside ülesanne, anda värske hingamine muusikale ja nautida lugusid mõnest teisest vaatenurgast, kui me oleme seda harjunud tegema. Näidata kuulajale, et vaid paari instrumendi teisiti arranžeerimisega, võib ilusa ja raadiosõbraliku poploo muuta millekski süngeks ja salapäraseks ning vastupidi. Samas mõnes plaadil keskpärasena tundunud loos on aga peidus tõeline meistriteos, mis vaid ootas enda valla päästmist. Kõik need on muutused, mis saavad kuuldavaks vaid tänu remiksidele.