Kui su hing ihkab tüüpilist rokifesti, kus end lava ees oimetuks karelda, telklaagris pildituks juua ja festivalialal hääletuks karjuda, pole Plink Plonk üritus sinu maitsele. Meil siin oli juba teist korda terve päev täis rahulikke inimesi, rohelist muru, tšilli ja napsu. Lisaks sellele ka üleilmse feimita, aga end sellegipoolest igati tõestanud bände.
Sel aastal jõudsime sündmuspaigale küll mitu tundi varem kui eelmine kord, kuid siiski piisavalt hilja, et maha magada legendaarne Tartu Popi ja Rocki Instituut ning I Love Sarah. Siinkohal siis vabandamegi, et teie kohta kohe mitte midagi öelda ei oska. Olukorraga aitas kohaneda (või mitte?) hoopiski Les Diamants – väga mõnus garaažiroki saund, mille vokaal oli siiski kõrvale pisut valus.
Noh, ja kuna see Les Diamantsi kohati ühe loona tunduv esinemine muudkui venis ja venis, tuli lõpuks ajaviiteks festivalialal ringi kolama hakata. Kava pöördel olevalt kaardilt saime infot, et Plonk lava kõrval on tigu, keda me kurat küll üles ei leidnud. Kuhu tigu jäi? Tema asemel leidsime mäeveerult hoopis kaks riideletti, mida kahjuks päriselt külastada ei jõudnudki – alati tuli mõni tuttav ette või midagi vahele. Kurb, sest väljapanek tundus juba eemaltki huvipakkuv. Silma jäid veel kolm-neli preilit, kes rändasid lava juurest teise juurde ja pakkusid diili: kolme õlle eest tasuta tätoveering. Ka see üritus jäi pisut ebaselgeks ja ega äratanud eriti usaldustki.
Kuid aeg sai ringiuimerdades kuidagimoodi veedetud ja meeldiv Läti indilaadung Tribes of the City rõõmsalt kuulatud ning siis juba tuligi Ans. Andur, mis keeras väikse veneaegse plekist tantsukana kusagil kõhusopis üsna viimase vindini üles ja lasi siis 45 minutit olukorda lihtsalt nautida. Ei olnud varem sellesse vokaal-instrumentaalkollektiivi piisava tõsidusega süvenenud ja pakutav ületas iga pisimagi ootuse mitmekordselt – lihtne, aga väga kaasahaarav, kerge, aga samas ikkagi tõsine. Ja vahepeal lausa pisut sheltonsanilik (mida saab mõista ainult positiivsena, eksole).
Mõned bändid tuli veinijanule ja tühjale kõhule ohvriks tuua ning seetõttu sai järgmiseks muusikaelamuseks alles pisut enne kaheksat esinenud Finish Me Off, mis pakkus eelnenud päevale vahelduseks hoopis teistsugust saundi. Miks te nii harva esinete? Raputasite ju muru lahti.
Järgmisena lasime kõrva treenida kollektiivil nimega Fun, mis oli väga üllatav marurokk. Eriti veel selles suhtes, et enamiku ajast sai neid kuuldud, mitte vaadatud. Ja ikka töötas.
Seejärel tuli taas vastu võtta kollektiivne otsus vahepeal Krooksu külastada, mistõttu sellised nimed nagu La Merika ja DJ Daniel Reisser jäid täiesti ebaselgeks. Vabandame taaskord.
Kööki või Köögi esinemiseks olime oma meeskonnaga küll uuesti platsis, kuid seekord pidime pettuma – võib-olla oli asi kummaliselt konstrueeritud telgis, võib-olla külmas ööõhus, aga see esitus ei pakkunud kohe üldse midagi. Sarnane lugu juhtus Röövel Ööbikuga, mis esines samas telgis.
Kaks pisikest pettumust seljataga, halb 16ne Kannu burger kõhus ja veits undki juba silmanurgas, oli suhteliselt raske ennast härra Oleviku setiks positiivselt häälestada, kuid lõpuks see siiski õnnestus. Ja pettuma just ei pidanud, kuigi päris selliseks muusikavalikuks ei olnud just üleliia valmis. Aga sellest hoolimata oli tore ja tantsukana sai ennast jälle vabamalt tunda.
Samal lainel, kuigi teisenenud muusikaga sai jätkata härra Valtri ajal, alguses suisa tundus, et siin nüüd tantsiks hommikuni. Kuid siis äkki katkes ind ja lahkus jõud ning lõpetas meie jaoks selle aasta Plink Plonki.
Jah, härrad korraldajad, siinkohal pöörduksimegi avalikult teie poole ja paluksime järgmisel aastal ehk pisut hiljem alustada, et hommik oleks ikka hommiku nägu ja õhtul rohkem rahvast pikemalt jaksaks
Kuid, lisaks pisikesele piitsale tahaksime pakkuda ka rohkelt präänikut: on äraütlemata kaunis, et keegi lõunapool Eestis sellise iga-aastase ürituse korraldada on võtnud ja ei pea vajalikuks maailmakuulsaid nimesid kohale vedada. See on siin Eesti festivalisuves nagu piim kohvile. Või tomat juustuvõileivale. Või hoopiski täpp i-le. Aitäh! (Kraaps ja kummardus.)
Aga kuidas siiski indit tantsida, selle loodame selgeks saada juba järgmisel suvel.