pildid/1081_1.jpgHollandi kultusbänd Clan Of Xymox on legendaarsemaid gothic/electro/darkwave’i skene tänaseni tegutsevaid bände. Olnud tegevad juba pea 25 aastat, üllitanud terve hunniku albumeid ja hullutanud rahvast enamikel suurematel ja väiksematel lavadel, soojendanud juba 1984. aastal Inglismaa tuuril Dead Can Dance’i ja muud suurt ja suuremat. Kõige selle juures on nad kuidagi teenimatult vähe huvi ja tunnustust pälvinud laiemalt kuulajaskonnalt. Alati on neid kõrvutatud küll The Sisters of Mercy’, The Cure’i, Joy Divisioni kui Cocteau Twinsiga. Aprilli lõpus näeb ilmavalgust nende uus kauamängiv "Breaking Point" (Pandaimonium Records) ning suurest põnevusest saigi käidud Berliinis nende kontserdil veitsa lähemat infot kogumas otse nende liidrilt ja laulumehelt Ronny Mooringsilt. Küsimused koostas Anders ja küsitles Gerty. Ahjaa … kontsert oli super koos oma 7 lisalooga.
Mida tähendab Clan of Xymox sinu enda jaoks; jääb üldse aega muuks elus või annab COX kõik vajaliku?
Ronny: Ei, kõik, mida ma teen, põimub bändi ja muusikaga. See annab kõik vajaliku. Lihtne.
COXi koosseis on läbi aegade olnud muutuv v.a sina ja bassitar Mojca Zugna. Kas peate Xymoxit oma bändiks ja ülejäänuid rohkem külalismuusikuteks?
R: Rahvas teab, et see on minu muusika ja bänd teab, et mina olen selle kirjutaja. Ma kirjutan ja lindistan enda lood ise ning mul pole otseselt enda ellu kedagi vaja. Kui mina lõpetan, ei ole enam midagi. Inimesed, keda laval näete on mu sõbrad, kes mängivad ainult live’is. Ma ütlen neile, mida nad peavad tegema, mida ma tahan, et nad teeksid ja laval edasi annaksid.
Niikaua, kui sina oled aktiivne, tegutseb siis ka COX.
R: Jah. Inimesed alati ootavad, et ma kirjutaksin uusi lugusid, lindistaks neid ja esitaks rahvale. Tegelikult on see sooloprojekt. Kuid mulle meeldib esineda bändiga, mulle ei meeldiks minna lavale üksi, seega mul on enda ümber vaja lavale inimesi.
Nii et ühemehebändina sind näha ei saa.
R: Ei, ma vihkan seda. Ma vihkan ühemehebände, ma vihkan kolme mehe bände. Ma tahan miinimum neli inimest lavale.
Peale koosseisu on ka nimi muutunud: alustades COXina, muutes selle Xymoxiks ning hiljem tagasi COXiks.
R: See oli periood, mil saime suure plaadifirma alla, mis lubas meile tervet universumit ja ma läksin alt. Tundsin, et lühem nimi on ligipääsetavam. Hiljem, kui mulle see enam ei meeldinud, muutsin nime tagasi COXiks ja jätkasin sellega, mida varem tegin. Üldiselt on see periood, mille ma hea meelega unustaksin.
Siiski olete teinud kontsertidel cover‘eid Xymoxist?
R: See on olnud tõenäoliselt halb nali.
Milles võib peituda teie suhteliselt väike tuntus suurel muusikamaastikul? Omas tumedas alternatiivmusa skenes olete ikooniks, kuid massid teid ei tea. On see soovist skenele truuks jääda?
R: Ei, ma püüan iseendale truuks jääda. Pole vahet, kes sellest osa saab, muusika on mulle muusika ja pole vahet, kuni on keegi kes aru saab. Kuid arvan, et läbi COXi ajaloo oleme olnud natuke heidikud; me pole elektro, me pole gooti, meis on pea kõike.
Teete lihtsalt "tavakuulaja" jaoks liiga mõtlikku ja tarka muusikat?
R: Samas me meeldime paljudele. Muusika peab olema universaalne, aga ma vihkan kommertslikku muusikat, ma vihkan rumalat muusikat ja rumalat lüürikat. Samas ei saa olla ka liiga intelligentne. Ma ei tegele nii suurte asjadega nagu maailmaparandamine, see on maailm, nagu ta on ja me oleme siin kuna ta selline on …
pildid/1081_2.jpgSeega su muusika on üpris otsekoheselt isiklik.
R: Lõpuks, kes iganes elus olla, poliitik või filosoof või kes iganes, kui nende abikaasa end neist lahutada laseb, ongi see, mis neid tuksi keerab, mitte tees, mis ära põlati või seadus mis läbi ei läinud. Asi on isiklikus elus. Kõik teame, et kui eelmine päev on inimene saanud head seksi, on ta järgmine päev väga rõõmus. Kui aga pole kaua saanud, on ta morn. Asi on elu lihtsates asjades. Ma leian, et inimlikud teemad on huvitavamad kui võltsid ja poliitilised teemad, mille taha annab kergelt peituda.
Kuidas valmivad Xymoxi lood? Kas alustad kitarril ja siis teed ülejäänu, või hoopis sõnad ja vokaali või varieerub see loost loosse? Kui palju on bändis sõnaõigust teistel uute lugude loomisel?
R: Esiteks, kellelgi teisel ei ole minu lugudes mingit sõnaõigust. Kui välja arvata see, et ma kunagi sõnadest ei alusta, siis oleneb see loost. Muusika inspireerib sõnu, mitte vastupidi. See võib küll juhtuda tunduvalt hiljem, kuid me kunagi ei tea, mida emotsioonid toovad.
Kas sulle meeldib rohkem live’e anda, või stuudios uute lugudega tegeleda?
R: Ma ei tea, mõlemad meeldivad omal viisil. Mulle meeldib lugusid kirjutada, aga ka vaadata, kas ja kuidas nad rahvale mõjuvad. Pole midagi ilusamat kui inimesed teavad ja tunnustavad kirjutatut. Paned end tööle ja hea on teada, et inimesed hindavad seda.
Kui te alles alustasite ja lindistasite esimest albumit, siis millisest muusikast saite tol ajal peamiselt mõjutusi? On see aja jooksul drastiliselt muutunud?
R: See on sama nagu tänapäeval, ma kuulan bände, kes annavad välja uusi albumed ning aja jooksul on tulnud palju uusi bände. Seda ma lihtsalt teen, kuulan skene uusi bände ja elu läheb edasi, ma ei pruugi enam kunagi kuulata uuesti bände, mida tol ajal kuulasin.
Kuid ma ei pane väga mööda oletades, et The Sisters Of Mercy ja The Cure on kindlasti teie mõjutajateks olnud?
R: Need on bändid, mida ma kuulasin teismelisena, seega nad on kindlasti olnud suure tähtsusega. Samuti kuulasin ma David Bowiet ja bände, keda tema mõjutanud oli ning kes polnud nii tuntud. Nad on kõik osa minu põlvkonnast. Inimesed, kes on praegu 19-20aastased on mõjutatud nendest bändidest, mis on tuntud aastal 2006. Inimene peaks fucking autist olema, kui ta muusikat ei kuula.
1984. aastal tegite tuuri Inglismaal koos legendaarse Dead Can Dance’iga. Kuidas bändid tuuri ajal klappisid?
R: Me tegime seda sõpruse pärast, nad olid uus bänd ja meie olime just alustamas, seega me hoidsime seda väga isiklikul tasemel. Mina ei mõelnud endast kui COXist ja nemad endast kui DCDst, kuigi nad said hiljem vägagi tuntuks. Jah, nad tutvustasid mind labeliga (4AD) jne … aga see oli sõprus ja juhuslikkus ning sel tuuril oleks võinud ükskõik kes olla.
Kutsutuna läheksite DCDga uuesti tuurile, või on keegi teine, kellega tahaksite uuesti koos mängida?
R: Raske öelda. Miks mitte, kui see mind oma elus edasi aitaks. Veetsin nendega koos oldud aja hästi ja ei näe põhjust, miks peaksin kutsest keelduma, kuigi me tegelikult tegime koos vaid 6 show’d. Aga üleüldiselt ma ei tunne vajadust mängida koos teiste bändidega, mulle meeldib oma asja ajada. COX ei ole toetusbänd ega pea tegema koostööd teiste bändidega, et teha oma asju.
Oled sa kunagi teinud peale Xymoxi teisi projekte? Tean, et oled mänginud ka Jesus Complexis sünti ning laulsid nende albumil külalisena. Oli see ühekordne asi või mängid nendega koos ka tulevikus?
R: Ei ole olnud. Damon kutsus mind laulma ja ma mõtlesin, et miks mitte. Ja miks mitte ka teine kordki, kui mul aega on. Päevas on vaid 24 tundi ja kui mul oleks viis korda nii palju aega, ei peaks ma pakkumistele "ei" ütlema. See võib isekana kõlada, aga COX on prioriteet mulle.
pildid/1081_3.jpgKuigi oled nüüd juba üle aasta Leipzigis elades rohkem Saksamaaga seotud kui Hollandiga, räägi ikkagi pisut Hollandi dark-electro‘ skenest. Teame Grendelit, Jesus Complexi ja parimal juhul paari veel. On sealt suuri artiste tulemas, kes välisilmalt veel küllalt palju tähelepanu saanud pole?
R: Seal on arvatavasti rohkem bände, kui ma oskaksin ette kujutada. Tundub, et tänapäeval on igaühel bänd. Palju on ju andekaid inimesi. Siiski dikteerituna edetabelitest ja ajakirjadest on ka palju inimesi, kes kuulavad, mida neile ette öeldakse, tihti on see muusika, mida nad sugugi kuulama ei peaks. Samas, nii asjad käivad, ja ka tulevikus on kindlasti palju häid bände sealt tulemas.
Sa oled ka DJ, sinu koostatud DJ Revelationi kogumikku võib pidada üheks parimatest tume-elektroonika kogumikuks läbi aegade. Sul on väga hea maitse ja tunnetus lugude valikul. Kus ja kuidas sa alustasid, kas "kohaliku plaadipoe" sündroom?
R: Sa ei taha teada … Ma olin umbes 10aastane, kui ma alustasin plaadimängimist. Alguses koolipidudel, siis kohalikes klubides. Ma olin kolme aastane, kui ma juba teadsin, et ma tahan muusikat teha ning neljane kui mul oli oma esimene bänd. See oli küll sõimes ja koosnes asjade tagumisest, laulmisest ja karjumisest … umbes nagu Einstürzende Neubauten.
Ehk rohkem nagu Einstürzende Kindergarten?
R: Arvata on …
Kohustuslik küsimus: mida sa tead Eestist ja miks sa kunagi siin esinemas pole käinud? Kasvõi DJna.
R: Sest pole kunagi kutsutud. Väike riik … Venemaast ümbritsetud … Jah.
Olles väga fännisõbralik ja rahvalähedane inimene, liigud publiku hulgas ringi ja räägid rahvaga. Jutusta mõnest erilisemast kohtumisest. Sul on kindlasti olnud meeldejäävaid või kummalisi kokkupuuteid fännidega.
R: Jällegi ei tea ma, kust alata, või kus lõpetada, selliseid momente on palju. Ma arvan, et see ongi see, miks minna peale esinemist veel klubisse tagasi ja rääkida inimestega, kas siis igapäevastest asjadest või kontserdist endast. Arvan, et inimestele meeldib ka rääkida. Me ju võime backstage’is istuda, aga see pole kuigi lõbus, mulle meeldib rõõmsaid nägusid näha.
Nii et "fuck the superstar attitude"?
R: Täpselt.
Tšeki ka bändi kodulehte: http://www.clanofxymox.com