Jaapan on alati olnud muusikafänluse tõeline kasvulava ja tihti tuleb just sealt huvitavat ja detailset lisamaterjali, mille spetsiifilisus võib kõrvaltvaatajale tunduda juba veidi absurdsena. Sayuki Okada on põhjalikult ette võtnud Ida-Euroopa black metali kaardistamise ja andnud nüüdseks välja juba kaks põhjalikku raamatut sarjast „Eastern European Black Metal Guidebook“. Kui sarja esimene osa (2017) võttis fookusesse pigem Kesk-Euroopa suunale jäävad riigid ehk nn Idabloki selle osa, mis jäi NSV Liidust väljapoole, siis teises osas liigutakse rohkem itta ja võetakse muuhulgas uurimise alla ka Eesti bändid.

Intervjuu Okadaga oleks ilmselt kulgenud ladusamalt, kui intervjueerija oleks osanud Jaapani keelt, aga eks meil kõigil on arenguruumi. Keele peaks juba selleks ära õppima, et lugeda neid pealtnäha väga huvitavaid ja infoküllaseid teoseid. Miks keegi lähemalt pole sellist ülevaadet ära teinud? Kas tõesti on meil vaja jaapanlast, et aru saada, kes me oleme?

Ehkki autor soovitab intervjuus raamatut lugeda ja seda soovitame meiegi, siis võib vast siiski välja öelda, et raamatust leiab pikemad intervjuud Loitsu ja Metsatölluga. Lisaks on mainitud järgmised bändid: Bestia, Celestial Crown, Forgotten Sunrise, Manatark, Must Missa, Ocean Districts, Põhjast, Realm of Carnivora, Sõjaruun, Sorts, Süngehel, Tapper, Tarm, Tharaphita, Thou Shell of Death, Urt, Vanad Varjud.

Millest tuleneb su vaimustus Ida-Euroopa metali vastu?

Olen Ida-Euroopast väga huvitatud alates 2011. aastast, kui ma esimest korda Poolat külastasin. Sealne õhustik läks mulle väga korda. Mulle meeldivad kommunistlikus stiilis ehitised (ilmselt mõtleb stalinismi – toim.). Poolas on neid veel piisavalt alles. Ja samuti Poola lagendikud. Talvine Poola maastik on parim. Nostalgiline, külm, melanhoolne … suurepärane atmosfäär.

Ida-Euroopa metaliga esmatutvust tehes olin 15-16 aastat vana. Toona kuulasin tihti Rootsi ja Norra black metalit nagu Marduk, Bathory, Abruptum, Taake, Darkthrone, Burzum jne. Leidsin komisjonipoest Christ Agony kolmanda plaadi „Moonlight – Act III“ CD. Ma ei teadnud, kust nad pärit on, aga kujundus tõmbas ja ma ostsin selle ära. Kodus plaati kuulates tundsin, et selle muusika meeleolu on veidi erinev Euroopa põhjamaadest tulnud muusika omast. See Christ Agony plaat on endiselt üks mu lemmikuid. Mõned aastad hiljem avastasin Furia, ja see meeldis mulle väga.

Ma ei mäleta, millal algas mu kokkupuude Balti metaliga. Ilmselt mu reisi ajal Lätti ja Leetu 2015. aastal, kui ma leidsin Sun Devoured Earthi Lätist. Mingi aeg hiljem avasin oma plaadipoe ja müüsin selliseid artiste nagu Nahash, Obtest, Pergalė jne ..

Kas Ida-Euroopa metalit saaks laias laastus ka kuidagi iseloomustada?

Ma olen veendunud, et Ida-Euroopas on terve müriaad bände, kelle loomingul on paganlikud mõjud. Ja samuti on nende maailmas koht patriotismil. Eriti Ukrainas. Mulle on see väga huvitav.

Kas sellised geograafilised või rahvuslikud eristused on üldse vajalikud või olulised?

Ma ei tea, kas see on oluline või mitte. Kui mõnd ei huvita geograafia või rahvuslikud eristused muusikas, ei tähenda see midagi.

Mulle pakub huvi patriotism muusikas. Ilmselt on nii, et kui mõnel riigil on traagiline ajalugu, siis on sealt pärit ka palju patriootliku temaatikaga black metali bände. Olen huvitatud ka traditsioonilise folkmuusika kasutamist black metalis. Jällegi, eriti Ukrainas, kus kasutatakse palju rahvuslikke folgilugusid ja -pille.

Kas su raamatus on ka Eesti bände? Kes need on, ja miks?

Raamatusse on tee leidnud 21 Eesti bändi. Kes tahab teada, millised, vaadaku raamatust 🙂

Kui oli olemas täispikk plaat, mis andis mulle mingi black metal vaibi, siis panin selle sisse. Mõnikord ka bände, mis pole liigitatavad black metali alla, näiteks Metsatöll. Nad on Eesti kõige kuulsam metalbänd ja minu arvates sobib folk metal black metaliga hästi kokku. Nii et lisasin ka nemad.

Milline on Jaapani metal-maailm Euroopa omaga võrreldes?

Jaapanis pole metal nii popp, aga meie fännid on väga entusiastlikud. Black metalit ei kuula just paljud. Mõnd black metali kontserti külastades võib näha, et kuulajaskond jääb alla saja. Isegi Tokyos.

Meil ei ole ka rahvaarvu kohta niivõrd palju bläkibände. Meil on inimesi 128 miljonit, aga black metalit mängib vast sadakond bändi.

Mulle tundub, et Jaapani metalskene on super-estetiseeritud, olgu siis Babymetal, Sabbat, Metalucifer või lugematud grind ja noise-bändid. Ja et Jaapanis on underground-suhtumine väga oluline. Kas on veel midagi, mis sealset metalielu iseloomustada võiks?

Olen ka väga uhke Jaapani CD-poodide üle. Ilmselt pole Ida-Euroopas eriti palju CD-poode, mis keskenduvad ainult metalile. Meil on aga füüsilised, mitte ainult netipoed. Nii et Jaapanis on lihtne leida soovi korral black metal CD’sid, vinüüli, merch’i … Ma soovitan sellist poodi nagu Diskunion. Nad katavad kõik žanrid ja Tokyos on neil palju poode, igaüks spetsialiseerunud mingile kindlale stiilile.

Kas sa tead ka sama kirjastuse alt tulnud raamatut Ida-Euroopa elektroonilisest muusikast, nimega „Sovietechno“? Kas neid kaht raamatut ühendab mingi kummaline tõmme, millest meie ei tea?

Jah, ma tean seda raamatut ja mul on see olemas. Tean ka raamatu autorit (Hiroaki Shikata – toim.). Ta on väga lahe tüüp ja üsna intellektuaalne. Ilmselt oleks teil huvitav sedagi raamatut lugeda.

Kas nimetaksid ka 5-6 oma lemmikut Ida-Euroopa metalplaati?

Ma nimetaks viis sellist, mis mul ka raamatus sees on:

Dub Buk "Іду на ви!"
Aryan Art "…и берем плодовете на нашето нехайство"
Furia "Marzannie, królowej Polski"
Plaga "Magia gwiezdnej entropii"
Wędrujący Wiatr "O turniach, jeziorach i nocnych szlakach"

Mis on su lemmikuim Eesti metalplaat ja miks?

Loitsu „Must album“. Nende muusika on väga unikaalne. Ma tunnen seal ära black metal, thrash metali ja isegi viking metali. Välimus on ka huvitav. Mulle meeldivad bändid, mis jäävad kindlaks oma tõekspidamistele!

Su Facebooki profiilis on su ametiks märgitud koomik, mis värk sellega on?

Sellel polegi erilist põhjust, miks seal „koomik“ on märgitud. Profiili tehes pidin sinna lihtsalt midagi panema ja valisin selle. Nüüd on mul oma distro ja olen avaldanud raamatuid, nii et ehk oleks aeg see ära muuta.

Mis võimalus on, et su raamat tõlgitakse kunagi ka inglise või miks mitte ka Eesti keelde?

Mulle ja mu toimetajale meeldiks inglisekeelne versioon väga, aga ilmselt tuleks selle tootmishind nii kallis, et poleks mõtet. Muidugi võime selle ära tõlkida, kui teaksime kindlalt, et müüme ära miljon eksemplari 🙂