Esmaspäeval, 26. mail, ilmub Eesti plaadifirma Processed alt artisti Profile järjekordne helikandja – „Southside Stories“. Antud album on produtsendil esimeseks täispikaks albumiks varem ilmunud kolme EP kõrval, millest viimane, „Back To Basics“ oli ka radaseitsmes eelkuulamiseks. Muidugi on meil hea meel pakkuda maitsmiseks ka uut täispikka.

„Southside Stories“ on deep house reis 105-120 BPM tempode vahel, kerge teknodub varjundiga. Lähtuvalt žanrist on muusika kõige paremas mõttes ühetaoline ja sellega on nagu ikka – kas köidab või jätab külmaks. „Southside Stories“ on küll parajalt ühtlane, ent see-eest meeldejääv kuulamine. Kerget fantaseerimisvõimalust ja lisanüanssi annavad indiaanlaste nimedest tuletatud palade pealkirjad. Säti kõrvad kuulama ning vajuta „play“, silmad aga lugema, sest pleieri alt leiad intervjuu, kus Madis Puuraid aka Profile vastab Madis Nestori küsimustele.

Aitäh kuulamast! Esmaspäeval saab juba päris plaadi hankida!

Räägi lühidalt, kes on Profile (millega sa veel tegeled, kui peaks muid hobisid või kiindumusi olema)?
Profile on Viljandis sündinud, kasvanud ja nüüd ringiga jälle arhailisesse kodulinna naasnud mees. Parim koht Eestis loomingulise tegevusega tegelemiseks, asjale annab mingit sorti mõju ka see, et inimesed on siit järjest enam ja enam ära minemas. Võibolla iseloomustabki just Viljandi mind kõige paremini, laupäeva pärastlõunased tühjad tänavad, vanalinna mahajäetud hooned ja üksikud varju kombel ringi liikuvad inimloomad. Usun, et need, kes on siin kasvõi mõned kuud elanud, taipavad, mida silmas pean ja no kõige selle taga on ikkagi positiivne foon, sügavus, täpselt nagu ka mu loomingus!

Mäletan häguselt aastate tagant, et Profile oli alguses hoopis duo. Kuidas nüüd?
Sul on hea mälu… praeguseks on projektis mina ja ma ise, Simone jättis asja katki, kuna pärast teise lapse sündi pole tüübil lihtsalt aega, kui ajad veel oma biznessi Pariisis, siis nojah, tuleb valikud teha. Õnneks kasvavad lapsed suht-koht kiiresti ja loodetavasti saame tulevikus millegagi koos veel hakkama.

Meil jäi eelmisse numbrisse sinu UEB panemata, sest albumi master ei olnud veel valmis. Sinu uue albumi lugusid kuulates saan selle olulisusest väga hästi aru, aga millal sinu enda jaoks on mõni lugu valmis? Alati saaks ju veel midagi väikest lisada.
Eks see ole natuke filosoofiline küsimus, aga peab rahul olema sellega, mis sul on ja mitte virisema sellepärast, millest oled ilma jäänud või mida pole kunagi olnudki. Nii mõtleb inimene end lõpuks ogaraks ja kui kõik hakkaks "äkki ikkagi" teema järgi elama, siis ausalt öeldes ma ei tea, kas ma tahakski taolises maailmas eksisteerida. Kõhutunne on see, mis minu puhul asjad paika seab, kui spordiks ja higistamiseks läheb, siis ehk peaks uuelt lehelt alustama.

Elektroonilise tantsumuusika (ma ei tea kuidas sa oma stiili ise nimetad… deep house?) puhul on vahel väga õhkõrn vahe sellel, kas mingi lugu on kõige keerulisem kunstiteos kodus kuulamiseks või lihtsalt lugu, mida mängitakse nädalavahetusel tantsupõrandale. Kumba sa ise eelistad?
Stiili osas ma ei tahaks ise üldse oma muusikat kuhugi paigutada, las seda teevad kuulajad, elemente on täiesti seinast seina… Näiteks enam kui pool albumist on ehitatud vanakooli jungle bassi, atmosfäärika ja lõhutud trummisämplite peale ja nii veider kui see pole, siis just need lood oleks nagu kodus kuulamiseks ja ülejäänud siis võibolla tantsugurudele, heh. Meeldivad mõlemad variandid, eriti veel, kui tegemist on enda kraamiga, nad on teatud stoilisusega justkui oma lapsed, et kes siis tütart pojale või vastupidi ikka eelistaks?

Artistid sageli ütlevad, et „teen nüüd uut albumit“. Kas selline protsess, nagu peaks albumit tegema, on lõppprodukti seisukohast hea või kui lasta asjal orgaaniliselt kulgeda, tuleb lõpptulemus huvitavam? Kuidas sinu „albumi“ protsess välja näeb?
Naerma ajab see, „lähen nüüd stuudiosse ja hakkan albumit tegema“… noo wtf!!?? Inimesed on muidugi erinevad ja ehk tõesti mõnele sobib selline asjade käsitlus, kuid kindlasti mitte mulle! Kauamängiv võiks olla teatud aja kokkuvõtlik helikeelne essee, mis on täidetud erinevast ajast ja kohtadest saadud energiaga.

Isiklikust kogemusest rääkides, siis väga tihti muusikat kuulates kujutan ette mingit situatsiooni, kuhu see võiks sobituda. Kas sa produtseerimise ajal visualiseerid peas oma tööd?
Ikka, kas ilma selleta saakski midagi luua? Olen lugenud une kohta, et vaimse tööga enne magamaminekut ei soovitata tegeleda ja isegi paar tundi enne võiks nö. pillid kappi panna… heh, täielik vastand siinkohal! Päris suur osa loomingust on tulnud just unest ja seal olevatest visuaalidest… kui lõpetan kuskil 3st öösel arvuti taga sessiooni, siis see protsess tegelikult jätkub magades. Orkester mängib peas edasi, luues täiesti oma maailma, samas edasi arenedes ja justkui andes prohvetlikult mõista, kas see on hea produkt või mitte. Hommikul teeb parandused ja tihtipeale see töötab väga hästi.

Eelmise aasta lõpus ilmus sinu Refresh EP Venemaal tegutseva digilabeli Chevengur Melody all. Kuidas nad su leidsid?
Chevengur Melody ja seda keskkonda juhtiv Uncle Deep on äärmiselt teretulnud nähtus tänapäevases kapitalistlikus põrgus, kus jagajale jäävad enamjaolt tühjad pihud! Tegemist on ju tasuta muusikaga, kuid muusikud, kes seal aeg-ajalt oma tööd väljutavad on vägagi reaalsed ja tuntud tegelased! Hea on, kui saad jagada seda maailmaga, mida armastad, seda ilma, et peaksid saatma meili ja pangakontori koordinaadid. See aasta vist ei jõua, aga järgmisel aastal tahaks „Onu Sügavale“ Kalugasse külla minna ja asja oma silmaga näha… Ajab täielikku põrandaalust teemat ja iroonilisel kombel on tegemist padukarsklase ja sporti tegeva mehega.

Sinu muusika pärusmaaks ja sihtpunktiks võiks lugeda pigem muusika-mekat Berliini või Londoni. Kas edu nimel keskkonda vahetada ei plaani?
Vahel mõtlen küll siin provintsiekstreemsuses, et päris tore oleks suurlinnaprivaatsusega käed lüüa, aga mõtte tasandile see vististi ka jääb. Kunagi ära ütle kunagi ja kui mõni huvitav pakkumine tuleks siis tasuks asja üle mõelda, alati saab ju tagasi tulla.

Millise loo peale ütlesid, et „vot nüüd tahan ise muusikat teha“?
Kes seda teab, loomulikku rada pidi on see läinud ja nii lihtne see ongi. Elektroonika viirus, kui nii võib öelda, tuli 90ndatel, Tartu raadios oli, hmm…, ma ei mäleta, mis selle saate nimi oli, aga igal juhul 120-128bpm 4/4ndikku seal lasti + veel vana hea Raadio 2he kliinik, Rauli ja Koidu saated. Nädalavahetustel tehti ju ka klubidest öösiti otseülekandeid, kujutad ette, FM sagedusel!? Istusin öösiti nagu hauduv part ja lasin kassette korduvalt üle ja üle. Isegi Scootri Tallinna live sai korra raadio otseülekandest maha salvestatud!!!

Milline instrument/programm on sinu jaoks asendamatu?
Vana hea träkker! Ülejäänud teeb aju ära!

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?
Raske küsimus, kuna andekaid, veel andekamaid ja veel veel andekamaid inimesi on nii palju siis… Nojah, huvitav oleks näha muidugi, kuidas asju vanasti tehti, liikuda kuskil 70-80ndate Kingstoni dubi ja reggea skenes, kuid teisalt on mulle natuke mõistetamatu, kuidas asju 17-18ndal sajandil aeti… Pooleldi üliinimesed minu jaoks, nendes tingimustes ja nende võimalustega, mis siis oli… Saabki tänapäeval neid võimalusteks nimetada? Aga klassikat ostetakse ikka ja veel, see peab olema mingi suurema plaani osa!

Kuidas hindad hetkeseisu Eesti elektroonilise muusika maastikul?
Tundub ju toimivat? Ei hakka nimesid nimetama siin, aga väikesi plaadifirmasid vaikselt tuleb peale, on teatud peosarjad, mõni uuem mõni vanem, mis toimivad ju lausa suurepäraselt. Sama ka muusikaga… Arvan, et „pöidlad ülespoole“ ikka!

Nimeta mõned hetke lemmikartistid?
Nimetan ühe ja see on Paxton Fettel. Ei saa üle ega ümber tema „Not bad for a Tenner“ EP-st!

Uuri lisaks: processedsounds.com

Intervjuu ilmus Müürilehe maikuu väljaandes