Vahetult enne teisipäevast Laibachi ülesastumist Eestis, leidis üks Laibachi põhiideolooge ja pikaajalisemaid liikmeid, Ivan Novak, kolmveerandtunni jagu aega vastata mõnele küsimusele. Tutvustamaks, mis suunas Laibachi vanker parasjagu veereb ja kõrvaltvaataja perspektiivist ka viimaseid meiekandi sündmuseid kommenteerida.
Laibach 2014. aasta seisugaMaya Nightingale
Olete just mööda Euroopat tuuritamas. Nagu Laibach viimasel albumil, palas "Eurovision", sõnastas: "Europe is falling apart". Kuidas olukord tundub?
Kui vaatad Euroopa ajalugu, siis Euroopa on kogu aeg lagunemas olnud.
Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda, varasemast ajast Rooma langus, Napoleoni sõjad jne. Mida enam see laguneb, seda paremini see uuesti luuakse. Ütleks, et see on loomulik protsess. Euroopa on iga kord üha paremini taasloodud.
Kas üha paremini taasloodud Euroopa nõuab üks hetk ka üha paremate omadustega inimesi? Pean silmas, et pala "Eurovision" videos käivad läbi erinevates Euroopa keeltes seitsme surmapatu nimetused. Selle põhjal on Euroopat ühendavateks kvaliteetideks puudused.
Utoopilised projektid vajavad tavalist tõugu inimesi, kui see oleks vastupidi, siis need ei oleks juba definitsiooni järgi enam utoopiad, sest utoopiaprojektid tegelevad normaalsete olukordade parendamisega.
Laibach on alati tegelenud poliitiliste küsimustega, aga ometi ei ole tegu poliitilise bändiga per se?
Oleneb, kuidas sa poliitilist bändi defineerid. Me tõesti ei ole kunagi niimoodi poliitiline olnud, et läheksime tänavale või eelistaksime üht poliitikat teisele jne. Me oleme poliitikat alati distantsilt vaadelnud.
On ka väidetud, et Laibach ei paku vastuseid, vaid tõstatab dialooge.
Liiga mugav oleks öelda, et me ei ole kunagi ühtegi vastust andnud. Selle taha varjuvad sageli kunstnikud ja filosoofid, et nemad esitavad vaid küsimusi, mitte ei vasta neile ja bla bla bla. Me pigem esitame omi tõlgendusi ja neist järelduste tegemine sõltub juba vastuvõtja võimekusest. Julgen väita, et mõnikord on meie interpretatsioonides ka päris konkreetsed vastused olnud.
Teie interpretatsioonid on alati pigem provokatiivsed olnud.
Me usume, et iga kunstiteos peakski provokatiivne olema. Õnnestunud teose eesmärk ongi esile kutsuda reaktsioone. See ei tähenda, et peaks eraldi šokiefektile panustama vms. Provokatiivsus annab teosele tõsiseltvõetavust, see on meie meetod. Iseenesest ei midagi erilist, olulised kunstiteosed on omas ajas alati väljakutsuvad olnud.
The Guardian’is sõnastati kunagi mõte, et Laibach on ka Occupy-liikumise ja Anonymous’e mõttelised ristivanemad. Kuidas kommenteerite?
Laibach on nüüdseks mõnda aega tegutsenud. Näiteks tegime esimese Euroopa tuuri 1983. aastal ja selle nimi oli "Occupied Europe Tour". Nüüd on olemas Occupy Wall Street jne jne. Kui niipidi võtta, siis me tõesti võisime kaudselt mõningaid liikumisi inspireerida. Anonymous töötab kollektiivina sarnaselt nagu meie loodud NSK Riik, mis on üsna tüüpiline utoopiaprojekt. Nad kasutavad sarnaseid meetodeid nagu meie seda tegime.
Te olete kunstnikud. Occupy liikumine ja Anonymous ajavad poliitikat.
Seda küll. Ütleks, et tänapäeval ei ole kunsti või poliitika eesmärkidel suuri erinevusi. Me elame ajal, kui poliitika ja kunst on üksteisest läbi põimunud. Ka kunst tegeleb poliitiliste küsimuste lahkamisega, kunst ei anna võimalust poliitika ignoreerimiseks. Me oleme samas paadis kui kujundlikult väljenduda.
Olete teadlikud, et Eestis just käivitus e-residentsuse projekt? Ükskõik mis riigi kodanik saab end virtuaalruumis Eesti e-kodanikuks registreerida ja niimoodi oma asjaajamisi läbi Eesti riigi e-lahenduste ajada. Peamiselt hõlbustab see rahvusvahelist äritegemist. Sellest kumab üksjagu NSK ideaale läbi.
Pean tunnistama, et ei olnud kursis. Võibolla meist keegi teadis, aga jutuks ei ole see tulnud. See paistab päris huvitav ettevõtmine olevat, kavatseme seda võimalusel lähemalt uurida.
Kuidas NSK Riigi ehitamine praegu edeneb?
Asutasime selle 1992. aastal, ajapikku otsustasime sellest ise eemalduda. Leidsime, et selle kodanikel peaks olema võimalus ise oma saatuse üle otsustada. Oleme seda korduvalt selgitanud. Aga see samm ei õigustanud end väga ja NSK Riigi projekt ei arenenud 1992. aasta seisust eriti kaugemale. On küll mõned väga aktiivsed liikmed, on proovitud organiseerida NSK Riigi rahvakongresse, aga me lootsime sellest enamat.
Seepärast otsustasime nüüd "Spectre" albumiga luua erakonna. Või potentsiaalse erakonna. Mille abil me saame tulevikus ehk midagi enamat korda saata.
Vaid muusikaga maailma muutmisest rääkimine on ilmselgelt naiivne?
Muusika on vahend.
See ei tähenda, et meie suhtumine muusikasse utilitaarne oleks ja et meil muusikalised ambitsioonid puuduvad, muidugi huvitab meid ka hea muusika tegemine. See kõik käib asja juurde. Teistpidi pannes, jah, me tunnistame muusika enda nii-öelda metafüüsilisi omadusi. Akordide ja rütmide võimu.
Ütlesid varem, et kunst ja poliitika on tänapäeval läbipõimunud. Kui palju see Laibachi taktikaid muutma on sundinud? Pean silmas, et ühes vanemas intervjuus olete väitnud, et algusaegadel oli Laibach olemine lihtsam, sest uuritavad valdkonnad oli lihtsamini defineeritavad. Kas võib aset leida stsenaarium, kui Laibachi meetoditega ei ole enam midagi uurida?
Meie tegevus on rohkem maratonidistants. See on pidev kulgemine. Muidugi võib see teinekord päris keeruliseks osutuda, seepärast on vaja häid eelduseid ja häid tingimusi. On palju neid, kes pärast paariaastast tegutsemist kas lähevad laiali või muutuvad igavaks. Suikuvad loominguliselt, sest nende stardipositsioon on olnud vale või eesmärgid ebamäärased.
Me sunnime end alati ärkvel püsima. Selline rangus oma vormi suhtes. Nii intellektuaalse, psühholoogilise kui füüsilise. Muidugi muutub sellise vormi hoidmine ajapikku üha raskemaks. Näiteks on häid sõidukeid, mis töötavad ka pärast poole miljoni kilomeetri läbimist, aga teised lähevad kiirelt rikki.
Igal distantsil on finiš.
Jah, muidugi. Aga vaata, meil Jugoslaavias oli selline iga-aastane üleriigiline teatejooks president Tito sünnipäeva puhul, kus üks jooksja andis oma distantsi lõpus teate üle järgmisele ja kõige viimane andis selle üle president Tito’le. Seda õnnesoovi kanti jooksujalu üle kogu riigi, praktiliselt kogu aeg oli keegi jooksmas.
Selline kestev maraton, sest igal aastal leidus uus põlvkond seda distantsi jooksma.
Mõned asjad, isegi kui need vormilt muutuvad, jäävad sisult samaks. Ideed on igikestvad, kuniks on nende kandjaid. Isegi kui enam Laibachi ei ole, tegutseb kuskil mingil moel mingisugune teine Laibach. See on nagu energiajäävusseadusega.
Järgmine küsimus on väga poliitiline…
Oota, ma praegu ei kuule, siin üks mees seletab läbi valjuhääldi midagi väga valjusti.
(kostub valju rootsikeelset seletamist, kuna bänd viibis parasjagu Rootsist Soome sõitval laeval)
Nüüd ta jäi vait.
Eestis on just aktuaalne ühte reaktsioonilisse erakonda kuuluva parlamendiliikme blogisissekanne, kes väitis, et natsionaalsotsialismist oleks võimalik ka üht-teist positiivset õppida ja tõi näiteid kolmanda Reichi rahvamajanduse edusammudest. Kuidas Laibach sellist tundlikku dilemmat lahendaks?
Ma ei eita, et asjakohane debatt on vajalik. Jah, isegi natsionaalsotsialismi tingimustes on sündinud silmapaistvaid saavutusi. Seepärast ongi ajaloomälu vajalik, see aitab minevikku mõtestada.
Kategooriline on liiga lihtne olla. Isegi kui sulle näiteks Iisraelis aetav poliitika ei sümpatiseeri, on võimatult rumal öelda, et kõik, mida nad teevad on halb. Samuti Ühendriikide või Venemaaga. Täiesti jabur oleks väita, et natsionaalsotsialism eviski vaid halbu külgi.
Saab ju näiteks tuua, et natsid lõid suurepärased kiirteedevõrgud ja nüüd on kiirteid kõikjal. Kuuekümnendatel liberaalse mõtte üheks sümboliks saanud Volkswagen on ju otseselt Hitleri projekt.
Muidugi on siin ka teine aspekt. Oma sõnade eest tuleb ka vastust kanda ja eriti kehtib see poliitikute puhul. Kunstnikuna ei tule salongikõlbmatuid steitmente esitades kindlasti nii ettevaatlik olla, juba seepärast, et nende taga ei pruugi üldse poliitilist agendat olla. Poliitik võib selliseid hüüdlauseid loopides end lihtsalt lolliks teha, nagu ma aru saan, antud juhul juhtus.
Kus "Spectrega" asutatud partei sellel skaalal asuda võiks?
Laibachi puhul on asjalood väheke teised. Kunagi võib see parteina funktsioneerima hakata, praegu me lõime selle rohkem sel põhjusel, et meile ei meeldi väga idee fänniklubist. Kuna meil on järgijad nagunii, siis ehk me suudame neid läbi selle platvormi kuidagi inspireerida. Et nad kasvõi oma keskkonnas seeläbi midagi ära teeks. Kunagi tulevikus võib sellest tõesti midagi olulisemat kujuneda.
Pean silmas, et info liigub, internet on olemas, inimesed saavad organiseeruda ja nagu eespool jutuks olnud Occupy liikumise või Anonymousega. Sellised organisatsioonid võivad vajadusel toimivateks poliitilisteks jõududeks saada. Selline võimalus on olemas.
Ivan Novakhttp://sashasvet.ru/
Sakslastel oli Riefenstahl, venelastel Eisenstein. Missugune kunstnikutüüp praegu globaalse režiimi vajadustele kõige paremini vastata võib?
Ma ei teagi. Äkki Clint Eastwood?
Miks tema?
Oled tema viimast filmi näinud? "American Sniper"? See on ju põhimõtteliselt propagandafilm. Üldiselt saab öelda, et vähemalt filmitööstus, vähemalt Hollywoodis, on juba oma olemuselt režiimitruu. Eks see kehtib laiemalt kogu popkultuuri kohta.
See viib Laibachi ühe meetodini. Paigutades teatud esteetiliste omadustega objekte uude konteksti, olete soovinud näidata, kuidas ka pelgad vormimängud ei ole vabad ideoloogiast. Laibachi hinnangul on kogu kommunikatiivne ruum ideoloogiliselt laetud. Kui lohutus maailmas me sellisel juhul täpselt elame ja missugused võiks selles toime tulemise strateegiad olla?
Maailm on just selline nagu ta on.
Muidugi tuleb proovida olukorda parendada, kasutades kõiki vahendeid, mis meil selle tarvis olemas on. Parendamisruumi enese olemasolu pärast ei tuleks nüüd küll meelt heita. Elu on elu, kui siin kulunult väljenduda. Kõigel on häid ja halbu külgi, sellises olukorras on kõige arukam strateegia optimismi säilitamine. Mis iganes pidi seda sõnastada. Optimistlikult pessimistlik või pessimistlikult optimistlik või midagi taolist.
Laibachi tuntus põhineb eelkõige kaveritel. Mis ajenditel "Spectre’l" ilmunud kaverid valitud on? Mis seal oligi, töötlused Blind Lemon Jefferson’i ja Bob Dylan’i paladest?
Ei, Bob Dylan küll "Spectre" peal ei ole. See ilmus plaadil, mille avaldas Ameerika Ühendriikide suursaatkond Sloveenias ja MUTE’i poolt välja antud kogumikul "An Introduction To… Laibach". "Spectre’l" oli töötlus Serge Gainsbourg’i loost "Love on the Beat". Või ma vähemalt arvan nii, eks pean seda järgi kontrollima.
Need kaverid on osa lisakraamist, mis ei ole päriselt osa albumist. Meil olid need lood olemas ja pidasime neid piisavalt heaks, et neid avaldada. Need ilmusid albumi pikemal versioonil.
Olete ka teiste riiklike asutustega loomingulist koostööd teinud. Viimati Poolas.
Jah, Poolas tegime ka ühe eriprojekti. Poola kultuuriminsteerium kutsub igal aastal erinevaid artiste meenutama 1944. aasta Varssavi ülestõusu. Seekord nad kutsusid meid ja me tegime kolmeloolise minialbumi.
Palun veel üht kommentaari Eesti sisepoliitikale. Meie peaminister ütles mitte väga palju aega tagasi, et meil ei ole vaja suurt narratiivi, piisab sellest, et meil on vaba riik ja valitseme ise oma saatuse üle.
Ma arvan, et see on sama probleem, millest kirjutas Francis Fukuyama oma raamatus "The End of History and the Last Man". Ja see ei ole aset leidnud, ajalugu ei ole lõppenud. Temagi väitis, et meil ei ole enam suuri narratiive. Aga lähiajalugu on tõestanud, et selliseid väiteid esitades Fukuyama eksis. Ja ma arvan, et teie peamister on samuti selles küsimuses eksinud. Sest need väärtused on juba definitsioonilt suured narratiivid, need ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid neil on komme teatud puhkudel peost lipsata.