Kõigil meil on mingi ese, mida vaadates meenub meie roosa lapsepõlv. Olgu selleks raamat, kaisukaru või lauamäng, aga igatahes midagi, mida vaadates või mängides meenub aeg, mil rohi oli rohelisem, taevas sinisem ning mustad mõtted teemal kas-ma-suudan-sel-kuul-oma liisingud-ja-laenud-kenasti-pangale-tasuda alles tulevikumuusika. See puudutas meie vanemaid, kuid jättis meid endid jumala külmaks, sest me kõik teadsime, et suureks kasvades ei tule meist meie vanemate sarnased, oo ei, meil hakkab olema palju raha ja ilus elu ning me ei võta endale kunagi pangalaenu. Ning kui häda tõesti käes, suudame end alati välja rääkida. Raha polnud siis veel oluline.
Kahjuks ei teadnud me veel siis, et vanalinna ei soeta endale korterit selle raha eest, mida me teenime ülikooli kõrvalt, et girlfriend’e lõputult lilledega ei võlu ning ise tahaks ka kunagi uhkeid tehnikaimesid omada. Kuid hetkedel, kui tuleme väsinuna töölt ning märkame silmanurgast seda lapsepõlvemälestuste majakat, lõdvestume kas või korrakski ning meenutame, kui hea oli kunagi olla enne täiskasvanuks saamist.
Siinkohal oleks aeg ära märkida, et elame ajastul, mil suure osa lapsekasvatamisest teeb ära teler – seega kaisukaru, raamatu või lauamängu võib julgelt asendada mõne telesaatega. Üheks selliseks lapsepõlvemeenutajaks on vähemalt allakirjutanu jaoks tahes-tahtmata Simpsonid. Perekond, kelle tegevust MTV3 pealt jälgides nii mõnigi pühapäev õhtusse saadeti ning kelle ¨õu 12-tunniseid maratone meenutatakse siiani märja silmaga. Barti tembud, Lisa ennastsalgav maailmaparandamine, Marge’i püüdlused kodu koos hoida ning muidugi heasüdamlik kobakäpp Homer, kellest on 18 aasta jooksul kujunenud teleajaloo üks enimtsiteeritavaid tegelasi.
Kuid millised mõtted toob äsja esilinastunud „Simpsons: The Movie” pähe inimesel, kelle lapsepõlv möödus pingsalt Simpsoneid jälgides? Esimesena tabab fänni kindlasti heldimus – on ju filmis olemas kõik need asjad, mille saatel sai üles kasvatud. Kuulsuste kõrvalosatäitmised, kaabukergitused popkultuurile ning külaline muusikamaailmast. Kõigile nendele lisandub filmis veel ka siin-seal vilksatavad vihjed sarja ajaloole, mille parimateks näideteks oleks ilmselt Springfieldi kanjoni juures olev lömmisõidetud kiirabiauto, ilmne vihje korrale, kui Homer üritas rulaga üle kuristiku hüpata, ja Alaska populaarseim arvutimäng „Grand Theft Walrus”. Naljade kohta pole samuti midagi halba öelda – Homerit ja Alaska kelgukoeri oli kinos sama hea vaadata kui eelmised kuus kuud Youtube’ist. Isegi Green Day pisirolli kohta pole midagi halba öelda. Kvaliteethuumor, mis hakkab väsimuse märke näitama alles pärast neljandat vaatamiskorda.
Mispärast siis on aga fännil pärast kinost lahkumisele järgnenud eufooria taandumist hinges kuidagi tühi tunne? Ilmselt seepärast, et „Simpsons: The Movie“ tuletab meelde, kui hea „The Simpsons” oli ja kui huumori poolest kaheldava väärtusega on viimased hooajad olnud. Kuigi formaat on jäänud samaks, on nii mõnegi osa puhul tunda olnud, et asjaosalised on enda loodud tegelaskujudest tüdinud ning sooviksid midagi uut, ning kuigi Simpsonite eetrisolekut on pikendatud veel kahe hooaja võrra, mille kvaliteet alles selgub, on Simpsonid oma filmi näol endale juba tugeva viimase osa loonud. Ja eks võib Simpsonite filmi vaadelda kui tohutut nostalgiapommi, mis toob meelde nooruspõlve muretud mängud, enne kui 23ndal septembril algav üheksateistkümnes ja kuulduste järgi ka eelviimane hooaeg meid tagasi halli reaalsusse tagasi toob. Seniks aga nautigem lapsepõlve ja sellega kaasnevaid mõnusid.