18. oktoobril esineb Rocktoberfesti raames Taani au ja uhkus Raunchy, kes suvel väljastas oma neljanda kauamängiva "Wasteland Discotheque". Ühel suvisel päeval võtsingi kitarristi Lars Christenseniga ühendust ning rääkisime Raunchy elust-olust.
Mis asi see „Wasteland Discotheque“ nüüd on?
Kui mõtlesime uuele albumile nime, siis oli meil valida vähemalt viiekümne variandi vahel. Osad olid liiga death metal, teised liiga popilikud. Meie eelmiste üllitiste pealkirjad on vastandlikud – vihased sõnad seotud leebetega. Must ja valge. Kui kõik omavahel ühele nõule saime, siis teadsime ette, et paljud inimesed ütlevad:„Issand, kuidas see nimi imeb!“. Inimestel on erinevad arvamused ning see on hea. Meid ei huvita, kui keegi ütleb, et peaksime olema rohkem nii- või naapidi. Tänapäeval juba teatakse, mida oodata, kui keegi ütleb sõna „Raunchy“.
Kas „Wasteland Discotheque’i“ kirjutamine ja salvestamine oli erinev, võrreldes näiteks teie eelmise kauamängivaga „Death Pop Romance“?
Ei midagi erilist. Tavaliselt on meil kindel valem paigas. Läksime stuudiosse kolmeks nädalaks. Lindistasime kaks nädalat ja ülejäänud aja Jacob (Hansen), meie produtsent, miksis ja masterdas plaati. Kuna kõik olid töödega hõivatud, siis Jacob saatis meile erinevaid versioone meili teel. Me kuulasime neid, saatsime talle tagasi ja täpsustasime, kus tahame miskit valjemaks või muuta muid detaile. Jacob teab, kuidas me materjali kallal töötame ning samas ka seda, kuidas me kõlame, nii et kahjuks mitte midagi radikaalselt erinevat.
Võrreldes „Death Pop Romance’iga“ on see album otsekohesem. Agressiivsem ja metalim, kui nii võib öelda.
Ma ei arva, et me mõtleme albumit salvestades, et ta peaks olema death metalim või klassikalisem. Meil polnud kolmekümmend lugu, mille seast valida. Kirjutasime üksteist lugu ja nad kõik said albumile. Me ei mõtle väga, mis suunas tahaksime areneda – see juhtub loomulikult. Nõustun, et album on otsekohesem, paljud on seda öelnud ka. Me oleme alati rocki mänginud ning sellel albumil muutus meie popilik pool popimaks ja agressiivne pool agressiivsemaks.
Te olete salvestanud oma tegutsemisaastate jooksul mitmeid kavereid. Seekord jõudis albumile Rockwelli „Somebody’s watching me“. Enne seda kaverdasite WHAM!’i „Last Christmas’it“ ja Faith No More’i „From out of nowhere’i“. Kui Faith No More välja arvata, kas olete suured 80-ndatel tehtud muusika fännid?
Jah, me tõesti oleme 80-ndate fännid. Eriti meeldivad mulle 80-ndate süntpop bändid. Neil on mingi kindel kõla – meloodiad ja lugude ülesehitused, mis väga imponeerivad. Rockwelli kaver sündis stuudios. Tegime selle looga demo ja nõustusime, et see on päris hea. Algul mõtlesime, et paneme selle eriväljaandele, kuid lõpptulemust kuuldes mõistsime, et see lugu on liiga hea, et ta kuskile B-poolele panna ja nii ta originaalile sattus.
See on juba neljas album Jacob Hanseniga. Kuidas on sellise mehega töötada?
2001. aastal, kui tegime „Velvet Noise’i“, avastasime kiiresti, et meil on sarnane lähenemine ning ideed. Jacob sai peagi meie sõbraks ja pole mõtet produtsenti vahetada lihtsalt vahetamise pärast. Oleme kõlaga rahul ja teame, et Jacobiga töötades ei pea me kunagi kiirustama. Vahel tekib tal ka ideid. „Oh, see koht on hea, aga proovige seda selles suunas muuta.“ Ta on justkui bändi seitsmes liige. Vahel tuleb selliseid ideid, mida ei oska sajaprotsendiliselt väljendada ja Jacob jagab lahkesti soovitusi.
Oled sa kuulnud väljendit „Bändi tehakse selleks, et naisi saada“?
Ikka.
See ilmneb eriti „Confusion Bay“ albumi lüürikas, mis nüüdseks on neli aastat vana. Kas olete ikka selle albumi sõnadega rahul või tagasi vaadates muudaksite neid totaalselt?
Kui Kasper (Raunchy vokalist alates „DPR’ist“) bändiga liitus, siis ta arvas, et Lars oli kirjutanud eriti head sõnad. Samal meelel olid ka ülejäänud liikmed. Miks peab alati laulma elust või surmast? Miks ei võiks laulda headest aegadest, naistest, rock ‘n’ roll’ist, nagu seda teeb Mötley Crüe? Seepärast kirjutasimegi piduderohketest nädalavahetustest või kellegi uuest naisest. Arvan, et me pole sellised inimesed, kes vihkavad kõike, mis meid ümbritseb. Oleme küllaltki õnnelikud sellid. „Wasteland Discotheque’il“ me justkui naasesime „Confusion Bay“ aega tagasi. Kasper kirjutaski sellised rokilikumad sõnad. Kui neid nüüd eelmise albumiga võrrelda, siis „DPR’il“ oli lüürika sügavam, komplitseeritum, isegi tumedam. Meil pole mingeid erilisi poliitilisi vaateid või loosungeid, mis vajavad väljaütlemist. Keskendumegi headele aegadele.
Mõned fännid on nurisenud, et Kasper ei laula lives 100% ise. Väidetavalt tuleb osa puhtast vokaalist fono pealt. On see tõsi?
Kui sa vaatad tänapäeva bände, siis see enam ei loe. Võin võrdluseks tuua In Flamesi. Kui sa teed n-ö kihilist muusikat, kus on palju erinevaid vokaalipartiisid ja sämpleid ning 5-6 kitarripartiid ja fännid tahavad samaväärset tulemust ka lives kuulda, siis sellepärast peame suutma kogu seda atmosfääri ka laval saavutada. Loomulikult osa sellest tuleb kõvakettalt, aga ainult selleks, et saavutada sama õhkkond, mis plaadilgi. Kasper laulab küll kogu aeg, aga teda toetavad sündimängija Yeppe ja salvestus. Kui ma lähen mõnda bändi vaatama, kes ei suuda esitada plaadimaterjali samal või veelgi paremal kujul, siis see ajab veidi närvi ning me ei taha, et fännid pettuksid.
See pole küll väga aktuaalne, aga tahaksin teada, miks tulite Nuclear Blasti alt ära ja liitusite Lifeforce Recordsiga?
Meid lihtsalt vallandati. (Naerab). Kui me lepingu allkirjastasime, siis teadsime, et kui me ei müü 50 000 albumit, jääme ilma plaadifirma toetusest. Ma ei tea, kui palju „Confusion Bay’d“ müüdi, vist umbes 22 000. Minu meelest oli see päris hea, aga nad olid kulutanud palju raha reklaamidele ja videotele. Kui ma õigesti mäletan, siis umbes kolm nädalat enne, kui pidime hakkama „Death Pop Romance’i“ salvestama, sain meili, kus nad ütlesid, et „Vabandust, aga te ei müünud piisavalt hästi, seega…“. Saatsime kõik pikalt ja läksime ikkagi stuudiosse. Teadsime, et teeme hea albumi ning stuudios olles jagasime mõned lood erinevatele plaadifirmadele. Lifeforce vastas kaks tundi pärast lugude kättesaamist ja nad pakkusid meile lepingut. Samal ajal käisid meil läbirääkimised ka Roadrunner Recordsiga, mida lootsime rohkem saada, aga Lifeforce’il oli parem pakkumine. Oleme väga rahul nende koostöö ja pühendumisega. Nad on meid kordades paremini kohelnud kui Nuclear Blast.
Ega alati ei olegi ju suure leibeli all olemine hea. Väiksemad hoolitsevad isegi paremini oma bändide eest.
Seda küll.
On teil häid tuurilugusid rääkida?
Ma ei usu, et meil on mingeid häid lugusid rääkida selle kohta. Samas, kui meil oli plaadiesitluspidu Kopenhaagenis, siis meie teine kitarrist Jesper toimetati haiglasse, kuna ta oli lihtsalt nii purjus. Ta ei suutnud meenutada ei oma nime, ega oma naise nime. Ta oli haiglas terve ööpäeva. See polnud naljakas tollal, aga tagasivaadates on see suht rock and roll. Tuuritades juhtub tavalisi asju, kohtume väga paljude ägedate inimestega ja lihtsalt on tore esineda.
Raunchy on teile pigem hobi, sest sa oled graafiline disainer ja Kasper on õpetaja. Millega teised elatist teenivad?
Kõik teadsid esimesest päevast peale, et me ei hakka 24/7 tuuril olema. Kõik grupist on kõrgharidusega ja samuti peame raha teenima, et arveid maksta. Kasper on keskkooliõpetaja, Yeppe lõpetab õpinguid ja töötab postiljonina, trummar Morten on insener ja mõlemad Jesperid on IT peal.
Te esinete Eestis teist korda, viimati kaks aastat tagasi Green Christmasil. Mäletad sa seda kontserti?
Ikka. See oli esimene kord, kui meid lennukiga Eestisse toimetati. Me polnud kunagi sealkandis käinud ja meie jaoks oli see nii huvitav kogemus: astuda lennuki peale ja hiljem mängida suure publiku ees. Ma arvan, et kuigi paljud ei teadnud meid, siis sellel ei olnud tähtsust, sest vastukaja oli nii hea. Publik on Eestis super, nagu ka teie õlu, nii et me ootame kannatamatult, et saaksime seda kõike korrata.
Mis sul iPodis praegu mängib?
Hetkel kuulan Rootsi bändi Dead by April, kelle me võtame novembris endaga Euroopa tuurile kaasa.
Viimane, traditsiooniline küsimus: mis on su lemmik rada 7?
Päris hea küsimus. Ma olen suur Entombedi fänn, nii et midagi nende „Wolverine“ albumilt. Jah, „Blood song“ on seitsmes. Panegi, et see.
Tänan sind hea intervjuu eest, Lars.
Aitäh sulle. Äkki näeme oktoobris ja võtame paar õlut?
Kindlasti!