Laupäevaõhtu. Troll voolab läbi sügisesombu Saku Suurhalli poole, täis inimesi, kes kõik suunduvad iseenesestmõistetavalt kuhugi. Ja üks selgelt äratuntav osa neist on suundumas Elton Johni kontserdile. Õhus on tunda justkui nostalgia ja ootusärevuse segu. Ei ole imekspandav – mees, keda kõik vaatama lähevad, esines juba 37 aastat tagasi samamoodi, klaveri ja ajastule kohaste perverssete päikeseprillidega. Ja eks ole küllalt neid peresid, kellel on kuskil kapinurgas tolmu kogumas või mõne auväärsema koha peal nüüdseks kadunud riigis väljaantud "Melodija" piraatvinüül nimetusega "Your Song". Võin häbi tundmata tunnistada, et selle vinüüli ja venna kunagi kassetile lindistatud best ofi nostalgia valdab ka minu ootusi. Taban ennast Suurhalli juurde jalutades ja ringi vaadates mõtlemas kogu selle eestlaste kulla- ja karravaimustuse ning selle kaduvuse üle. Tundub olevat päev, kus pea on mõtteid pungil. Rahvast aina koguneb halli juurde, suurem osa neist voolamas seina raiutud aukude kaudu sisse omale kohale. Nii ka mina.
Olles esimest korda Saku Suurhalli kontserdil, ehmatab veidike see kaarhallitunne, mis lava ees seistes tekib. Mu koht asub lavale suhteliselt ligidal, kust on otsevaade Eltoni oletatavale asupaigale, ning ma jälgin, kuidas rahvast aina juurde voolab. Inimesed ümberringi nihelevad vaikselt, hoolimata sellest, et kontserdi alguseni on tubli tund aega. Ja kes kõik seda kontserti vaatama on tulnud! 40ndates noorusliku väljanägemise poole püüdlevad üksikud naised sõbrannadega; suured ja tunnustatud pereisad, kes tirivad enda järel hanereas teisi pereliikmeid, kuni noorema pojani, kel veel kes-teab-mis põhjusel puudub otsustusvõime, et oma rada käia; edukate vanemate armunud popkultuursed võsukesed, kes üksteist iga kahe sekundi järel õrritavad või embavad; sotsiaallõvidest 30ndates alfaisased kaasadega; stiilsed armunud, kes kasutavad iga muust tähelepanust ülejäävat hetke üksteise hellitamiseks, demonstreerides kindlat suunda kontserdijärgse ühistegevuse osas; kenad, särasilmsed ja vallalised neiud, kellele saab lähim vaba noormees süüdimatult silma teha; alternatiivkultuuri häälekaja esindada tahtev silmapaistmatu noormees ja paljud teised. Read tihenevad, kuid kell venib. Ooteaeg on pikk.
Ja sealt nad tulevadki. Kaks minutit enne lubatud aega. Valgus välgatab, kõrvalosatäitjad jooksevad oma kohtadele, süntekad pinisevad, trummid põrisevad, kitarrid vilisevad. Ning lõpuks tuleb staar ise ja rahvas läheb elevile, nii palju kui varem omandatud konditsioon lubab. Vana tundub vaatamata soliidsele vanusele vägagi elav olevat. Paari esimese loo ajal, mis suurele osale võrdlemisi tundmatud, viskleb ta toolil, ronib jalgupidi klaverile ja saadab publikule igasse nurka armastusavaldusi.
Ja siis hakkab kontsert palaga "Rocket Man" tõeliselt pihta. Melodija vinüülist ajendatud retrohõnguootus on siinkohal küll liiast, kuid esitus on pettumust valmistamata särav. Publik läheb veel rohkem lahti, nõksutades ennast sujuvalt kaasa. Ning mis kõige ootamatum, lugu ise kestab vähemalt kümme minutit, kui mitte rohkemgi. Iga järgmise "Roketmääään" refräänivenitusega ootab rahvas loo lõppu, kuid seda ei paista tulevat, kuni ühel hetkel Eltoni enda tahe murdub.
Järgnevalt tuleb kollektsioon parimaid palu, mis toob silme ette kõik need teadlikult või mitteteadlikult Eltoni lugude seltsis veedetud hetked. Ja nähtavasti mitte ainult mul, sest armastajad liibuvad üha intiimsemalt üksteise vastu ja need mitte nii vähesed üksikud vaatavad heldinud pilguga seda kõike pealt. Vahepeal teeb Elton ka teemast kerge kõrvalepõike, esitledes eraldi ühte lugu uuelt plaadilt, ning hetkega on tunda, kuidas rahvas kergelt jäisemaks muutub. Eks vanameister isegi mõistab, miks rahvas siia tegelikult tulnud on, ning jätkab juba kindlat ja sissetallatud luguderada. Kõik omas paremuses, ehk jääb veidi kripeldama vaid "Candle in the windi" nõrk esitus. Või siis see, et repertuaarist puudus "Can you feel the love tonight". Elton tundub olevat sellest loost tüdinud ning ega rahvaski seda tüdimust tajudes kaasa läheks.
Kuulates ning mõtiskledes möödub märkamatult kaks tundi. Kõlab lause "This is our last song", rahvas elavneb ning digimuutub pärast laulu ühtseks vile- ja aplausikooriks, kui Elton bändiga lavalt lahkub. Ja mees ei lase tagasitulekut kaua oodata, sest ta teab, kui palavalt teda oodatakse. Vana on isegi nii meelitatud, et teeb lausa teise lisaloo, pühendades selle Eesti publikule.
Ja siis ta tuleb. Lugu mida ootasin üle kõige: "Your Song". Tundub, et kontserdi kõrgpunkt saabus alles nüüd, ning mul tekib küsimus, miks olen mina kontserdil üksi ega lase kellelgi maheda lembelüürika saatel endale kaissu liibuda? Ahjaa, kohustused. Aga kas tegelikult ka? Ehk pigem selle erilise puudumine? (Selge vihje meie naissoost lugejatele – toim.)
Lugu lõppeb, Elton annab neli autogrammi, lahkub koos rahvaga ning nende selja taga hakkab tehnomeeskond lava kibekiiresti kokku pakkima. Kella kaheksast jõustuva kuiva seaduse tähistamiseks ostan kaasa lahtise siidri ning ühinen tasapisi trollipeatuses viimast trolli piirava rahvahordiga. Ja võttes mõttes kogetut kokku, taban ennast salaja "Your Songi" ümisemas ja ilusaid neiusid piidlemas. Tore vana see Elton – tuli tegi hea kontserdi ning andis meeldiva elamuse, mida veel nädalagi pärast hea sõnaga meenutada. Aitäh talle.
Pildistas Lynne.