Oleksin ma andekas disainer/animaator, joonistaksin ma Leechi albumile „Tram-o-Gram” täispika animatsiooni. Seda ma kahjuks ei ole, nii et leppisin oma intervjueerimisvõimega ja pärisin Rainerilt, Erikult ja Ivolt, kuidas loodi debüütalbumit, mida paljud Eesti alternatiivroki sõbrad olid juba pikisilmi oodanud. Plaadi presekad toimuvad vastavalt 23. ja 30. novembril Tallinnas ja Tartus.

No nii. Palju õnne, Leech, albumi puhul! Kolgata tee on lõpuks läbi. Kaua see teil kestiski?

Erik: Salvestus vist kolme aasta ringis, lühemate-pikemate pauside ja tagasilöökidega.
Ivo: No tegelt vist 2,5 aastat on möödas esimesest salvestusajast. Läksime ju kevadel millalgi vist? Kõik korrad kevadel alustanud.
Rainer: Kolm suurepärast rikkalikku aastat.
Erik: Ligi pooleaastaseid pause oli ka ju vist selle kolme aasta sees, aga sinna sisse kuulus ka kirjutamisprotsess kohati. See venitas pikemaks.
Ivo: Lepime kokku siis, et kolm lihtsalt, mis iganes ta tegelt aega võttis.

Enne kui asume albumi enda kallale, seletage palun lahti, mida ikkagi tähendab või mis asi on Tram-o-Gram, sest ainus, mis mina selle kohta leidsin, oli midagi rinnaoperatsioonidega seonduvat.

Erik: Rainer, sa eile seletasid Tram-o-Grami. See oli hea kokkuvõttev.
Rainer: Haha – noh, nagu ma paar korda juba olen saanud seletada (mida oligi aimata, et tuleb teha), siis sai see, nagu nii mõnigi teine idee sellel plaadil, alguse naljast, et sõites 1000ndat korda trammiga üle Magdaleena silla proovi, tegime mingit nalja, mis eskaleerus kuskile sinna, et plaadi nimeks võiks ka „Tramm” panna, ja siis sealt edasi, et eiei – trammogramm. Aga tegelikult seda võib tõlgendada nii nagu visuaalis välja näeb, sõnum tulevikust/minevikust.
Ivo: Jah, nagu 2001 odüsseias… Järsku kusagilt mingi objekt maa sees ja surpise.
Erik: Heal lapsel mitu nime (tähendust).

Kui te kolm aastat tagasi plaati salvestama hakkasite, kas teil oli siis kontseptsioon enam-vähem paigas, et tuleb sellise sõnumiga plaat, või kujunes see selliseks nende kolme aasta jooksul?

Erik: Osaline kontseptsioon oli, aga suuresti kujundas ta end ise ajapikku, vahetult.
Rainer: No see ikka suures joones kujunes välja selle kolme aasta jooksul. Kui võrrelda samu lugusid kolm aastat tagasi nende plaadipealsete versioonidega, siis suures osas siiski alles on jäänud pealkiri või paar riffi, kui sedagi. Aga mingid läbivad ideed, see irooniamoment näiteks, on alati olnud juures.
Erik: Mõnel lool vähem, mõnel lool rohkem. Ses mõttes, plaat on ikkagi värske, mitte kolme aasta vanune materjal.

Aga siiski, kas terve plaat jutustab ka nagu ühe suure stoori või võib lugusid ka täiesti iseseisvatena võtta?

Erik: Üks suur stoori, mille sees võib ka n-ö peatükke eraldi võtta. Või no mis suur, lihtsalt stoori.
Rainer: Jah, nagu Erik ütles, et lood on nagu peatükid selles suuremas portsus, aga sellega nägimegi preproduktsiooni osas ehk väga kõvasti vaeva, et lood töötaks nii tervikuna kui ka eraldi, see on suhteliselt tricky teema, aga tulemusena vähemalt minu meelest sai nii nagu mõeldud.

Te väljastasite plaadi minu teada oma kulu ja kirjadega. Veidi riskantne ettevõtmine pole?

Rainer: Ikka on, aga härrad sponsorid Mirko Miilits ja Andres Tomingas ikka olid helded … Aga ma arvan, et ehk see pole nii riskantne kui tundub, selles mõttes, et rikkuse ja kuulsuse peale me välja ei läinud. Kogu see materjal sisse ja välja on olulisem, kui sealjuures nulli ka jõuda, siis oleks lihtsalt topeltvõit.

Muideks, mis sai/saab omal ajal laineid löönud singlist „Disconnected”? Re-release? Netis kuulamiseks?

Rainer: Eks elu näitab. Loodetavasti ei jää „Tram-O-Gram” viimaseks reliisiks ja igasuguseid plaane on mõneks ajaks juba tehtud. Aga eks eluke näitab. Too ju ikka voolab ühes sängis, ühele poole.
Erik: Elu mõte.

Teil on plaanitud nüüd ka presekaõhtud. Mida erilist nendel saab? Ägedat videograafikat? Pauku-mürtsu?

Rainer: Haahah, jaaaah, laser¨õu ja keerleval laval trummid.
Erik: Mingit erilist teatrit me seal ei korralda, loodetavasti kõigile positiivne ja emotsionaalne kogemus, aga laserid ja leegid on kindlasti ikka juures (naerab.)
Rainer: Ehk nii meile kui ka publikule on põnev, et me üle aasta laval jälle. Jah, ja mitte niisama laserid, aga need, mis lõikavad. Robotite laserid. Aga näiteks Tartus on see vist esialgu esimene koht, kus saab plaati ja särke näiteks. Ja ega Burn Stillgi vist väga tihti Tartu kanti ei eksi.
Magnus: Lasermõõgad on ka!

Ma uurisin tükk aega kujundust, kuid ei leidnud kuskilt teie pikaaegset sümbolit – vikerkaart. Kuhu see kadus?

Erik: It’s all over the place.
Magnus: Vikerkaar läks Pariisi!
Rainer: Aga jah, vikerkaar on igal pool. Teises võtmes.

Kusjuures, juba päris mitu väljaannet on jõudnud teie plaati arvustada. Kas selline soe vastuvõtt oli teile üllatuseks või teadsite te salamisi, et kaua tehtud kaunikene ning et seda nii lihtsalt ära ei põlata?

Erik: Ikka üllatuseks. See kolm aastat ajas juhtme nii kokku, et ei teadnud üldse millist reaktsiooni oodata.
Rainer: Ärapõlgamist me vast ei kartnud, aga nii positiivseid vastuseid küll ei osanud oodata.
Ivo: Arvasin, et me oleme sellise venitamisega juba nii üle keeranud, et võimatu on millegi piisavalt heaga hakkama saada.
Rainer: Eriti ei jõudnudki selle peale nii mõelda, et mis siis saab, kui väljas, see eriti lõpuks tundus kuskil nii kaugel olevat, et ei osanudki arvata midagi.

No loodetavasti järgmist plaati ei tule kolm aastat oodata.

Rainer: Loodetavasti. Aga samas ei välistaks, kuigi need kolm aastat tegid mingi 10 000 korda targemaks.
Erik: No viis aastat on maailmalõpuni aega! Vaatab, mis teha annab.
Ivo: Jah, ja enne seda vahetult laseme mingi minimal electro plaadi välja. Puhas kosmos.
Rainer: Pärast maailmalõppu tuleb uus plaat. Vot SIIS on puhas kosmos.

Aga olgu, poisid, viimased sõnad lugejatele? Õrritage ka millegagi. Et tuleb plaadi japanese edition või et seda plaati kuulates saab tagurpidi ajas rännata.

Erik: Plaati kuulates saab ajas rännata igale poole. Ilma plaadita saab ka.
Rainer: Leech & Reet Linna split-vinüül 2008
Erik: Kohtume ajas ja ruumis!