24. märtsil esineb peatselt uksed sulgevas UG-klubis SnakeHouse bänd Jaapanist nimega Legion of Andromeda. Neid assisteerivad kaks bändi Soomest: Oksennus ja Ride for Revenge. Neljas esineja on EDASI. Legion of Andromeda on umbes viis aastat vana duo, neil on ilmunud üks demo ja üks pikk plaat. Sellel kevadel on LOA lindistamas oma teist plaati. Nii kauged külalised ei satu tihti esinema Tallinna, seega tuli kasutada võimalust bändiga enne vestelda ja ennast veidi kurssi viia sellega, mis meid laupäeval ees ootab. VR ansamblist EDASI tegi lühikese intervjuu ansambli Legion of Andromeda lauljaga -R-.
Põgus pilk ka teistele esinejatele. EDASI-l on lähitulevikus ilmumas split Bestial Burst Recordsi alt, kus muudeks bändideks on veel näiteks Will Over Matter ja RxAxPxEx. Oksennus on kahe pika plaadiga Soome eksperimentaalse metali veiderdus, mis, jäädes truuks metalile, on kartmatult žanripiire ületanud. Oksennus on julgelt ambitsioonikas ja oma väljakutsuvate kompositsioonidega kindlasti unikaalne kontserdikogemus. Kevadel ilmub neil kolmas pikk plaat ja seda koguni NuclearWarNow! plaadifirma alt. Kui Oksennus on midagi eriti erilist, siis juba tänaseks undergroundi kultusgrupi Ride for Revenge kontsert on helikaari painutav ja koguni füüsiliselt hoomatav. Kuue pika plaadiga ennast tõestanud RfR on müralaviin ja hüpnoos ühel taldrikul korraga. Ride for Revenge garanteerib kondini mineva metalse lärmi, mida saab ka barbaarseks monotoonsuseks liigitada.
Räägi mulle Legion of Andromeda ajaloost. Kas te olete enne ka mingite bändidega seotud olnud?
Oleme mõlemad enne LOA’d ka muid bände teinud. Rääkides endast, siis kõige olulisem bänd, millega mina olin seotud, oli väga vali müra-rocki bänd, kus meie põhiliseks eesmärgiks oli saada klubidest väljavisatuks, kuna bänd tegeles ohtralt lavade lõhkumisega ja nudismiga laval. Ma olin siis veel poisike. LOA kitarristi -M- jaoks on olnud oluline olla Big Black-taolises bändis ja eks ta ole veel igasuguseid bände teinud. Ta kunagi rääkis mulle, et ta on keeldunud alla kirjutamast plaadilepingut ühe suure plaadifirmaga Jaapanis. Ka tema oli siis veel poisike. Eks me mõlemad oleme idealismist motiveeritud… noh, enam-vähem. Peale seda, kui meid omavahel tuttavaks tehti, tegi -M- mulle ettepaneku koos muusikat teha.
Kuidas on olnud tagasiside teie plaadile "Iron Scorn", mis ilmus 2015. aastal?
Müüginumbritest rääkides, siis müük on olnud täielik pask. Plaadifirmad, mis on seda välja andnud, ikka veel omavad virnade viisi seda plaati, üks neist on selle koguni allahindlusesse pannud. Jaapanis meid ei tunta peaaegu üldse, kontserte olemegi rohkem andnud väljaspool Jaapanit. Tundub et inimesed Jaapanis ei saa aru ühest ja samast trummirütmist. Sama on ka stroboga. Inimesi see tüütab. See väikene kildkond publikut, millele me meeldime, asub väljaspool Jaapanit. Ajakirjandus on ka jagatud kaheks: mõned peavad seda plaati heaks, mõned arvavad, et see on täielik pask. Pole mingit keskteed ja meie ise oleme sellega rahul. Hea, et on kaks ekstreemsust.
Te hakkate varsti lindistama oma teist plaadi? Mis teil nüüd mõtteis liigub, mida on meil seekord teilt oodata?
Teine plaat tuleb veelgi primitiivsem, veelgi korduvam, veelgi räpasem. Ei saa olema mingit edasiarenemist ega kompleksset laulukirjutamist: vastupidi, LOA on taandarengus. Kaasajal tahab igaüks areneda laulukirjamise suhtes, lisada instrumente, teha heli rohkem uhkemaks. Vihkame seda. Meie tahame ainult tagurdada.
Kontserdi ajal kasutate ainult ühte strobo valgustit?
Strobo kasutamine ainsa valgusallikana ja seda publikule otse näkku sobib meie muusikaga suurepäraselt: brutaalsus, minimalism ja ainult kordused. Kõik kokku on täielik mindfuck kogemus. Äärmiselt psühhedeelne.
Olete siis kontserdi ajal midagi ära ka lõhkunud?
Haha, ei ole, kui siis ainult inimeste eelarvamusi muusika suhtes.
Kõige olulisem küsimus on teie saundi kui terve pakendi kohta. Kas see tuleb keskkonnast, mis teid ümbritseb või on kummardus teie mõjutustele? Mõni võiks arvata, et te elate toas, kus on ainult üks aken ja sealt avaneb vaade kas tsemendi- või terasetehasele. Mõistan, et see on väga kitsarinnaline arvamus, aga siiski – kirjelda, kus kohast tuleb teie saund.
Meie saund tuleb ainult meie endi seest. Me ei ela mingis klaustrofoobilises keskkonnas ja ei ole me ka mõjutatud välismaailmast. Meie saund tuleb otse meie hingedest. See on meie sisemine peegeldus. Muidugi on see vägivaldne reaktsioon ühiskonna vastu, inimeste ja lolluse vastu, aga eelkõige on meie saund meie sisemine kiirgus.
See, et trummimasin teeb teil ära kogu löökpillide osa, ei ole võõrandav, aga kindlasti maalib teatud kardinad teie ette. Bände nagu Mysticum ja Godflesh ei kutsuta primitiivseteks. Nemad on trummimasinad edukalt integreerinud ja nii on kogu nende looming programmeeritud selle masina ümber. Mis peitub Legion of Andromeda kardinate taga? Kas üldsuse jaoks ongi ainult primitiivsus teie meelest kõige tähtsam?
Transsi viiv kordamine läbi primitiivsete ja minimaalsete struktuuride on võtmeks saavutamaks meie muusika maksimaalset potentsiaali. Meie jaoks ei tohi saund olla keeruline ega ka intellektuaalne või edasiarenev. Vastupidi, saund peab olema taandarengus, minema tagasi oma primitiivsesse algesse nagu mingi meeletu vihapurse. Pime raev, nürimeelsus ja viha. Universaalne, kosmiline äng. Nagu barbar, kes järeleandmatult lõhub kõik.
See teie hüpnootiline rütm – selle monotoonsus on nii jõhker, et selle vaheldumatus tekitab tunde lõksus olemisest ja hapnikupuudust. Surm ei tule rütmide vahetusega, biit jääb kestma, aga kuulaja on jää all lõksus, samas pole tunnet, et oled elust lahtiühendatud. Kas LOA tahab meelega, et jääks mulje, kui ühenduse katkestajatest?
See alati identne trummirütm on meie tuksuv süda. Ilma selleta poleks ka LOA’d.
Viimane küsimus. Mida sa arvad, võib-olla see polegi nii mõttetu, kui öeldakse, et kui inimesed ei saa sinust aru, siis tegelikult pead sa ennast ainult kordama. Mis see siis tegelikult on, mida te tahate oma esinemisega saavutada?
Me ei taha midagi saavutada. Me elame selleks, et vihata.
Legion of Andromeda:
Oksennus:
Ride for Revenge:
EDASI: