Laupäeval astub Üle Heli festivali klubiööl Kultuuriklubis Kelm ülesse Itaalia päritolu helikelm Dracula Lewis. Kalender ei luba selleks kuupäevaks täiskuud ega ilmateade välku. Mida arvab Dracula Lewis sellisest artisti nime narrimisest ei saagi me teada. Aga tema teistest tegemistest saab mingisugust aimu järgneva vestluse põhjal.
Mis värk sinu artistinimega on?
Mingi värk hammastega pluss väga suvaline/tavapärane liignimi. Täpsustaks niipalju, et Dracula Lewis ei ole artistinimi vaid alter ego.
Kuidas oma tegemistega üldse Eestisse jõudsid?
Aivar Tõnso saatis mulle maili.
Oled Vernascast. Wiki ütleb, et tegemist on asulaga, mille rahvastik muudkui väheneb. Kuhu need inimesed kõik läinud on?
Põranda alla.
Teed kaunis sünget muusikat. Kuidas sina punkmuusikust selliste saundideni jõudsid? Ei pea silmas inspiratsiooni, vaid kuidas see protsess kulgenud on?
Kahtlen, kas on olemas muusikat, mida saab kirjeldada kui punkmuusika. On olemas punk lähenemine ja kindlasti ka spetsiifilised kõlad, aga folk võib olla punk, speed metal võib olla punk ning rap ja techno võivad samuti punk olla. Vaevalt, et aastal 2015 selle koha pealt tegelikult üldse mõtet midagi õelda on.
Alustasin kunagi ammu kitarriga, mõnes bändis laulsin. Aga tahtsin mingisugust vaheldust mikrofoni röökimisele ja inimestele pähe hüppamisele. Üks hetk loobusin bändidega jamamisest. Inimeste kokkuajamine tekitas liialt peavalu, graafik läks liiga tihedaks ja raha jäi muudkui vähemaks.
Tollal eksperimenteerisin videodele ja tegevuskunstile tehtava muusikaga – igasugused vanad sämplerid, välilindistused jne. Kuna nägin, et see on hea, teatud mõttes lausa katartiline, siis tegin üht vana helimikserit ja paari efektiplokki kasutades oma esimesed lindistused. Üks hetk hakkasin vähemalt enda arust juba lugusid kirjutama ja nii ilmusid "PERMAFROST" and "USE YOUR ILLUSIONS". "TECHNICAL XTC" ilmus nii, et nuiasin semudelt seni avaldamata loopõhju, millele siis peale laulsin.
Sõnade kirjutamine mulle üldiselt ei istu, küll aga meeldib laulda. Laval kargamine mulle ka ei istu, küll aga meeldib seal püherdada.
Kuna see on üsna jama vastus, siis palun kirjuta see lühemaks.
(Tehtud – toim.)
Dracula Lewises kõlab äratuntavalt trapivärki aga nagu mingid witch-house ja vaporwave liikumised toimuksid ka. Igatahes tabab see ajavaimu.
Mis arvad, mis on põhiline vahe uute lähenemistega ekperimenteerimisel ja moesteitmenditel? Või on üldse mingit mõtet vahet teha?
Deem. Intelligentse inimolendina ei suuda ma kohe kuidagi aktsepteerida, et selliseid määratlused nagu witch-house või vaporwave muusika kohta üldse midagi ütlevad. Need terminid on ju ometi naljana mõeldud.
Suudan neid mõista kunstlise manifestina. Travise (Travis Egedy aka Pictureplane, kes mõtles välja nimetuse, et enda ja paari lähikondse viljeletavat nn okultistlikku house muusikat irooniliselt kirjeldada – toim.) jaoks oli witch-house kindlasti sisukas, omamoodi visioon. Sama Aaroni ja vaporwave’i kohta (missugune Aaron, oskab keegi viidata? – toim.). Ma pean neist artistidest ja nende nägemusest lugu aga ma ei suuda leppida, kuidas tänapäeval annab muusika mingi #hashtagini taandada. See on naeruväärne.
Need mikrožanrid ja kogu mikrožanrinduse mentaliteet on loominguline viilimine, vaid üks silt, mille abil kriitika oma entusiasmipuudumist varajata proovib. Ja see värk on lausa mitmetahuliselt peetusega, sest seeläbi tehakse turundust turule, mida tegelikult ei ole olemas. See on terve põlvkonna magestumine kui suheldakse vaid brändide keeles.
Kurdetakse, et põraandaalune muusika on surnud. Nojah, esmalt võiks siiski proovida muusikast rääkida, selle asemel et seda vaid mingite hashtagide läbi kirjeldada.
Elektroonilises muusikas on pea alati olnud selline vanade skiffle bändide vaimus suundumus, kuidas muusika tegemiseks piisab käepärastest vahenditest. Piisab ka taskukohastest ja improviseeritud lahendustest. Mis sellisets võrdlusets arvad?
Täiesti pädev võrdlus. Ma ise leian ka, et see, mida teen, on folk. Ma ei kasuta peenikest tehnikat ja ei ole selle pruukimisest ka huvitatud. Natuke vanemat aga head tehnikakola on võimalik hankida üsna soodsalt. See ei tähenda, et need instrumendid oleks moraalselt vananenud, neis on veel kõvasti avastamata võimalusi.
Mis sorti vahenditest täpsemalt räägid? Vana rahvapill TR-909 ka hüüab?
A mic, pitch shifters, delays, a couple of synths, a groovebox, a drum machine. (Tõlge ei omaks tähendust – toim.)
Sinu lugu "Marble Eyes" on Black Sabbathi looga "Who Are You" ikka hirmus sarnane. Mis nostalgia sellise valiku taga on?
Originaalis sämplisin seda lugu, aga album, millel see lugu ilmus, anti välja minu enda plaadifirmast natuke professionaalsema plaadifirma poolt ja nende poolt õeldi, et ei jaksa Black Sabbathile õiguste eest honorari maksta. Seega soovitati mul põhiriffi pisut muuta, et ei tekiks jamasid. Mulle selline lähenemine meeldis ja samuti meeldib, et kuulajate jaoks on "Who Are You" seal jätkuvalt äratuntav.
Mis värk nende koertega on? Vähemalt ühes videos käib läbi koerakuju, Tumblr’is jagad koerapilte ja sinu veetav plaadifirma kannab nime Hundebiss?
Mulle ei meeldi koerad vähem kui kassid või ükski teine loom.
Annad enda plaadifirma alt muuhulgas ka enda muusikat välja. Sellist probleemi ei ole veel tekkinud, et see plaadifirma ei ole sinu loomingu tarvis enam piisavalt tasemel?
Dracula Lewise jaoks pole see kunagi piisavalt tasemel olnudki, seepärast olengi oma plaate No Fun Productions ja Souterrain Transmissions alt välja andnud. Ka "USE YOUR ILLUSIONS" (isikliku plaadifirma Hundebiss väljalase – toim.) pidanuks algselt Souterraini alt ilmuma. Praegu ei oskagi öelda, kas järgmist albumit või EP’d üldse ilmuma saab. Eks näis.
Olles tuuritav muusik ja plaadifirma vedaja, on sul turuolukorra kohta mõnd tähelepanekut jagada? Näiteks, kas turukäitumises on USA ja EU vahel midagi põhimõtteliselt erinevat?
Kui oled plaadifirma all, siis lase sealt jalga. Leia mõni etem moodus, kasuta oma pead ja nuputa välja midagi uut.
Plaaditööstus on surnud ja me oleme seal parajate praktikantidena, kes vehivad teha lobitööd aitamaks leida uusi müügivahendeid. Selles madinas ei ole Saksamaad, Hiinat ega Ühendriike, sellesse on mässinud end kõik. Mina näen seda nii, et saab olema korporatiivne ja mittekorporatiivne muusika. Põhiasjaks jääb, et tegelikult tahaks kõik korporatiivses osa olla (st saada levitatud ja tasustatud).
Viimane, tradistiooniline küsimus. Mis sinu lemmik 7. lugu on?
Ma arvan, et pärast CD leiutamist ei oma loonumbrid enam erilist tähendust. Või ma eksin?