Rainer Sarnet on lavastaja ja režissöör, kelle looming on minus tekitanud väga erinevatesse äärmustesse kalduvaid emotsioone. Tema eelviimane film „Kuhu põgenevad hinged“ saab minult siiani eranditult negatiivseid kommentaare, samas kui viimane teos „Idioot“, mille vaatamise ma lõpuks pika hambaga ette võtsin, osutus ootamatult positiivseks elamuseks. Õnneks ongi siis Von Krahli teatris lavastuvat „Lillede keelt“ sisse juhatama planeeritud usutlus kantud pigem positiivsest suhtumisest nagu ka Sarneti sümpaatsed ja huvitavad vastused. Kahjuks aga oleks pidanud järgnev tekst ideaaljuhul jõudma lugejateni vähemalt kuu aega tagasi ja poole põhjalikumana, kuid tundub, et „reaalsusel ja illusioonil“ oli ka siin oma sõna sekka öelda.
Etendust „Lillede keel“ mängitakse Von Krahli teatri projektidele vastavalt intensiivselt, kuid vaid napi kuu jooksul. Nüüdseks on jäänud mängukavva veel nädala jagu selle Hispaania sürrealistliku luuletaja Frederico Garcia Lorca tekstil baseeruva, muljet avaldava lavakujunduse ning Sinise muusika lüürilisuse ning melanhooliaga sidustatud etenduse lavakordi, nii et viimane aeg on teatrikülastus ette võtta.

Alustuseks palun räägi veidi lahti etenduse temaatika ehk millest räägib „Lillede keel“ või siis, et mis ideid sulle endale meeldiks edastada sellega?
Mulle meeldis juba pealkiri „Lillede keel“. Lill on näidendi tekstis keskne kujund, muutuv roos, mis hommikul õitsedes on punane, päeval muutub valgeks ja õhtul närtsib. See on ühtepidi naise kujund, mis tähendab midagi muutlikku ja õrna, midagi, mis tahab pidevat imetlust ja hoolt, mis alati pöörab oma õie päikese pool. Laval on palju naisi, noori ja vanu, väga eripalgelisi karaktereid. Võib olla oligi see alateadlik põhjus, miks see tekst mind võlus. Samuti polnud mulle võõras teema ootamisest ja unistamisest samal ajal kui aeg kaob ja kaob.

Mis kriteeriumite järgi sa oma lavastatava/filmitava valid? Ei ole ju teostatu hulgas vist kunagi olnud midagi üheselt algusest lõpuni kulgevat ja sirgjooneliselt mõistetavat? Mis huvitas sind Lorca tekstides?
Tekst peaks olema mitmekihiline ja salapärane, et ise proovides midagi avastada ja areneda. Lorca oli küll snoob ja gay, aga ta lähtus oma loomingus folkloorist. Tal on omane nii kõrgstiil, kui vulgaarsus, elulised karakterid, kui ka sürrealistlik vorm, paras annus nihilismi ja sentimenti, ühesõnaga eluterve mees. Lorcale olid võõrad intellektuaalsed konstruktsioonid, ta ei paku kunagi välja ühte ideed, mida oleks mugav järada nagu konti. „Lillede keeles“ noris ta tüli kuulsa Hispaania intellektuaali Unamunoga, kelle upsakad mõtted pistis ta tegelase Mister X-i suhu. Lorcal on kõik ambivalentne, muutuv ja värvikirev,nagu elu ise.

Mis paelub sind Sinise muusika juures, et sa valisid just tema etenduse muusikat kirjutama?
Mind paelus Sinise muusika ilu ja lihtsus. Samuti läbitöötatus ja kihilisus, mis polegi nii sage Eesti muusikas. Loomulikult haakus ka Sinise lüüriline melanhoolia Lorca meeleoludega. Kuna ma ei soovinud etenduses piirduda ainult ühesuguse meeleoluga ja kasutasin ka muid muusikaid, siis ometi tabas Sinise muusika midagi väga olemuslikku Lorcast.

Milline filmi- või teatrilavastusele tehtud helitaust on sulle eriliselt muljet avaldanud?
Muljet on avaldanud Neil Youngi muusika filmile „Dead Man“, Kõik Tarantino filmid, Itaalia giallod, mille muusika autoriks on enamjaolt Ennio Morricone. Hea filmi-ja teatrimuusika peab astuma natuke vastuollu stseeni meeleoluga, mitte üheselt rõhutama stseenis juba olemasolevat kurbust või pinget. Ta peab olema iseseisev, siis annab ta ka stseenile midagi uut ja ootamatud juurde.

Mis alustel üldse valid inimesi, kellega koostööd teed? Kuidas tuleb teadmine, et näiteks kaamerat peab hoidma Mart Taniel ja ei keegi muu ? On ju mõlemi meediumi puhul tiimi valitud inimeste omavaheline sobivus ja loomingulisus ülioluline?
On hea, kui inimesed, kellega teed koostööd, pole kohe kõigega päri, mis sa pakud. Kes mõtlevad ise ja panustavad ka oma osa. Igal ühel on oma käekiri ja hingelähedased asjad ja need peaksid säilima. Mart Taaniel operaatorina on perfektsionist ja paneb suurt rõhku valgusele, see sobis „Idiooti“ väga hästi. Laura Pählapuu on kunstnikuna tundlik, aga sealjuures hulljulge ja see haakus „Lillede keele“ ideega. Algimpulss peab sütitama kõiki osalisi, et välja pakkuda oma.

Suurt osa inimestest võib rühmitada kas teatri- või kinoinimesteks. Samamoodi kipub enamasti olema ka lavastajatega – see on muidugi räme üldistus ja kindlasti on ohtralt vastupidiseid näiteid, aga mis ikkagi paneb sind vastupidiselt mu lahmivale rühmitamisele kino ja teatri vahel pendeldama?
Öeldakse, et kino on reaalsus, teater illusioon. Ma olen selle peale mõelnud, et reaalsuse ja illusiooni teema on ongi vist see, mis mind alateadlikult käivitab ja intrigeerib.

Samas „Idioodis“ kasutasid ohtralt ka pigem teatrile omaseid võtteid?
Suletud ruumile vaatamata, on „Idioodis“ palju ainult filmile omaseid vahendeid, relssidel liikuv kaamera, pealesõidud, kaadri suuruse ja ruumi muutumine ühe misanstseeni sees. Need pole teatri vahendid, ega ka teatris võimalikud. Selline abstraktne teatri-ja filmikeele segamine oli meile eesmärgiks algusest peale.

Su lavastused on kõik etendunud Von Krahli teatris? Kas suuremad lavad ja trupid ei ahvatle?
Algselt pidigi „Lillede keel“ välja tulema Vanemuises. Muidugi tahaks teha midagi suurel laval ja proovida tööd ka teiste näitlejatega. Krahl on olnud siiani väga loomingusõbralik keskkond ja kindlasti sooviks seda koostööd jätkata. On suur asi, kui inimesed üksteist mõistavad, arenevad koos. Ühe kindla trupiga töötamine on just arengu mõttes oluline, ei pea ühist keelt algusest peale looma ja leiutama, saab edasi minna sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.

Räägi Von Krahli uuest näitlejateseltskonnast. On ju seni osatud sinna valida väga hästi toimivaid ja muljetavaldavaid kooslusi, kas uuest trupist on oodata jälle midagi teatrimaailma raputavat? Kuidas teie omavaheline koostöö laabus?
Krahli vanade näitlejatega on mul väga hea klapp, ma vähemalt ise arvan nii. Ja uus, noorem seltskond on ju kasvanud nende samade näitlejate ja lavastajate käe all, kes siiani Krahlis tegutsenud. Suhtumine, et kõik on võimalik ja et proovis hakatakse kohe ruttu mängima ja katsetama on ka noortele omane. Iga noore näitlejaga on see, et nad ei tunneta veel oma piire, ei näitlejana ega inimesena. Hea oleks, kui selline tunnetus kestaks võimalikult kaua.

Paljud su projektid ja plaanid on jäänud teostamata ning Eesti filmi- ja teatriringkonnad nii väikesed ja omavahel seotud ja sel alal Eestist välja jõudmine keeruline– kas see ei kõik ei tekita mingi aja jooksul ahistatust, väsimust ja tülpimust?
Proovin teha oma asju senikaua, kui mind päris kaikaga minema ei aeta. Kui see õnnestub, olen rahul. Kõik muud hädad seal juures on lihtsalt nagu halb ilm, mis tuleb lihtsalt ära kannatada.

Kuidas on su suhe laiemalt muusikaga? Klassikaline või popmuusika(või mõlemad), kirglik-leige? Kui huvitab, siis mis täpsemalt?
Muusika on kunstide kuninganna, see võtab kohe oma kirglikusse kuid pehmesse tiigrihaardesse. Hiljuti võtsin ette ja kuulasin üle pea aegu kogu nn modernistliku muusika, Stockhausen, Ligeti, Messiaen. Väga äkiline maailm. Popmuusikas on mul pikaajalised lemmikud olnud Pixies, Nick Cave, Fisherspooner, Peaches. Kõik selline kärisev, Messiaen äge ja melanhoolne on hea. Kuningas on muidugi Elvis.

Lisainfo etenduse kohta: http://www.vonkrahl.ee/et/33012
Sinine feat. Mari Pokinen etenduse tunnuslugu: http://soundcloud.com/sinine/sinine-feat-mari-pokinen