Loits on tegutsenud juba kümme aastat ning Eestis teada-tuntud nimi. Juubeli tähistamiseks peetakse klubis Tapper ka eriti vägev pidu maha. Istusime bändi laulja Ahto-Lembit Lehtmetsaga maha ning lobisesime Loitsu minevikust, tulevikuplaanidest ning ka sellest, mida seninägematut pakub Loits oma juubelikontserdil.

Palju õnne 10-aastaseks saamise puhul! Veebruaris oli vist õige kuupäev?
20. märts oli täpne kuupäev.

Ma küll ei usu erinevatesse pseudoteadustesse nagu numeroloogia või horoskoop, aga on jäänud mulje, et aasta 1999 oli kuidagi maagiline. Sai ju tänavu ka Metsatöll 10-aastaseks, samuti Recycle Bin. Metallica käis 1999. aastal esimest korda Eestis. Kas seda saab võrrelda ajaloos Ümera ja Võnnu lahingutega? Mõlemad samas kohas ja eestlastele edukad. Näed mingit seost?
Pole õrna aimugi. Kui lahingud satuvad ühte kohta, siis äkki aastaarvudega on sama moodi? Eks muusika käibki periooditi. Arvan, et tollal oli aeg uue muusika tulekuks küps. Ma arvan, et see oleneb pigem sellest.

Põrutame kohe ajaloo rüppe ja räägime bändi algusaegadest. Millest tekkis idee teha selline militant black metal bänd?
Tegelikult lähevad Loitsu juured palju sügavamale – 90ndate keskpaika. 1999 on küll bändi sünnidaatum, aga tegelikult olid esimesed lindistused Loitsu nime all tehtud juba 1996. Loits polnud siis küll veel bänd, vaid projekt. Ma ise mängisin Tharaphitas tollal ja mul ei olnud lihtsalt aega midagi kõrvalt teha. Loits sündiski, kui tulin Tharapitast ära, hakkasin oma asja ajama ja sõbrad appi võtsin. Eestis sündiski pagan metal skene täiesti tühjalt kohalt. Kõik vanem seltskond oli kuskile ära hajunud ja uus vihane noor põlvkond tuli peale, kellel olid hoopis teised arusaamad muusikast, selle tegemisest ja kõigest kaasnevast. Kui ühtedel sai mõõt täis ja nad nägid, et ei ole võimelised saavutama, mida ette kujutasid, siis vahemikus 1995-1999 sündis hästi palju uusi bände, kes tegid muusikat hoopis teistel alustel, teiste eesmärkidega.

90ndate teise poolde jääb ka see aeg, kus Eestis oli tõepoolest päris palju black ja pagan metal bände. Teatavasti otsisid Euroopa plaadifirmad Ida-Euroopast uut Immortalit, mida nad vist ei leidnud või kui leidsid, siis mitte Eestist. Kas oli ka selliseid naiivseid eesmärke: kohe välismaale, tippu, Wackeni pealavale esinema?
Tegelikult koosnesid need bändid eranditult sellistest inimestest, kes olid esimesest skenest läbi käinud ja mäekõrgused ambitsioonid üle elanud, nii et see seltskond oli just vastupidi pigem kõike ise teha tahtev. Mitte miski ei sõltunud sellest, mis see kaasa toob. See tegigi skene kõvasti elutervemaks, kui enne seda kustunud ringkond. Ambitsioonid olid suured, kuid ei loodetud liigset. Täpsustan, et siit piirkonnast otsiti uusi bände ja mitmed Läti ja Leedu bändid said üsna suurte plaadifirmadega lepingud, vahetult enne kohaliku skene kasvu. Nad ei olnud küll otseselt eeskujud, aga see kindlasti andis juurde jõudu ja tahtmist. Nii palju, kui ma olen kuulnud, siis käisid ka Eestist läbi päris tõsised pakkumised, mis erinevalt põhjustel jäid realiseerimata. Arvan, et nüüd tehakse tasa.

Räägime Loitsu vast kõige legendaarsemast albumist „Ei kahetse midagi“, mis on vaieldamatult Loitsu alustala. Sellest on vist õige mitu erinevat varianti välja antud? Räägi selle albumi tekkeloost. Kas ta sündis raskelt? Oli seda keeruline välja anda?
Tekkelugu algaski 1996. aastast. Esimesed lood, mis „Ei kahetse midagi“ plaadil kuulda, olidki kas lugude algversioonid või lõppvariandile päris lähedased. Need said algselt n-ö „sahtlisse kirjutatud“ ajavahemikus 1996-1999. Kui bänd tekkis, siis oli see kui plahvatus skenes. Kohe läksime stuudiosse ja tuurile Baltimaadesse. Kogu eeltöö oli juba selleks hetkeks erinevate inimeste poolt ära tehtud. Kordan, et enamus bändiliikmeid olid skenes tuntud nimed.

Kui sealt edasi minna, siis peagi ilmus „Vere kutse kohustab“, kus te puudutasite veel II MS temaatikat, „Mustal albumil“ rääkisid lood Vabadussõjast ja Esimese Wabariigi aegadest. Kuhu edasi? Kas vaatate veel kaugemale minevikku või hoopis Nõukogude perioodi ja sellega kaasnenud absurdi? Valgusta veidi.
Kui enne sai esimesest plaadist räägitud, siis sellega tahtsime tuua konkreetsemat sõnumit. Loitsu üheks tekkepõhjuseks oligi konkreetne sõnum, mis tundus nišist puuduvat. „Ei kahetse midagi“ albumil on natuke sõjatemaatikat, kuid põhiline osa oli eesti mütoloogial. Kui täpsemalt öelda, siis ajalool, mille on raamatuks kirjutanud Lennart Meri oma „Hõbevalges“. Väga raske on öelda, mis juhtub järgmisena. Isegi enne „Musta albumit“ ei teadnud täpselt, mis toimuma hakkab. Kogu see temaatika ja plaadi muusika tuli viimasel minutil. Järgmise plaadiga juhtub samamoodi. Neid nüansse, millest oleks vaja väga teravalt rääkida, on väga palju. Võime „Vere kutse kohustab“ plaadi pikkida ajalooga. Teemad, mida on valesti käsitletud või üldse käsitlemata jäetud, on jõhkralt palju. Vangilaagrid näiteks.

Juba „Vere Kutse Kohustab“ albumil eksperimenteerisite veidi. Kasvõi su puhas vokaal palas „Kodu“, mis omal ajal võis nii mõnelgi fännil silmad suureks ajada. Samas oli see äge. Mis piirini Loits oma muusikaga eksperimenteerib?
Piirid on meie endi sees. Selline enese tagasihoiu instinkt. Kindlasti jääb muusika Loitsu-näoliseks ja kindlasti me eksperimenteerime ka edasi. Seda põnevam on meil endil, see annab jõudu bändi edasi teha ja samamoodi on see põnev neile, kes meid kümme aastat on jälginud.Kindlasti ei lähe Loits veel juurte juurde tagasi – pole veel see aeg.

Te olete ka veidi Euroopas tuuritanud. Mäletan, et umbes 2004-2005 pidi teil toimuma esinemine Saksamaal, mis jäi kohaliku anti-fa grupi protesti pärast ära. Sealkandis vaadatakse taolisele bändile rohkem viltu kui Eestis, kuigi te ei ole ju fašistid ega natsid. Kuidas sina taolist probleemi näed? Kas Euroopas peaks Eesti ajaloo kohta rohkem teavitustööd tegema?
Probleeme on olnud ainult Saksamaal, kus anti-fa on ammu üle võlli ning see töötab iseenda vastu. Ma arvan, et ajad lähevad nii või naa paremaks. Kihutustööd või reklaami Eesti ajaloo kohta ei teinud miski paremini kui aprillirahutused. Toimus silmnähtav muutus arusaamades, mis toimus Baltimaades. Õigemini, just Eestis peale II MS. Avas üsna võimsalt silmad, nii võimast reklaamikampaaniat pole Eesti varem saanud. Pole väga kauge tulevik, kui me esineme uuesti Euroopas ning peale Saksamaa ei ole tõket olnud.

Kas Loits on ennast kunagi poliitiliseks bändiks pidanud?
Iga seisukoht, mis sa võtad, on mingil määral poliitiline. Ei saa totaalselt pareerida, et Loits ei ole poliitiline bänd, mingil määral ta kindlasti on. Iga selgelt välja öeldud sõnum on tahes-tahtmata poliitiline sõnum, aga me ei tee kindlat propagandat. „Must album“ on ehe näide, et Loits ei aja kindlat poliitilist rida, ega ole selliste organisatsioonidega seotud.

Kuidas teil muidu distroga on? Kuidas Flak’N’Roll Recordsil läheb?
Asi läheb iga päevaga paremaks. Kõik need korrad mil „Ei kahetse midagi“ album on jälle ilmunud, on olnud veidi kompamist, kas see või teine firma saab oma levitustega hästi hakkama. See on meilegi proovikivi. Ka praegu on „Ei kahetse midagi“ just Prantsusmaal ilmumas, et näha, kas selle nimel tehakse korralikku tööd ja kui tehakse, siis liigume sammu võrra edasi. Soovitan kõigil teistel Eesti bändidel kui vähegi võimalik, jätta litsentsid enda kätte ja niimoodi vaikselt kompida seda skenet. Need inimesed, kes su plaadi välja annavad, on sunnitud seda promoma ja sinu heaks tööd tegema. Selle läbi näedki, milleks nad võimelised on. See, et me jupphaaval oleme „Ei kahetse midagi“ albumit välja andnud, on väga suure töö teinud nii promona, kuid näitab ka, kuidas edasi minna. Täna on väga head märgid tuleviku suhtes ja neid tuleb veelgi. Tänu sellele läheb ka Flak’N’Roll Recordsil väga hästi. Põhimõtteliselt pole me väga suuri investeeringuid teinud. Meie suured investeeringud on jäänud aastate taha, mil me plaadid oma rahade eest kinni maksime.

Te olete ka päris mitmeid vinüüle väljastanud. Mis kiiks teil vinüüliga on?
Seda on väga lihtne lahti seletada – kui bändil pole album vinüülina ilmunud, siis polegi see ilmunud. CD võib igaüks välja anda ja suudab oma kaksteist koopiat maha müüa, see pole mingi probleem. Vinüüliga on vähe keerulisem. Olgugi, et vinüülide läbimüük on pea 80% tõusnud, ei osta inimene selle bändi vinüüli, kellest ta midagi ei tea või mida ta tõsiselt kuulata ei taha. Vinüül ei ole tolmuma kippuv meediavahend – see on staatuse märk. Vinüüli eesmärgiks on ka kujundus suurelt ja selgelt välja tuua ning see annab rohkem niiöelda „mängimisvõimalusi“, mis Loitsu jaoks on alati oluline olnud. Ka see, et helikvaliteet on märksa parem. Seega on vinüülide kasuks väga mitu argumenti.

Peatume korraks ka kontsertide teemal. Kui sa peaksid valima, siis milline on see üks lugu, milleta ükski Loitsu kontsert ei möödu?
Väga raske öelda. Need lood on ajapikku muutunud. „Tõelisi Kuningaid“ nõutakse kogu aeg, „Kodu“ nõutakse kogu aeg ja ma arvan, et „Aeg ärgata“ peab ka sees olema, muidu ei lasta minema. Uutest „Suudelda neidu“ ja tänu videole ka „Haavad uulitsal“. Ei saagi ühtegi nimetatutest välja valida. Me oleme vägisi „Tõelisi Kuningaid“ välja jätnud ja „Kodu“ jne. Sõltuvalt olukorrast. Vahel ei jaksa kõike isegi mängida.

Teil tuleb 8. mail klubis Tapper juubelikontsert. Naised saunas rääkisid, et see ei ole tüüpiline Loitsu live, vaid midagi grandioossemat. Kergitad veidi saladuseloori?
Üritame teha sellise kontserdi, millele ise tahaks tulla, nagu Loits on teinud oma plaatide ja kõige muuga. Tahame teha fännidele kingituse kümne aasta puhul. Esiteks, mis puudutab Loitsu – me tuleme välja kõvasti uuendatud kavaga, mängime lugusid, mida kunagi mänginud ei ole. Teiste lugude sekka loomulikult. Lavalt käivad läbi kõik liikmed, kes kunagi Loitsus mänginud. Loomulikult päris kõik ei saa tulla, sest üks on juba manalamees. Tulekul on ka lisakülalisi. Laval on kaks ekraani, mis näitavad spetsiaalselt selle ürituse heaks kokku pandud filmi. Lisaks mängib Margus Põldsepp Tapperi teises otsas koos kamraadiga vanu II MS-aegseid lugusid, kaevikulugusid. Lisaks on rõhk pandud Eesti Vabadussõja lugudele. Saal kujundatakse Loitsu näo järgi. Kindlasti tuleb väga palju üllatusi veel, millest praegu ei saa rääkida.

Nüüd tulevad need kaks traditsioonilist küsimust. Loodan, et sul on kodutöö tehtud. Mis su CD-pleieris või iPodis praegu mängib?
IPodi ei ole. CD-pleierit ka ei ole. Kodus makki ei ole. Töö juures kuulan väga laia valikut. Viimati sai Faith No More’i ja Depeche Mode’i kuulatud. Täna oli Mr. Lawrence. Ei piira ennast millegagi.

Mis on su lemmik rada 7?
Mul on kodutöö tegemata. Ma kuulan plaadikaupa, näpuga rida ei aja. Ei oska ka kõige tuntuma albumi seitsmendat lugu nimetada. Ma olen küll varem neid intervjuusid Rada7’st lugenud ja näpuga järge ajanud ning mõned kandidaadid välja valinud, aga praegu ei oska tõesti öelda.