Hannaliisa Uusma, Leslie Da Bass ja Critikal ehk HU? on rekordiline – paar aastat tagasi ilmunud debüütalbum “Film” korjas muusikaauhindu, meeldis publikule ja kriitikutele, vallutas plaadimüügi edetabelid ja meediapinnad ning sai kohe esimeste singlitega “Kosmos” ja “Absoluutselt” raadiote lemmikuks. Teine album “HU2” ilmus paar kuud tagasi ning kogub hoogu. Ka minul on nüüd nendega seoses omamoodi rekord – intervjuuks sobiva aja leidmiseks läks meil kuu, vormistamiseks teist samapalju. Õnneks on neil tulemas just väga erilised ja ägedad kontserdid, seega saan teile valetada, et käisin neid tüütamas just seepärast.

Nimelt on juba täna ja homme õhtul, 29. juulil ja 30. juulil, neil kontserdid koos Mahavokiga Padise Kloostris. Lisaks juba niigi erilisele toimumiskohale, rääkis Mahavoki üks asutajaid Heini Vaikmaa telefonis väga rahulolevalt kontserdil kasutatavatest visuaalidest ning ruumilisest helist. Ja mitte, et sellest veel vähe oleks, aga usun, et kontsert tuleb ka väga vahetu – kui ma ei eksi, siis peaks sinna mahtuma kõige rohkem 300 inimest kontserdi kohta.

Niisiis, kohtume pärast pikka kokkuleppimisprotsessi nende stuudios ja selle kohtumise tulemuseks oli minu arvates positiivse meeleoluga vestlus, mida ma kokkuvõttes ei raatsigi väga “rohkem intervjuuks” vormistada. Alustades sellega, et esimese küsimuse küsib…

Leslie: Me saame ju mingi poole tunniga hakkama?
Ivo: Sa pead siis väga kiiresti rääkima!
Leslie: Blablablablabla… ma võin teid kõiki surnuks rääkida! Ei ole mingit probleemi, see on mu töö.
Ivo: Kuidas sa üldse jõuad – tundub palju asju??
Leslie: Näed, praegu olen elus. Eile neljani tegin oma singlit ja reedel tõmbasime mällu ennast ja laupäeval oli plaadimäng ja…
Critikal: Kuidas see plaadimäng läks üldse?
Leslie: Jumala okei oli, täitsa palju oli rahvast. Indie-disko oli. Selline pidu, et ainult võtad kotist plaate ja paned peale, mida ja mis järjestuses – ükskõik. Kõik läks. Mängisin mingit vana haussi ja suvalisi imelikke asju, mida ma ei ole saanud tükk aega mängida.
Critikal: Kõik halvad plaadid mängisid ära?
Leslie: Ei, mitte halvad! Selliseid peaaegu vanu asju, mingi 8-aasta vanuseid hausiasju. Ja siis näiteks mingeid New Orderi remikse, mida on muidu õudselt raske kuhugi suruda, selliseid natuke mööda laulduid…
Hannaliisa: Said singli valmis või?
Leslie: Sain loo valmis, täna kuulasin üle, homme läheb masterisse. Kolmas singel. Eestikeelne jälle! Pingutan, kogu aeg pingutan, kisub inglise keele poole…
Critikal: Reivikas??
Leslie: Jumala naljakas valsitaktis lugu tuli, 123223…
Ivo: Kas see keelevalik on põhimõtteline?
Leslie: Ei ole mingi põhimõte, lihtsalt mõtlesin, et teeks eestikeelse albumi, esimese elus. Proovin, kuidas oleks, kui endale selline eestikeelne raam panna. Sooloka tahan ka sügisel üllitada.

Ivo: Lugesin mingeid algusaja intervjuusid, kus rääkisite, et HU? teema algas ka sellest, et mõtlesid, et äkki prooviks eesti keeles asju teha… Hannaliisa, palju sul üldse need penskarid lubavad kaasa rääkida?
Leslie: Ei, mis siin ikka, midagi siin ei kamanda!
Hannaliisa: Leslie tuleb oma materjaliga ja vaatame, kas sobib või ei sobi!
Leslie: Vahepeal inisevad ka natuke, aga mis neil üle jääb, tuleb ikka ära teha.

Ivo: Aga mingeid põhimõttelisi konflikte ei ole olnud? Ma ei oska mingeid kategooriaid anda, aga noh, siin indiemees ja hiphop mees ja …
Critikal: Võibolla ei ole tulnud veel see hetk, ehk tuleb veel? Aga ei tea, ei ole küll olnud midagi sellist. Üks lugu oli selline, mis meile Hannakaga nagu kuidagi ei läinud.
Hannaliisa: Ei, tegelikult läks küll, aga see vajas seedimist. Ja see tuli nii lõpus, aega polnud enam.
Critikal: Tegelt oli üks veel, see ostukeskuse lugu.
Leslie: Seda saate minu albumi peal kuulda, ma teen selle ise ära! Ega tegelikult, olgem ausad, neid asju on nii palju. Osasid asju, mis ma olen teinud põhjad ette – ma ei mäleta ise ka enam. Hakkame ühte tegema, teised ununevad ära, siis tulevad uued peale, terve arvuti ja kõik kohad on neid täis. Critikalil endal oli kolm põhja valmis, mis olid jumala head, aga mis jäid üldse tegemata.
Hannaliisa: Ja minu põhjad on ju veel kõik tegemata!
Leslie: Ja Hannaka põhjad veel…
(Critikal naerab miskipärast)

Leslie: Tähelepanu saavad asjad, mis meile kõigile kolmele KOHE meeldivad. Mis klikib, need lähevad kohe töösse. See on meie filter, selline kolmene. Kui ühel või teisel ei lähe kohe käima, siis see ei tähenda, et halb on. Aga lihtsalt kuidagi nii on välja kujunenud, et mis kõigile kohe meeldib, see läheb kohe töösse.
Critikal: Jah. Mingid erandid on ka. Näiteks see “varga” lugu – Leslie saatis sämpli ja ta tavaliselt ei laula ette ja kui kuulasin, siis ei saanud nagu üldse aru. Minumeelest see oli täielik jama. No mitte jama, aga ma ei saanud pihta. Kuulasin vist ka läbi läppari kõllide.
Leslie: Ma mäletan, et “Kosmose” laulsin ka demona…
Critikal: See oli päris naljakas, selle võiks kunagi YouTube’i panna!

Leslie: Mõned asjad on, mida ma ei suuda muidu edasi anda. See “varas” tekkis ka nii, et hakkas see teema meeldima, laulsin kodus sisse ja saatsin teele. Bertilt ei tulnud midagi eriti vastu, umbes “maitea, et okei, aga…”, aga Hannakas oli nagu (teeb kõrgemat häält) “jaa-aa-aa!”.
Critikal: Mul hakkas siis tööle, kui ma tegin ise veidi ümber. Siis läks kuidagi hästi funkyks.
Hannaliisa: Jaa, see lugu on algusest peale üks mu lemmikuid olnud, mulle väga meeldib!
Leslie: Kunagi peab need demod välja andma, jumala naljakad on… need saundid, millest Bert ei ole veel üle käinud – sellised kodused krõbinad.
Ivo: Jajaa, sinna on veel aega, see on see E-Bay pensionifond.

Leslie: Täpselt, näiteks “kosmose” selline demo, kus aint pool salmi on lauldud. Üldse on demod naljakad, “Elupõletaja” oli hoopis sellise kiire drummibassi biidiga.
Critikal: See oli täiesti teistsugune lugu siis.
Hannaliisa: Enamus laulud olid, see “Mina ise” oli ka kohe täiesti teistsugune. Emotsioon täiesti muutus.
Leslie: Ajaa, trummid. Ja kidrasaund oli ka selline… Scootrikas. Ja see ongi mõnus – mulle meeldib, mis siit katlast välja tuleb. Need palgid käivad nagu sellisest kvaliteedimasinast läbi. Töö, mida ma ise kodus ei oska ega suuda teha. Selline tehniline töö näiteks – ma lihtsalt ei jõua selleni, mul on juba ammu järgmine asi ootamas. Ma ei viitsi ekvalaisereid näppida, seega annaks selle kellelegi, kes oskab. See on selline tõsine tegemine.

Ivo: Ja Bertile on see just “turn on”?
Leslie: No kuhu ta pääseb!
Critikal: See ei ole ainult dünaamilise töötluse teema, vaid seal on ikka muid asju ka. Tegelikult üldse loo kõla jne. Näiteks, kui võtaks mõne albumi loo, mis on hästi popiks saanud – muudaks selle niimoodi ära, et vahetaks mingid bassisaundid või mingid trummid ja paneks häälele teistsuguse kaja – hoopis teistsugune lugu oleks. Teine emotsioon, midagi muud.
Leslie: Jah, lugude kõlapilt. Üks on puhas idee – lugude viis ja sõnad. Teine on see, kuidas lugu kõlama panna. See on jällegi see, mis mulle täiega meeldib – täielik usaldus. Isegi kui meil on mõttes täielikult erinevad kõlapildid, nagu tegelikult alguses ongi, siis ütleme, et näiteks ehitan mingi saundi peal loo üles, siis lõpuks on seal hoopis mingid muud asjad. Näiteks “tähtedega” lugu oli jumala diip – madal kitarr, draivi ja kajadega. Seda enam polegi selles loos. Siis näiteks see “Miks mõni asi on nii hea” – seal oli paar sünti, mille peal ma seda tegin, neid ei ole üldse. Sellised pöörded ja see, kuidas keegi teine kuuleb ja kokku ehitab, ongi väga lahe.

Ivo: Teie olete must vanemad, sina Hannaliisa oled must noorem vist…
Hannaliisa: No kuidas sulle tundub?!
Ivo: Ma mõtlen, et kuidas see 80ndate teema sulle südamelähedane on? Nostalgia, trend? Miks see äge on?
Hannaliisa: Minu pisipõnni aeg on samuti Mahavoki ja kõikide nende 80ndate aastate saundide keskel olnud. Mu ema-isa on kõvasti neid vinüüle keerutanud kodus ja ka lintmaki pealt lasknud. Ja minu jaoks me Leslie ja Bertiga nagu nii erinevad generatsioonid ei ole. Või see minu jaoks midagi nii innovaatilist ei ole.
Ivo: Mul näiteks siiski nii olulist seost ei teki, ma pigem üleskasvamise mõttes siiski 90ndate laps.
Hannaliisa: No ma ka ikkagi 86. aasta laps, aga ma ei tea – minu kodus on igal juhul hästi palju 80ndate muusikat mängitud.
Critikal: Vaata, tegelikult on see ka, et Eestisse jõudis tegelikult massiliselt kassettide peal kogu see asi ikka hilinemisega. Mingitel musafännidel olid muidugi olemas juba need plaadid – a la Rolling Stonesil tuli plaat välja, siis tüübid iga hinna eest soetasid selle, kellegil oli madrus kuskil tuttav jne. Mina mäletan küll, et jumala palju just 80ndate mussi tuli hiljem järgi, kui Eesti sai vabaks. Siis musa tuli kuidagi lihtsamalt kätte, vähemalt mul muidu polnud.
Leslie: Mul oli ikka väga kohe käes. Ma elasin küll maal, aga peres olid padumelomaanid. Isa tegeles tippspordiga, oli suhteliselt VIP ja tegelikult Tallinnas sündinud, siis see Tallinna tutvusringkond ikka aitas. Ma mäletan väga selgelt, et kui ikka tuli Frankie Goes to Hollywoodi album, oli see kohe olemas vinüülil. Muusika oli kogu aeg olemas – kõik uued kassetid, uued salvestused, kõik käis ikka väga ruttu. Ja see musa mürtsus meil ikka hommikust õhtuni. Terve küla käis kordamööda lindistamas. Kõik Rapla rajooni mehed, kes seal kõik diskosid tegid – ma ei tea, mis mehed mul seal kõik lindistamas on käinud. Mina olin siis väike tatt – pidevalt mäletan sellist episoodi, kus Queeni plaat läks peale, ma ei mäleta mis album see oli, ja Queen mulle siis ei meeldinud üldse. Ma jooksin sealt audioständi eest läbi kogu aeg ja sain alati sõimata, sest pinin jäi nii kasseti peale ja pidi jälle algusest peale lindistama panema. Minule tuli metal hiljem, räige hilinemisega, ma olin vist nii disko keskkonnas.

Ivo: Ja teine teema on see, et uuel albumil on selliseid päris piiri peal 90ndate diskohitte meenutavaid asju ka.
Leslie: Ma võin selle kohta nii palju öelda, et 80ndad on mul puhtalt veres – tegelikult kogu muusika, mis ma elu jooksul olen teinud, on 80ndatest läbi imbunud. Industriaali ja metali puhul see ei paista välja, aga need meloodiad, käigud ja aretused on tegelikult igal pool sees. Indies on see väga hästi näha – kuula Boraxi asju, seal on väga palju 80ndate asju. HU?-ga tuli see uuesti ja elektroonilise muusikaga kostab see eriti hästi välja, need sündid ja kõik see ongi nagu üks ühele. Aga 90ndad – neid ma olen kasutanud nagu tsitaadina. Mulle meeldib see ajastu – burgeriajastu. Mul tekivad nendega mingid kujutelmad ning siis on lahe neid käike kasutada.
Hannaliisa: Mina ütleks, et kui tähelepanelikult neid nö burgerisümptomitega lugusid kuulata, siis tegelikult taipab ikka suhteliselt ruttu ära, mis värk on. Ja kus täpselt need piirid jooksevad või ei jookse – minu meelest pole siin nagu midagi väga müstilist või ekstreemset.
Leslie: “Tüdrukute” loo kohta võib öelda, et see ei olegi meie lugu – see on puhas tsitaat. Neid käike võib leida ma ei tea kui palju, kolmekäiguline selline pendeldus.
Critikal: Jah, mina ise vaatasin selle koha pealt, et noh, paneme siis täiega! Midagi, mis tuli koos selle… ma tegelikult ei tea, mis aastal Caater muidugi tuli, mis aastal tulid need Faithlessid jne. Aga tulid mingid sellised tüüpilised saundid (Leslie ja Critikal korraga teevad häälega tuttavat biiti järgi) ja tundus lahe sisse panna! Mingeid piire ei olnud!
Leslie: Praegu me räägime nagu mingid teadlased, proovime seda põhjendada kuidagi – seal on nii palju erinevaid põhjendusi, mõjutusi – lihtsalt tuli selline meeleolu.

Ivo: Ma ei lootnudki siit mingit väga ranget seletust. Aga umbeski, et mõista tausta, et ehk paremini aru saada.
Hannaliisa: Me lihtsalt ei mõtle üldse nii. Täpselt nagu need 90ndate sündid – mis nad nüüd nii nostalgilised, pigem on nad just värskendavad. Minu jaoks vähemalt.
Leslie: Selle teema võib väga pikaks ajada. Valner Valme ütles väga hästi, kui “rüütlite” singel oli väljas. Oli ka see 80ndate teema õhus ja Valnerilt siis oli küsimus, kas see, kui sünt mängib, on 80ndad? Selles mõttes, et süntesaatorid olid ikka varem juba, seal 70ndate lõpus. Need on lihtsalt instrumendid ja on sellised lood. Neid seoseid võib leida-luua, võib ka mitte. See on kõik väga suhteline. Meie neid seoseid ei otsi. “Rüütlite” lugu näiteks – ma ei ütleks, et ta on väga 80ndad. Üleüldse, kogu oma meloodiatelt, ülesehituselt. Kui ma kirjutasin seda lugu, siis mõtlesin, et ma teen sellest enda loo ja ma kujutasin seda ette kui selline Morriseylik traadilugu – terve lugu on kitarride peal üles ehitatud. Tuleb täpselt nagu tuleb.
Critikal: Ongi, hakkad alguses tegema ja kui kõik saundid sobivad, siis lähed ise ka draivi täis ja teed lihtsalt edasi. Mingit suunda otseselt polegi.
Leslie: Kokkuvõttes – mingit “teeme 80ndate laadis” teemat ei ole, see tuleb kõik puhas ja aus muusika, täpselt nii kuidas ta on. Kui ta meenutab, siis järelikult oleme sellest sõltuvuses. Nii on. See oli ilusti öeldud, eks?

Ivo: Vähemalt oli küsimus-teema muusikast, mitte muudel ägedatel teemadel.
Leslie: Eks on saanud siin kõigele vastata. Eraelu kallale ei ole veel mindud. (muheleb). “Hannaliisa Uusmad nähti hamburgeri kioskis,” “Hannaliisa puhkab välismaal,” “Hannaliisa puhkab maal.”
Hannaliisa: Mina olen enda puhul täheldanud, et esimese albumiga visati hullult nagu mingi korviga toredaid küsimusi, aga need ära filtreerides saadi kiirelt aru, kust on mõtet sondeerida ja torkida ning minu arust on jumala rahulik.
Leslie: Me oleme mingitele küsimustele vist juba ära vastanud oma sotsiaalsuse ja irooniaga, mul on tegelikult kopp ees sellest. Nagu me oleks mingid sotsiaaltöötajad või nagu meil oleks mingi tohutu eesmärk, mingid õudsed sotsiaalsed sõnumid edastada. Mingeid folkloori jutte ja… Siis, kui see “depreka” kamm oli, siis helises iga päev mul telefon. Helistati igast erinevast raadiojaamast, nii palju kui neid üldse Eestis on, kus seda lugu vähegi mängiti ning küsiti kõikvõimalikke küsimusi, mida ma ikka selle looga tahtsin öelda ja kus ma selle loo ikka kirjutasin ja mis linnast ikkagi on jutt!
Hannaliisa: No eks neid ikka tuleb ette, tundub, et neist ikka kõrini ei saa.
Leslie: Selles mõttes on lahe, et see see ring sai justkui läbi. Läbitud etapp. Selle plaadiga on küsitud muusikaga seonduvaid küsimusi väga palju. Need on head, nendele saab kuidagi vastata.
Hannaliisa: On jah. Aga ma loodan alati, et ei küsita, mis su lemmikbänd on! Sellele on nii raske vastata, kapitäis plaate ja …

Ivo: Tean! Aga mida viimati kuulasite?
Critikal: Mina tean hästi, ma järgmise seti teen vinüüliseti – muidu me mängime nagu arvutist ja kontrollime spets vinüülidega – siis kuulasin vinüüle. Päris lahe oli. Kogu aeg peab poolt vahetama. Kuulasin palju vanu asju. Muuseas, kuulasin ka hästi pikalt pleierit. Sain Leslielt mingid Holmesi träkid, need on mul iPhones, nüüd ma kuulan neid, need on jumala head.
Leslie: Need võiks ka kunagi välja anda…
Hannaliisa: Ma olen vist imelik inimene, mul ei ole iPhone ega iPodi. Ja mul jooksis telefon kokku. Seepärast on mul seal ainult üks lugu, mida ma kogu aeg kuulan. Ikka tahaks ju klapid pähe panna ja kuulata tänaval. Looks on seal mul see paarikümne minutiline Autobahn, Kraftwerkilt.

Ivo: See on juba teine teema. Ühes intervjuus ütles Ülo Krigul, et ilmselt inimesed tänapäeval kuulavadki ühistranspordis pigem endale meelepärast vaikust, mitte muusikat.
Leslie: See on tuleviku teema. Varsti on niimoodi, et naudid vaikust rohkem. See kõik surub ikka järjest lähemale. Ma vanainimene oma vanade vinüülidega… Varsti mingeid küberkanaleid pidi kindlasti keegi oskab kuidagi suunata mulle mingi loo hommikul kell 6 pähe, et ma lihtsalt justkui pean kuulama!
Hannaliisa: Aga otsustasin just kolm päeva tagasi, et ma nüüd hakkan palju rohkem muusikat kuulama. Polnud ka tükk aega aega, siis praegu on hull vajadus.

Ivo: Alguses räägitud pool tundi on juba ammu läbi…
Leslie: Ja mis siis ikka. Ostke aga plaate ja kirjutage radaseitsmes, mis sülg suhu toob!
Critikal: Ma alati jaman selle passwordiga, unustan ära. Muidu ma ikka panen sinna neid BertOnBeatsi asju, lihtsalt kellelegi kuulamiseks. Olen sinna pannud mingeid bootleg remikse, mida saab niisama alla tõmmata. Muidu väga foorumites ei ole…
Leslie: Ei, ma vaatan küll, aga ei ole kirjutanud.
Critikal: Mulle meeldib see geari värk seal, seal ikka liigub vahel päris ägedaid asju.
Leslie: No ma ka olen vaadanud ikka mingeid pille, aga vajadust osta pole eriti, aga haigus on.
Critikal: Mul on kõik need Euroopa musapoed nendes, lemmikute all, iga päev vaatad… (teeb nägu juurde) …täna polnud midagi…
Leslie: No on, jälle mingi Moog! (vilistab)
Critikal: Mul on vaja uut helikaarti. Mõtlesin, et kui HU? saab valmis, siis vahetan välja. Sa ei taha helikaarti?
Leslie: Hmm, milleks mul küll vaja? Autosse? Äkki metsas tahan musa teha, siis on helikaart kohe võtta nagu? Ei taha jah, aitäh!
Critikal: Siis läheb saund paremaks.
Leslie: Aga pane radasse ülesse. Kuulus helikaart, millega on tehtud “HU2”! Tuleb ikka müüa.
Critikal: “HU1” ka.
Leslie: Ja kauba peale trükikojast plaadi esimene tõmmis.

Juba ära minnes mitmekesi väiksesse lifti surutuna räägib Leslie, et ühtlasi on neil tegemisel katsetuseks inglisekeelne EP. “Mingeid suurejoonelisi plaane ei ole, aga Tallinn Music Weekil vaatasid inimesed bändi päris huvitatud nägudega, siis võiks ju proovida.”

Ürituse teema: “HU? ja MAHAVOK Padise kloostris”:
http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=45967