Manitou

Mida öelda plaadi kohta, millest Dunkelheit on oma arvustuses juba kõik ära öelnud? Kindlasti mitte midagi uut, jääb vaid üle lisada oma vaatenurk.

No mis meil siis siin on?

Järjekordne näide sarjast „ära hinda raamatu sisu selle kaane põhjal“, kuna need emotsioonid, mis sa saad, on tavaliselt täiesti valed.

Olgu, seleta lahti!

Manitou uue plaadi puhul hakkab tahes-tahtmata esimesena silma kujundus. Seda vaadates tundub, et see on loodud kindla tagamõttega kuulaja segadusse viia. Plaadikaant vaadates tundub, nagu oleks tegu suure muusikalise ühepajatoiduga. Bändi nimi on cyber metal’it meenutavas fondis, plaadi pealkiri meenutab aga Mastodoni „Leviathani“ kujundust ning sellega kaasneva brutaalse NWOBHMi „Wall of Soundi“, mis tahab sind vastu maad suruda. Taustal paistab grimassiks keeratud nägu, mis meenutab sadu, kui mitte tuhandeid, tr00-metal-bände. Tagakaanel asuv tribal’i-ring manab aga silmade ette tõsise modernse gooti bändi.

On siis Manitou puhul tegemist modernse, eri muusikastiilide keedukatlaga, nagu vihjab Deadlocki kujundus?

Lühike vastus oleks EI! Manitou sound on oma stiililt modernne, kuid tegemist pole mitte mingil juhul eri stiilide keedukatlaga, nagu viitab plaadi kujundus.

Ja mis muusikat siis Manitou ka teeb?

Traditsioonilist heavy metal’it, kuhu on siin ja seal maitseks lisatud progeelemente. Plaadiga kaasas oleva biograafia andmetel on bändi enim mõjutanud Iron Maiden, Judas Priest, Queensryche ja Dream Theater. Kahe viimase bändi mõju suuruse üle Manitou sound’ile võib vaielda, aga Maideni ja Priesti mõjutused on selgelt tuntavad. Klassikalised NWOBHMi kitarrisoolod ja kõrgeid noote tabav lauluhääl.

Aitab jamast, kas muusika on ka hea? Kas Manitoud kuulates tahad headbang’ida ja heavy’ näidata?

Kui hinnata muusikat selliste kriteeriumide järgi, siis jah. Albumi avalugu „And the Silence Bites“ on selles vallas eriti tõhus, seda kuulates tekib kange tahtmine headbang’ida ja heavy’ näidata. Sama teeb peaaegu iga teine lugu „Deadlocki“ peal ja siit ilmneb ka probleem.

Mis pagana probleem, sa ju ise ütlesid, et Deadlocki kuulates tekkib räme headbang’imise ja air guitar’i mängimise isu. Enamik mu kogus olevaid NWOBHMi plaate tekitab mus sama tunde.

Just selles see probleem ongi. Hoolimata progemõjutustest, nagu lugudes „The State of Mind“, ja modernsest sound’ist kõlab „Deadlock“ nagu tüüpiline vanakooli metal-album. Mitte et see iseenesest halb asi oleks – vanakooli metal ruulib. Manitou kõlab nagu paljud teised vanakooli metal-bändid. Olgu Manitou nii hea kui tahes, ei jäta ta su hinge mingit erilist elamust, mis kestaks edasi ka pärast seda, kui plaat lõpeb.

Seleta!

Kui ma „Deadlocki“ kätte sain, kuulasin ma selle mitu head korda läbi. Ning kaks tundi pärast seda, kui olin selle viimase korra läbi kuulanud, ei tulnud mulle meelde mitte ühtki riffi, laulusõna või midagi muud peale selle, et tegemist on vanakooli metal-albumiga, millel on segadusse ajav plaadikujundus.

Selge, ja milliste punktide vääriliseks „Deadlocki“ hindad?

„Deadlock“ saab minu käest kolm punkti viiest (3/5). Punktid tulevad julguse eest eksperimenteerida ning soovist teistest erineda ja lugude „The State of Mind“ ja „Black Meadow“ („Menace of War“) eest. Punktid lähevad maha, kuna lõppkokkuvõttes on Manitou nii paljude teiste oldschool / power metal’i bändide sarnane. „Deadlock“ on nagu vana sõber, kellega kohtumist sa ootad ja kellega sa tahad väga rääkida, kuid kui kohtumine toimub, ei ole kummalgi teineteisele midagi tarka öelda.

Tahad veel midagi lisada?

Ei.

Oled sa selles väga kindel? Äkki ikka lisaksid midagi arvustuse kohta?

Tean, et on teatud sarnasused, aga need on täiesti mittetaotluslikud. Dunkelheit võib kinnitada. 😉