Nägin Chopperit esimest korda 8. veebruaril 2003. aastal Von Krahli baari laval. Kirjutan ‘Chopperit’, mitte Plastikhoora, sest Plastik Whore on vaid osa Chopperist. Aga mina nägin seal esimest korda Chopperit tervikuna. Mustade jämedate raamidega kandiliste prillide ja roosa karvase tibijakiga Chopperit. Chopperit, kes ühelt poolt hirmsasti ebales ja teiselt poolt oli vägagi kindel selles, mis ta tegemas on. Chopperit, kelle selja taga väänlesid blaseerunud ilmega naised. Jah, just naised. Mitte tüdrukud. Naised. Chopper tundus nende kõrval naiivne nolk, kuid ometi kontrollis just tema olukorda laval. Nii rikutud viisil väänlevaid ja vahepeal igavlevalt suitsetavaid tantsunaisi kui ka seinal jooksvat jaapani pornomultikat. Ja ka olukorda lava ees ja rõdul.
Ma teadsin kohe, kui teda nägin, et mul on temaga veel nii mõnedki jutud puhuda.
Ühel ööl mõned kuud tagasi kirjutasin Chopperile: “/—/ Ma otsin sind nii vähe sellepärast, et v6ixin seda ka aastasadade pärast teha. K6igi teistega on kiire, nad hääbuvad. Aga sinus on midagi sellist, et sa oled nagu igavesti olemas, aegade algusest l6puni. /—/”
Chopper ongi selline mees, et kohe esimesel pilgul näed teda kui tervikut. Ja seejärel hakkad temast üha uusi tahke, kilde ja killukesi avastama. Mis moodustavad uuesti tervikliku Chopperi. Hoopis erineva esialgsest ja mingis mõttes siiski sekundipealt sellesama Chopperi.
Ma usun, et Chopper ei tee ühtki asja sellepärast, et kellelegi ära teha või endast mingit muljet jätta või et kedagi tugevasti raputada. Ta teeb kõike sellepärast, et ta tahab ja naudib seda. Et ta sealjuures kogemata kellegi paika paneb või endast siiski kustumatu mulje jätab, juhtub poolkogemata, kuid kindlasti ei lähe see raisku. Chopper mõistab seda boonust hinnata.
Nii on ka Plastikhooraga.
No kes veel Eesti metalskenes võiks tulla selle peale, et laulda kiire ja vihase ja jõulise kärinaga: “Tamburiina, tamburamburiina, tamburiina, tamburamburiina! Tamburiina, tamburamburiina, tamburamburiina, ramburamburiina! Tamburiina, tamburamburiina, tamburiina, tamburamburiina! Tamburiina, tamburamburiina, tamburamburiina!”
Ühel eileõhtul, no tegelikult küll selsamal õhtul, kui Chopper mulle Plastikhoora verivärske “Märja planeedi” (ehk siis “Wet Planet’i”) kinkis (mis pole kaugeltki enam seesama Plastic Whore, mida ma võin kuulata sellelt n-ö prooviplaadilt, mille Chopper mulle millalgi läinud sügise hakul kinkis; ja on seda siiski). Ta kuulas seda plaati koos meiega juba tont-teab-mitmendat-korda ja ta silmad särasid jätkuvalt nigu 1983. aasta Ford Mustangi kaugtuled, aegajalt tõstis ta sõrme püsti märguandeks, et jube vinge koht tuleb kohe! Ja vahetevahel tõdes ta siira vaimustusega ja ilma igasuguse totra valehäbita, et on ikka kuradi hea plaadiga hakkama saanud.
Kõik Plastikhoora kontserdid (või peaks ütlema: etendused?), mida olen näinud või millest kuulnud räägitavat, on samasugused nagu Chopper isegi: väga selgesti äratuntav ja alati tema ise, kuid mitte kunagi seesama, mis ühelgi eelmisel korral. Midagi väga kindlate reeglite järgi paigas (aga need on Chopperi enese reeglid, mida teised küll tajuvad, kuid milliste tagamaid nad iialgi päris lõpuni ei läbi) ja samas täiesti reeglipäratu (ka Chopperi enese reeglitest lähtudes).
Chopper teeb seda, mida tahab, mis talle naudingut pakub, muretsemata kübetki selle üle, kas see teistele meeldib või mitte ja olles ometi rõõmus, kui meeldib, ning võttes samamoodi avatult ja silmade särades nagu kiituse, vastu ka kriitika ning kohe mõtlema hakates, mismoodi kritiseeritavat parandada.
Chopperit ei saa Plastikhoorast kuidagi eraldi vaadata – “Märja planeedi” vahelehel on üks pilt, kus seisab kergelt harkisjalu nii umbes kahe- ja pooleaastane Chopper, käed püksitaskus, pilk terane ja ühe jala varbad poolviltu maast natuke lahti tõstetud. Vägagi tuttavlik poos…
pildid/88_3.jpg”Ma seisan praegu ka niimoodi, käed sügaval taskus ja ühe jala varbad natuke üles tõstetud,” seletab Chopper, ise kõrvuni särades.
Ja ometi pole Chopper Plastikhoora liiga klammerdunud, sinna kinni jäänud. See on suur ja tähtis osa ta elust, kuid kaugeltki mitte kogu ta elu. Ning vahel tundub mulle, et aeg-ajalt laseb Chopper Plastikhoora omapead jalutama. Ning kui nad omavahel jälle kokku saavad, on midagi hoopis teistmoodi ja midagi veel rohkem seesama, mis enne. Nagu väga head sõbrad, kelles elab kahepeale üks hing, aga keda see ühendab, mitte ei poo.
Chopper ja Plastikhoor ei ahista teineteist. Nagu ka ei kumbki neist ei kedagi teist. “Wet Planet” on väga tõsine plaat. Üks väikestest lugudest koosnev suur lugu. Kus kõik lood on omaette isiksused ja koos moodustavad suurepärase meeskonna. See album räägib väga keerulistest ja samas nii lihtsatest asjadest. Räägib vahepeal labaselt lihtsas ja sealsamas hämmastavalt keerukas keeles. Räägib tõsiselt ja teravalt, agressiivselt ja mõjuvalt, kuid samas kaugeltki mitte haigettegevalt. See muusika ei suru sind nurka masenduma, vaid ajab su nurgast välja ja paneb igasuguseid asju tegema. Ja igasuguste asjade üle mõtlema. Aga ei tee haiget.
Ma kahtlustan, et Plastikhoora “Märg planeet” on hoopis erinev elamus neile, kes Chopperist midagi ei tea ja noile kes Chopperit pisutki lähemalt tunnevad. See on ühtaegu üdini intiimne ja lauskosmiliselt avalik. Ühtaegu paitavalt õrn ja torkivalt terav. Ühtaegu nostalgiliselt nukker ja ilkuvalt irooniline. Just minu kummik.
Aitäh, Chopper, et sa olemas oled!
:oY