28. septembril Padise kloostrivaremetes esineva Skepticismi nimi ei vaja lähemat tutvustamist ühelegi tõsisemale doom-metali austajale. Juba enam kui 20 aastat tegutsenud bänd andis suure panuse funeral doomi kui stiili sündi, olles tänaseks välja andnud neli kauamängivat, neist kaks esimest, "Stormcrowfleet" ja "Lead and Aether", žanri absoluutsed klassikud. Kõigile neile, kes aga Skepticismi veel ei tea – see on just seda tüüpi bänd, mille kontserdil jõuab kahe trummilöögi vahepeal rahulikult baarist uue õlle tuua. 😉
Tänu kontserdikorraldajale (ning sealsamas oma bändi Thou Shell Of Death debüütplaati esitlevale) Ingmarile avanes suurepärane võimalus esitada Skepticismi kitarrist Janile mõned küsimused. Head lugemist!
Kiiev 2009.aAlina
Koos Thergothoni ja Unholy’ga oli just Skepticism üks Soome ekstreemse doom-metali skenele alusepanijatest kaks kümnendit tagasi, kuid ainus neist, kes tänaseni aktiivne. Mis on teie pikaealisuse saladus?
Et üks bänd on sedavõrd kaua koos mänginud ning sisuliselt sama liikmeskonnaga, on vist tõepoolest üsna harv nähtus. Skepticismi ainus koosseisumuutus leidis aset varajastel 90ndatel, kui bassimees läks minema ning meie teine kitarrist hakkas mängima orelit.
Ma arvan, et jagame mingil määral sarnaseid huvisid. Vähemalt bänditegemise ja muusika koha pealt. Meil pole kunagi olnud suuremaid konflikte või erimeelsusi bändi eesmärkide seadmisel. Olime sõbrad juba enne Skepticismi loomist ning keegi ei pärine seega väljastpoolt "seltskonda".

Üks teema, millel tahtsin kindlasti peatuda, on Skepticismi unikaalne "käekiri" – kasutate orelit, bass puudub üldse ning trummimäng on eriti omamoodi. Kas võiksid avada natuke Skepticismi musikaalset tausta?
Kõigi liikmete mängustiil on arenenud koos bändiga. Nagu juba eespool mainisin, oli kõige suuremaks muutuseks oreli kasutuselevõtt ning basskitarri asendumine oreli pedaalistikuga. See mõjutas väga oluliselt lugude ülesehitust ja riffide kombineerimist.
Meie rusikareegel on see, et kõik instrumendid, kaasaarvatud vokaal, on võrdsed. Loomulikult leidub lugudes hetki, kus näiteks orel mängib peamist rolli, kuid "juhtiv" instrument kui selline puudub.
Me trummar ei ole kunagi mänginud võõraid lugusid, mis teeb ta mängustiili üsna unikaalseks. Kusagil 1990ndate keskpaigas kohandas ta oma standardset topeltbass-trummisetti sedaviisi, et asendas ühe basstrummi suure floor-tom’iga (tänapäeval kasutab ta selle asemel suurt gongi). Lisaks muretses ta endale malletid ning loobus tavalistest trummipulkadest.
Algusaegadel kuulasime peamiselt death- ja black-metalit. Ka prog-rocki, filmisaundträkke, klassikalist muusikat, kuid meie peamine mõjur oli siiski metal. Arvan, et ka muusikavälised mõjurid mängisid oma rolli (ja teevad seda praegugi) – nagu Soome loodus oma nelja aastaajaga ning igapäeva "võnked", mida proovidesse kaasa toome.
Tavaliselt esitlen mina prooviruumis uusi riffe ja looalgeid, kuid lõpptulemus sünnib kõigi liikmete ühistööna. Minu mõttele lisatakse "liha ümber luude" ning uus lugu hakkab vaikselt kuju võtma. Valmis pala on pea alati väga erinev mu algsest ideest.

Leidsin ühest teie varasemast intervjuust huvipakkuva mõttekäigu – "Me ei püüa olla metal-bänd, vaid pigem matuseansambel, bänd, kes võiks vabalt mängida matustel." Kas kommenteeriksid? Kui palju on klassikalised matusehümnid ja reekviemid teid mõjutanud?
See ei olnud ilmselt mina, kes nii ütles, aga saan vaid nõustuda, et me tõepoolest ei ürita olla metal- või mõne muu stiili bänd. Vokaali ja kärinakitarri tõttu liigitatakse meid metali alla, kuid me ise ei määratle end mingi konkreetse žanriga.
Matusebändi kontseptsiooni osas ma nii kindel ei ole, ehkki idee kõlab huvitavalt. Lugu kirjutades arutame tihti, kuidas see "välja peaks nägema". Teisisõnu, üritame mingil moel lugu visualiseerida. Avardame oma kujutlusvõimet ja loovust. Õnnestunud pala on justkui hea kirjatükk – sel on huvitekitav algus, sujuv keskmine osa erinevate meeleolude ja üllatustega, ning hästisõlmitud lõpp, pärast mida tunned, justkui oleks kõik oluline sulle ära öeldud. Mõnikord on Skepticismi loo "muusaks" tõesti matus kui selline, ent enamasti siiski midagi muud.
Klassikaline muusika on meid kergelt mõjutanud. Minu lemmikute hulka kuulub ka eestlane Arvo Pärt, kes on kirjutanud väga võimsaid ja atmosfäärseid teoseid.

28. septembril esinete esmakordselt Eestis ning seda kaunis unikaalses kohas, keskaegse Padise kloostri varemeis. Sealne atmosfäär peaks sobima Skepticismi loominguga nagu rusikas silmaauku. Ning funeral-doom, nagu me hästi teame, on olemuselt vägagi atmosfäärne muusika. Kui kergelt või raskelt te täiuslikku kontserdiatmosfääri tabate? Kas kohal, kus esinetakse, on siin suur roll? Millised on olnud teie kõige eriskummalisemad kontserdipaigad?
See, et lõpuks ka bändina Eestisse jõuame, on loomulikult väga meeldiv. Suured tänud Thou Shell of Death’i tüüpidele kontakteerumast ning sellele erilisele kontserdile kutsumast!
Kunagi evisin arusaama, et Skepticismi muusika ei ole lavakõlbulik – liialt aeglane, liialt igav ja nii edasi. Hiljem see aga muutus. Praegu näiteks arvan, et me olemegi eelkõige live-bänd. Usun, et kui bändil õnnestub saavutada laval tugev emotsionaalne laeng, nakatab see ka publikut.
Skepticism ei esine just tihti, mis teeb meil õige live-tunde saavutamise veidi lihtsamaks. Me ei ole kontserdite andmisega liialt ära harjunud. Samas oleme tegutsenud enam kui 20 aastat ning andnud selle aja jooksul kokku päris korraliku arvu kontserte.
Esinenud oleme väga erinevates kohtades: nii pisikese kuulajaskonnaga väikestes keldriklubides kui suurtel vabaõhufestarilavadel tuhandete ees. Ka kirikutes paaril korral (Inglismaal ja Belgias). Neist on mul vaid head mälestused. Arvan, et suuremad lavad Skepticismi jaoks nii hästi ei sobi. Eelistaksin väiksemaid klubisid, kus inimesed saavad rahulikult bändile keskenduda.
Praha 2008. a
Sügavikes sahistatakse, et Skepticism kirjutab juba uut materjali kauaoodatud järgmise albumi tarbeks. Kas saad meile sellest midagi pajatada? Millal ja mida doomifännid oodata võivad?
Hetkel on valmis nelja uue loo raamistikud, neist kaks juba vähem või rohkem lõplikud lood. Tavaliselt on me albumitel kuus pala, see annab teile ehk progressist aimu. Loodan, et me oleme valmis lindistama 2014. aastal, kuid midagi kindlat ei saa lubada.
Põhimõtteliselt saab tegu olema sama vana Skepticismiga, ent mõnede uute nüansside ja ideedega. Kasutan loomeprotsessis senisest enam klahvpille ning testin meloodiaid koduse multi-track-salvestamise abil. Veel on raske öelda, kui palju see võrreldes vana materjaliga meid mõjutab või muudab, aga ilmselt mingid muutused siiski tulevad. Senisest enam on rõhk atmosfääril ja lood "sügavamad".
Uut materjali me hetkel lives mängida ei plaani, seega kahjuks Padise kloostris seda ei kuule.

Kuivõrd te metal-skenega lävite? Võimalik, et olen valesti aru saanud, ent mulle on Skepticismist alati jäänud mulje kui harvanähtavast fenomenist – tegu skene vaieldamatu suurnime ja nurgakiviga, kes ometigi seisab teistest meelega eemal ning on n-ö vabatahtlikult autsaider. Kuidas suhtud?
Arvan, et see on hästi öeldud. Samas, keeruline seletada.
Selle 20 aasta jooksul, mil tegutsenud oleme, on metal-skene ja eriti underground palju muutusi läbi teinud. Enne internetti oli underground aktiivne. Inimesed hankisid CD-sid, vinüüle ja kassette käest-kätte ning posti teel. Saatsid ümbrikus dollareid ja said vastu ajakirja. Ka meil oli postkontoris omanimeline kapp ning me olime osake UG-elust. Kuid me ei löönud ses kõiges siiski väga aktiivselt kaasa. Vastasime mõnedele intervjuudele ning kirjadele, kuid sellega asi ka piirdus. Ei pushinud end igale kohalikule metal-festarile.
Meie jaoks on oluline anda aeg-ajalt kontsert, lindistada iga mõne aasta tagant album… ning ei enamat. Meil on vaja vaid paari sihti, et tegutseda ja aktiivne olla. Teeme asju omal moel, mis sisuliselt tähendab "ilma kiirustamata". Mingil põhjusel ei ole me kunagi tahtnud oma bändist valjult ja laialt rääkida.
Isiklikult ma ei käi enam metal-skenega väga läbi. Ma ei ole kursis uute bändide ja tähtsamate üritustega. Vahel loen mõnda metal-ajakirja, kuid sedagi harva.
Kuna tegutseme juba pikka aega, oleme hankinud palju tutvusi bändide, promootorite, agentide ja plaadifirmadega. Maailm on väike, eriti metal-muusika vaatevinklist. Seega julgeks väita, et meil on täna täitsa lai n-ö oma võrgustik.

Lõpetuseks mõned küsimused lemmikute kohta. Mis on sinu lemmik Skepticismi kontsertlugu ning miks? Mis on sinu lemmik rada7 (üldiselt)?
See varieerub, kuid üheks minu lemmikuks on "Aes" (ligi pooletunnine eepos ning samanimeline minialbum aastast 1999 – toim.). Oleme seda esitanud vaid loetud kordadel, kuid alati on tegu olnud tõelise "tripiga". Loo alguses on võimatu ennustada, kuhu see sind kaasa viib; lõppedes tunned end aga eksinu ja täiesti tundetuna. Mõnikord annab sarnaseid impulsse ka "The March and The Streami" mängimine.
Viskasin just pilgu peale oma telefoni juhuslikule pleilistile ning seal on seitsmendaks looks Mogwai "Summer (Priority version)". Minu arvates õnnestunud valik. See lugu sisendab lootust, mis haakub suurepäraselt tänase pühapäevahommikuga (mil Jani küsimustele vastas – toim.).

Kontserdiinfo: http://www.rada7.ee/yritus/71433/