MC Dälek on alternatiivset hip-hoppi viljeleva grupi Dälek üks kahest liikmest. Novembris jõuavad nad lõpuks ka Eestisse "Electric Stormile". MC Dälek oli nõus rääkima oma vaadetest, uuest plaadifirmast ja paljust muust.

Lähete nädala pärast tuurile. Kas see on veel viimase albumi toetuseks?
Tegelikult mitte, see on meie uue albumi „Gutter Tactics’i“ promomiseks. Mängime sellelt uusi lugusid ka.

Vaatasin teie live-videosid. Ametlikult olete kahemehebänd, kuid olen näinud, et mõnedel live’del on teil ka kidramees kaasas. Kuidas seekord?
Seekord oleme jälle kolmekesi. Lisaks mulle ja Oktopusile on üks tüüp sülearvuti ja süntesaatori taga.

Saad sa natuke uuest albumist rääkida. Kas see jätkab „Abandoned Language’i“ liini või on hoopis teistsugune?
See on edasiminek, kuid ka segu „Absence’i“ mürast ja „Abandoned Language’i“ meloodilisusest. Kahe viimase albumi hübriid.

Millal see väljastatakse?
27.jaanuar 2009.

Olete tuuritanud bändidega, kes on stiililiselt väga erinevad, näiteks post-metalit, hip-hoppi, trip-hoppi, industriali viljelevate gruppidega. Kas võib öelda, et te ei sea piire, kellega koos tuuritada?
Kahtlemata. Oleme teinud sellest traditsiooni, et esineme nende bändidega, kelle muusika meile meeldib, žanrist hoolimata.

Sa asutasid ka enda plaadifirma Deadverse Records. Saidil oli ka üks Phil Spectori tsitaat: „On ainult kahte liiki muusikat: hea ja halb.“ Lubasid keskenduda esimesele. Mille järgi sa võtad, mis on hea ja mis halb?
Muusika on väga isiklik asi. See tsitaat on naljaga öeldud. See on plaadifirma, mille alt väljastan seda muusikat, mis mulle meeldib ja peaks minu arvates rohkem tähelepanu saama. Valik on väga subjektiivne. Leibeliga on sama tegu, et ma ei sea stiilidele piiranguid. Kaks esimest albumit on hip-hop, aga mul on silmapiiril veel mitmeid bände, kellele tahaksin lepingut pakkuda. Noise’ist ambientini või isegi kantrimuusikat tegevatele ansamblitele.

Sa alustasid MC-tamist juba 80ndate lõpust alates. Kes olid su eeskujud tollal ja kellele sa siiamaani alt üles vaatad?
Üles kasvades kohe kindlasti KRS-One, Guru, Rakim, Chuck D, paljud klassikalised MC’d, kellega sai koos üles kasvatud. Tänapäeval on asjad veidi teistmoodi. Siiani on palju väga häid MC’sid, kes on tegevad underground’is ja jätkavad vanakooli traditsioone.

Teie lüürikat lugedes märkasin ka poliitilist tooni. USAs on valimised tulekul. Mõlemad kandidaadid räägivad, et nad toovad oma poliitikaga suuri muutuseid. Kuidas sina ameeriklasena seda olukorda näed?
Mina hääletan Obama poolt, kuid mul ei ole sellesse süsteemi erilist usku. Ma ei oota, et pärast valimisi on taevas vikerkaare värvi ega seda, et Obama suudaks kõike parandada, mis selle riigiga valesti on. Aga ma nõustun, et USA vajab värsket algust, mingit muutust ning usun, et Obama saab sellega hakkama. Samas, tahaksin, et mulle tõestataks vastupidi. Olen väga küüniline, kuid oleksin väga õnnelik, kui Obama tõesti teeks head. See sobiks kõigile. Kui ta valitakse, muutuvad asjad kasvõi natukene paremuse poole. Eks näis.

Kas te ise peate ennast poliitiliseks bändiks?
Mitte eriti. Inimesed on meile selle sildi lihtsalt külge kleepinud. Lüürikas puudutan ühiskondlikke probleeme ning selles mõttes võib tõesti öelda, et see on osa poliitikast. Samas ma ei ürita kuulajatele oma vaateid peale suruda. See on rohkem eneseväljenduseks ja -teraapiaks.

Hip-hop ja RnB on tänapäeval väga populaarne. Võid MTV sisse lülitada, oodata 10 minutit ja juba tulebki mõni hip-hop lugu. Teie küll teete alternatiivset hip-hoppi, kuid tahaksin teada, kas sul on midagi mainstream hip-hopi vastu? Kas see on meedia poolt liiga glamuurseks tehtud?
Mul ei ole mingit probleemi mainstream hip-hopiga, see on puhas meelelahutus. Mul on probleem pigem plaadifirmade ja meediaga, kuna nad keskenduvad ainult mainstream’ile. Kui ma 80ndatel-90ndatel üles kasvasin, võisid igasugust hip-hoppi kuulata. Mainstream oli alati olemas, kuid samas ka sellised kollektiivid nagu A Tribe Called Quest, Public Enemy, EPMD. Kõik tõid hip-hoppi erinevaid stiile ja variatsioone. Üleüldse produktsiooni vaatenurgast, kui võtta arvesse kõik need uuendused, mis hetkel käimas, siis ma pigem kuulaksin seda kui emot või mida iganes tänapäeval rokiks kutsutakse. Kui tahad kuulata žanri, mis on surnud, kuula seda. Hip-hop aga taasleiutab ennast pidevalt. Kui inimesed viitsiksid uurida mainstream’ist kaugemale, siis nad avastaksid gruppe, kellel on palju rohkem öelda.

Kui hip-hopi teemadel jätkata, siis hiljuti arutasime ühes loengus muusikatööstust ning kuidagi jõudsime selleni, et hip-hopis on artistile ainult kasuks, kui ta on mingi aja vangis istunud. Mida sa sellest väitest arvad? Kas see käib lihtsalt žanri juurde, et paljud on kinni istunud?
Ma arvan, et vangis istumine ei puutu mitte mingil määral muusikasse. See on pigem sotsiaalne olukord. Üks ei mõjuta teist. Ei ole ju loogiline, et pärast vangis istumist oled sa rohkem mustanahaline või hispaanlane.

Muudame veidi teemat. Kui ma esitaksin sulle küsimuse: „Kas sa mõnda eesti bändi tead?“, oleks ilmselge vastus: „Pedigree“. Nad soojendasid teid Soomes ning te tegite neile remiksi. Kuidas jõudsite koostööni?
Nad võtsid Oktopusiga ühendust ja sealt see läkski. See küsimus on pigem talle kui mulle. Ma tõesti ei tea. Esinesime nendega Soomes ja nüüd uuesti Eestis. Arvan, et on tore jälle näha.

Kuidas sulle isiklikult Pedigree meeldis?
Päris hea oli. Neil on palju energiat. Teevad oma asja. See pole lihtne karjäär ja mul on kõigi vastu austus, kes on sellise tee valinud ja jätkanud seda pikalt.

Mis sul praegu iPodis mängib?
Flying Lotust olen viimasel ajal palju kuulanud.

Traditsiooniline küsimus: mis on su lemmik rada 7?
(Naerab.) Oota, ma vaatan järele. Kurat, see on raske küsimus. Valin „Louder than a bomb“ Public Enemy „It Takes a Nation of Millions to Hold Us Back“ albumilt.

Midagi lõpetuseks?
Ootan juba kohalike fännide ees esinemist. Tulge show‘le ja uurige järele, kuidas me live‘s kõlame.