Ma laulaks seda luguda,
mis oli isa enne laulnud,
emaõed olid õpetanud,
vennad aga targaste tasunud.
Nõnna laulan, kuda mõistan,
kuda minu isa enne laulis.

Aeg ei ole siin oluline. Surm ja tunded ei küsi kunagi kellaaega. Sajandid on vaid numbrid. Sõda on alati kohutav. Jälle ja jälle leidub keegi, kes arvab, et jõuga võib võtta kõik. Jätkub ka neid, kes julgevad neile vastu astuda. Ema ikka muretseb kui võsuke ennastunustavalt lahinguväljale tormab. Ramm raevus kasvab ning õnnetust vaenlasele, kes kodu kaitsva relvakandja teele satub. Vanust ei küsita. Voolavas veres punetab kontrast viha, armastuse kaugel ootava neiu vastu, kurbuse ja koduigatsuse vahel. Kodus paid olnud mehed püüavad muuta südame kalgiks ja kurjaks. Huntidena nad lahingus, silmis sõda, silmis viha…

Raiute kui rauda!

Metsatöll uue plaadiga pakub oma tõlgendust neil teemadel, segades selleks moodsaid vahendeid ja ammuste aegade hõnguga rahvapille ja rõhutades sellega omakorda lugude sisu aegumatust. Hoogsad meloodiad on seotud keerukate rütmidega, lisades kõige krooniks emotsionaalse vokaali, mille isikupära särab läbi terve albumi. Kurjad sajatused, õpetussõnad usside peletamiseks, lood lahingust ja surmast ning otseloomulikult neile märgiks saanud hunditeema kõlavad Markuse suust veenvalt.

Sõja ja kodu teemad tekitavad paratamatult paralleele Loitsu viimase kauamängivaga, seda eriti veel seetõttu, et „Hiiekoda“ pealt leiab minu jaoks ootamatult palju meie-tunnet, kuid sellega ma võrdlemise ka lõpetaks, sest kokkuvõttev üldtunne jääb siiski niivõrd erinev.

Kuid jätan teile oma südame,
kuhu noaga kraapisin nime,
see mäletab mind, see mäletab teid,
et truuks jäin endale.

Kuid kas teil tõesti hundi süda sees?!