24. septembrist 31. oktoobrini tuuritab Metsatöll koos põhjanaabrite Ensiferumi ja Tracedawniga mööda Euroopat. Kavas on vägagi suurejooneline tuur – 32 kontserti üheteistkümnes riigis. Eesti kontsert toimub 27. septembril Tallinnas, Rock Cafes ning see jääb ka ühtlasi tänavuse aasta viimaseks võimaluseks Metsatöllu kodumaal esinemas näha.

Olen kutsutud Atso juurde külla, et natuke lobiseda. Algselt planeeritud kiirest intervjuust ei tule juba algusest peale midagi välja – lõpptulemusena on diktofonis pea kaks tundi lõbusat seletamist. Nalja jagus lausa nii palju, et oleks olnud lugejale tüütu eraldi ära märkida allolevas tekstis vastavad kohad. Ärge siis lugedes liiga tõsised olge.

Istun suurest kadedusest seljaga plaadiriiuli poole – Atso vinüülikogu muutub kiire tempoga järjest hiiglaslikumaks. Laua ümber istuvad, lisaks Atsole, ka Markus ja Raivo. Ja Madu, kelle süüks võib panna seoses Saundi loomisega märgatava Eesti musamaailma elavdamise ning minu arvates ka osaliselt Metsatöllu populaarsuse kasvu, paneb samuti diktofoni lauale.

Madu seletab: Teen Maalehte nupukese vaid, nad mul hevilehekülge ei lase teha ju.
Atso: Võta ikka üle kõik, ära jama. Löö kord majja seal Maalehes. Death metal bändide posterid lükka sisse!
Markus: Ühel leheküljel on mingisugused kirsipuu istikud ja teisel leheküljel Goresoerdi jutt.
Atso: Ma usun, et on jumala lihtne selgeks teha, miks Maalehe lugejal peab Cannibal Corpse poster lehe vahel olema.
(Väike ootav vaikus)
Madu: Jajah.

Ivo: Mis te üldse teete praegu?
Atso: No plaadi asi.
Markus: Aga plaadist ei tahaks nagu rääkida, see on järgmise aasta värk üldse.
Atso: Muidu meil ei ole järgmine aasta midagi rääkida.
Atso: Tegelikult on kõik põhimõtteliselt lindis. Meie osa on tehtud.
Markus: Eile sain just Kotka käest plaadi, järjekordki paigas…
Ivo: Jajah – “Kotka käest plaadi” – ma just vaatasin seda Tartus salvestamist DVD-lt ja mõtlesin, et Kotkas postitab teie salvestamise kohta päris palju ja… Kas võtsite ta Soome lapsehoidjaks kaasa, et käituksite korralikult?

Järgneb veidi tögamist ja selgub, et salvestati nii siin- kui sealpool lahte ja Tartus kah.
Markus: Ah, meil on omad ideed ja mured ja sellest räägime veel. Esimene mure, kust leida ilusad ja müüvad bändimehed…

Atso suunab teemat: Aga see on kõik suva selle kõrval, et meil tuleb pühapäeval Rock Cafes kontsert.
Ivo: Oota, räägime nüüd sellest Maalehest edasi.
Madu (saab ilmselt aru, et asi läheb käest): Mhh.
Läbisegi seletamist ja naermist, lõpuks leiame, et üks Cannibal Corpse plakat kuluks sinna vahele ikka ära.

Ivo: Ma avastasin, et me polegi radasse teiega kunagi juttu teinud.
Atso: Ma just sellepärast mõtlesingi. Leidsin ükspäev, et jube lahe on neid intekaid lugeda ja meie polegi vist kunagi intekat teinud sinuga.
Ivo: Kuidas see nii juhtus siis? Kas te saite nüüd piisavalt kuulsaks või me saime nüüd piisavalt kuulsaks?
Atso ja Raivo segamini: Ma arvan, et radaseitse sai piisavalt kuulsaks… et meil on nüüd põhjust poisikestega tegeleda.
Madu: Suhe on liiga isiklik.
Raivo: Ja jumal tänatud, et oleme nüüd võõraks jäänud siin vahepeal, et saabki intekat teha!
Ivo: Jajah, püüame viisakaks jääda.

Seda öelda oli muidugi viga. Järgneb jutt eeloleva tuuriga seotud tunnetest-mõtetest ja nende sõnastamine vallandub lausa vaidluse, mille lahenduseks kannatuse kaotanud Madu kompromissvarianti pakub. Kokkuvõttes paistavad kõik ootavat eelolevat tuuri. Väga. Ja on väga rahul avanenud võimalustega.

Atso: Tööd on pea iga päev tehtud selle nimel. Niisama istuda ja oodata pole mõtet, ainult puhas vedamine ja ülim nahhaalsus viib edasi. Ning siin on siiski juba vaikselt piirid ees. Kui tuleb mingi asi meelde, mida veel võiks teha, siis öelge.
Ivo: Ega ilmselt. Playboy kaanele veel…
Atso: Kahjuks… Õnneks meie kehadega pole Playboy kaanele asja. Noh, tegelikult me leppisime siin omavahel kokku, et me võtame selle tuuribussi ainult kola jaoks ja jookseme selle maa ja samal ajal pumpame 15-kiloste hantlitega jõudu…et siis võibolla… (hääl läheb sosinaks). Ei, Playboy oleks kindel photoshopi keiss.
Raivo: Nii suurt shoppi ei ole olemas!
Atso: Seal ei ole shoppamisega tegemist, lihtne väljalõikamine ja asendus. Üks asi muidugi veel – me pole veel kunagi ühegi spordilehe esikaanel olnud.
Markus: “Milline ei tohiks olla sportlane.”
Raivo: Või keegi on meist murtud jäsemega ja “Ka tema üritas sporti teha!”.

Ivo: Tuuriks oli erinevaid pakkumisi, kuid lõpuks siiski helistasite ise sinna, kuhu vaja?
Atso: Põhimõtteliselt me lihtsalt küsisime. Helistasime ja öeldi, et okei, vaatame, mis teha saab. Ja kahe nädala pärast helistati tagasi.
Markus: Eestlane on õudselt tagasihoidlik, aga nad seal ootavadki tegelikult, et sa ise küsiksid.

Ivo: On ka uusi häid tutvusi juurde tekkinud väljaspool sebides?
Atso: Ütleme nii, et pärast seda Spinefarmi asja on mitmeid mõnusaid imelikke ja mitteimelikke kirju tulema hakanud.
Markus: On jah, ka kirjad kunstnikelt, merchi firmadelt… Hea tunde lõi kohe sisse, et sinu vastu tuntakse huvi.
Atso: Tegelikult järgmiseks suveks on üks suur Euroopa festival ära bukitud, aga enne ei saa välja öelda, kui see sealtpoolt välja reklaamitakse. Kuskilt on nimi järelikult ikka läbi käinud…

Ivo: Aga armastuskirju?
Markus: Armastuskirju pole tulnud, küll on aga…
(Kõik segavad vahele, räägitakse telefonikõnedest karvaste meeshäältega.)
Markus: …aga mingid tüübid on küll kirjutanud, et tahan teiega õlut juua peale kontserti või midagi sellist. Armastuskirju on tulnud vist ainult üks.
Atso: See oli ka mehelt!
Raivo: Eks oleme ausad ka ja vaadakem peeglisse – heal juhul ostavad plaadi ja meie saame bussi magama!

Atso: Üldiselt ma arvan, et läheb veel huvitavamaks.
Raivo: Eks vaatab. Käime seal ära ja paistab, kas tuleme saba jalge vahel tagasi või oleme veel kõvemad mehed kui praegu.
Ivo: Trenni mõttes on see küll hea, auke livede vahel nii vähe.
Atso: No ma olen käinud tegelikult tuuril – Loitsuga olin 10 päeva vähem. See on rutiin, esimesed kolm-neli päeva juuakse end mällu ja siis vaikselt vaatad, kuidas ilmuvad bussi juba sellised lahjemad joogid, sellised siidrid ja siis hiljemalt teise nädala keskelt kuni tuuri lõpuni on kõik vee peal. Ma juba tean. Aga proovi saab kindlasti. Lood saab kindlasti selgeks.

Ivo: Mitmes kontsert Eesti oma tuuril on?
Atso: Neljas ja 32 kontserti on kokku.
Raivo: Siis peaks soe sees olema juba.
Ivo: See on see siidripäev siis juba?
Markus: Üritasime Eesti inimestele ka vastu tulla – alguses oli Eesti välja jäetud. Aga küsisime, et mis mõttes – see on ju nii lähedal ja siin tahetakse ka kindlasti Ensiferumit näha. Nad on praegu ikka väga kõva sõna. Ning lõpuks saime selle kontserdi ju täiesti mõttetu piletihinnaga.
Atso: Tegelikult see piletihind on selline, sest Ensiferum tuleb siia Tallinnasse praktiliselt tasuta. Nende tavalise taksiga poleks vist võimalik, nad on Euroopas ikka väga tegijad praegu. Vaata, meie teeme nüüd need 32 laivi ära ja siis tuleme Eestisse ja mõtleme, et oi, õudselt tahaks puhata. Need mehed puhkavad neli päeva ja tuleb USA-s 40 kontserti otsa kohe. Ja siis sõidavad Austraaliasse uut aastat vastu võtma, veel mingi 10 kontserti ja siis on juba kindel, et kevadel tuleb veel üks tuur ja siis veel üks tuur…
Raivo: Jah, neil läheb hästi. Ja meil läks ka hästi, et saime saba peale ja saame oma nägu näidata suuremale publikule, kui omapäi sinna võitlema minnes.
Atso: Või päris underground bändidega mööda urkaid tuuritades. See kõik muidugi on väga lahe ja väga vinge, aga sellise bändiga koos minna on mingis mõttes jackpot. Parem, kui mingi kolme või viie aasta töö siit meilidega või promodega oma bändile. Ja ütleme, et me oleks läinud sinna ka täiesti oma kuludega, kui oleks olnud vaja. Aga Ensiferumi tüübid ise ja agentuur, ma ei saa aru küll miks, aga nad võtavad meid nagu võrdsetena. Nad ütlesid kohe, et me ei taha teile panna featuring, et ikka spetskülaline ja sellised asjad. Nad ise teavad meie asju ja mussi ja ei võta meid nagu soendusbändi, vaid bändi, kellega koos mõnusalt tuurile minna. Ja kui meile pakuti seda tuuri, siis nad kõik olid väga rahul, et me nagu viitsime tulla. Noh. Viitsime tulla! Nad kujutasid hoopis teistmoodi ette. Arvasid, et me elu sees ei viitsi, et me oleme sellised mehed, kes ei hakka käima kuskil niimoodi.

Ivo: Huvitav miks?
Atso: Ma ei tea… No Soomes on meil suhteliselt, ütleme, hea staatus selline.
Ivo: Jaa, soomestatud “Metsätöll”!
Atso: Jah, täpselt, kontserdikaardil on “Metsätöll” tavaline. See on ses mõttes lahe.
Madu: Mina selle koha pealt tuletaksin Tuskat meelde, kus mul jäi suu täiesti lahti – nii kaugele kui minu silm seletas sealt lava eest, kus ma pildistasin – soomlased laulsid eesti keeles kaasa. Ja mitte esimesed kaks rida, vaid ikka rohkem.
Raivo: Ja siis tuli välja, et need on kõik Eesti ehitustöölised…
Madu: Nad rääkisid soome keeles!

Atso: Markus on selles mõttes täpselt õige. Metsatöllul on Markusega vedanud – ta oskab rahva käima tõmmata ja Soome ei ole koht, kus tagasihoidlikkus on voorus, lepime kokku. Ja Markus saab soomlase väga hästi kätte.
Ivo: Markusel soome keel siis ka hea?
Raivo: Nii ja naa. Piisav, et nad aru saaks ja piisav, et neile väga naljakas tunduks.
Atso: Viskab paar pervonalja ja mehed on kõik peo peal.

Madu: Aga Soome naised?
Kõik: Ooooo!
Seletavad võidu, Atso hääl käib üle: Eelmine kontsert, kolme naise rinnad, loe kokku – kuus! Esimesed kaks lugu. Kõige hullem muidugi see, et nad ei andnud mulle märku, nii et ma trummide tagant ei näinud. Ja pärast backstages keerasid veel nuga haavas ringi.
Markus: Kui Lauri nägi, siis hakkas naerma, mina ja Raivo panime kohe räige kala maha.

Atso: Aga soomlane on ses mõttes aus – kui talle ikka meeldib, siis ta näitab välja, et talle ikka 100% meeldib ja kui ei meeldi, siis kuuled iga loo vahele, kuidas kopikas kukub ja mingi mees karjub, et minge juba minema, ma tahaks seda järgmist bändi juba näha.
Raivo: Eks nüüd saab vaadata, mis see muu Euroopa arvab. Paistab, et praegu oodatakse ka natuke sellist võõrast keelt ja eksootikat.
Atso: Eks anname muidugi endast sada protsenti. Noh, USAs käisime eelmine aasta ja arutasime enne, et kui Ameerika bändid mängivad, siis on kõik hästi. Kui meie mängime, siis inimesed on baaris, istuvad ja joovad õlle! Ja väga mööda ei pane, kui ütlen, et oli vastupidi. Üllatusime täiesti. Igal juhul on meil vaja nüüd see tuur ära teha ja siis vaatame, mis saab.

Ivo: On mingi sisetunne ka, et millisel maal ollakse teist rohkem huvitatud ja millisel vähem?
Atso: Mulle on targad inimesed öelnud, et vaadake Inglismaa järgi. Kui seal läheb hästi, siis läheb igal pool hästi. Seal on ikka see, et lendavad asjad ja karjutakse “kao minema siit, pask!” jne. Et Inglismaa suhtes võtame kohe eelnevalt paksu naha.
Raivo: Arvestades sellega, et Euroopa Liiduga on eestlane ikka igas sadamas nüüd topelt juba, siis keegi ikka vaatab ehk.
Atso: No ma tean, et Londonisse kindlasti tuleb juba kuus inimest. Eestlast. Seega juba on hästi – ei ole kaks inimest ja koer kontserdil, vaid on kuus inimest!
Raivo: Ja Ensiferum on ikka üllatavalt popp bänd, tühja saali küll ei oota kuskil.
Atso: Kuskil 1000-3000 inimese jaoks on saalid.
Raivo: Või 500.
Atso: Ei, nii väikesed ei tohiks olla.
Markus: Pariisis üks koht pidi olema suht väike. Aga Ensiferum on ikka tõsiselt kuulus, vaadates nende videosid ka… täitsa lõpp ikka.
Atso: Ka Tracedawn. Ma vaatasin just – sain laevabronnid ja sünniaastad on seal 91 ja 90, sellised noored tüübid. Ja nad pidid mängima kõik hullult hästi. Pidid olema nagu Soome parimatest noortest kokku pandud bänd, kõik hullud kidranäpud jne.

Markus: Homme on Helsingis Nosturi külalistele suletud, kohal on ainult bändid, mängitakse läbi kogu tehniline pool ning vaadatakse üle, et kogu vajalik tehnika oleks olemas ja korras ning ükski juhe ei suriseks. Kola jääb kõik paika ja järgmisel päeval on tuuri esimene kontsert sealsamas. Päev hiljem Seinäjokil, seejärel Oulus. Ja pühapäeval, 27. septembril Tallinnas, Rock Cafes.
Atso: Eesti kontserdi kohta veel, et siin pole ammu olnud sellist metali kontserti, vanusepiiranguta ka veel. Ja meie jaoks on see suhteliselt viimane kontsert siin vana kavaga. Uuel aastal uued tuuled…

Vaata kontserdi teemat ja kogu tuuri nimekirja siit: http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=34692

PS. Atso lubas tuuril märku anda radasse, kuidas läheb.