Mihkel Raud on ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Tema uus raamat “Musta pori näkku” on aus, brutaalne, naljakas, ropp, traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning siin on uskumatud kuulujutud. Ja kuskil selle kõige keskel on saatanal kitarri häälestada palunud noor muusik, kes läbi armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumite oma tõeni jõuab. Raamatu ilmumise puhul palusin Mihklil vastata ka mõnele küsimusele.

Kunagi oli ajalehes KesKus vihjeid raamatule Gunnar Grapsist, kas sellest ideest sai antud raamat?
Ma mäletan, et selle Gunnar Grapsi raamatuga oli selline kurioosne lugu – tõepoolest selline naljakas informatsioon läks liikvele, ehkki toona ei olnud mul otsest plaani Grapsist kirjutada. Aga võibolla tõesti, mõneti jah, kui ma seda kummalist kuulujuttu lugesin, hakkasin ma mõtlema, et võibolla tõesti oleks niisugune rokibiograafiate kirjutamine midagi sellist, millega ma suudaks ehk hakkama saada. Ja siis ma mõtlesin, et ma peaksin kirjutama Singer Vingeri biograafia ja suuresti praegune raamat seda on. Aga siiski mitte ainult, see läks mul nagu laiemaks kätte ära ja tegeleblisaks natuke varasema ajaga. Samas ikkagi – suur osa sellest raamatus on kogetud siiski tänu sellele, et ma olen mänginud Singer Vingeris aastast 1986.

Seega on see raamat puhtalt isiklikust vaatenurgast ja ei sisalda teiste vaatenurki toimunule?
Ta on absoluutselt isiklikust vaatenurgast, selles mõttes on ta ikkagi rokibiograafia, kuid see ei tegele ainult minu nö särava isiksusega, vaid seal on ikkagi väga palju tegelasi, kes kõik on, ma usun, Eesti inimestele, ja mitte ainult muusikahuvilistele, hästi tuttavad. Ta käib läbi suure hulga toonaseid ja praeguseid popiidoleid. Teiste vaatenurki ei ole, ma kellegagi ei konsulteerinud ega arutanud, kuidas tema ühte või teist asja mäletab. Need konkreetsed mälestused on ikkagi nii, nagu mina seda mäletan.

Kas ootad põnevusega ka raamatus mainitud inimeste reaktsioone?
Sellega on muidugi nii ja naa – ütleme, et sündmused millest see raamat räägib toimusid vahemikus umbes 1978 kuni 1990. Sellest raamatu nö lõpudaatumist on ka 18 aastat möödas ja loomulikult, erinevad inimesed võivad asju erinevat moodi mäletada. Muidugi on huvitav kuulata, mida inimesed ühest või teisest asjast arvavad.

Mis kirjutama ajendas? Kas see oli püüd leida ennast, õpetada teisi või mis?
Teiste õpetamine pole kindlasti selle raamatu kirjutamise eesmärk olnud. Ma lihtsalt tahtsin dokumenteerida. Ma olen ise selliste rokibiograafiate suur fänn ja mujal maailmas ilmub neid ju tohutult. Kui minna Inglismaal raamatupoodi, siis seal on neid riiulite kaupa. Isegi mingi Arctic Monkeys, mis on paar aastat tegutsenud, võib rahulikult välja anda 400 lehekülje paksuse biograafiaraamatu. Eestis neid praktiliselt ei ole. On mõned üksikud ja ma ütleksin, et suhteliselt hillitsetud katsed toonaseid ja praeguseid rokkareid dokumenteerida. Aga kui me räägime ikkagi rock’n’roll’ist ja rokkmuusikast, siis sellest ei ole võimalik sordiini all kirjutada. Ma ei hoidnud end väga tagasi seda raamatut kirjutades ja minu jaoks ikkagi rokkmuusika defineerib suuresti, lisaks muusikale endale, elustiil ja kõik need nilbused ja rõvedused, mida inimesed, nö piltlikult öeldes televiisorit hotellitoast välja visates ja valimatult ringi magades naistega, sooritavad. Sellega seostub minu jaoks nö rokkmuusiku definitsioon. Eestis ei ole sellest kirjutatud ja ma mõtlesin selle otsa lahti teha. Loodetavasti järgneb minu raamatule palju sarnaseid. Mitte nüüd, et kõik hakkaks “suure isa” varjus välja ronima, vaid ma tahan lihtsalt öelda, et selliseid raamatuid võiks Eestis olla ja minu meelest siiani ei ole olnud. Võibolla kõige lähemal sellele on, ehkki ma ei ole seda veel otsast lõpuni läbi lugenud, nüüd kuskil kuu aega tagasi ilmunud ühe soomlase kirjutatud “Laulev revolutsioon”.

Seega loodad, et midagi muutub raamatuga? Midagi veel?
Minu jaoks muidugi, ütleme, et see raamatu kirjutamise protsess juba väga meeldib. Kummatigi ma mõtlesingi seda raamatut kirjutades, et võibolla pidin ma kõik need mitukümmend aastat erinevates bändides mängima selleks, et seda raamatut saaksin sel aastal kirjutada. Mulle see protsess väga meeldis ja ma loodan, et inimestel on seda ka lahe lugeda. Ta ei ole kindlasti selline entsüklopeediline teos, vaid ilukirjanduslikus stiilis kirjutatud. Võibolla isegi sellise teatava kirjandusliku ambitsiooniga lugu.

Oled mänginud mitmes bändis. Millisele neist vaatad kõige suure heldimusega tagasi?
Ikka Singer Vinger, ma arvan. Ehkki ma olen seal selline suhteliselt teisejärguline tegelane, mängin kitarri ja mulle usaldati ka mõned soolod – kogu see soolode jaotamine minu ja Roald Jürlau vahel toimus tegelikult juba kuskil 20 aastat tagasi. Singer Vinger on ikka väga-väga tähtis osa minu elust ja ehkki ma olen seal võibolla tõesti mängijana suhteliselt sekundaarne kuju, siis olen ma selles bändis mängides kogenud asju, mida väga paljud inimesed võibolla ei koge kunagi oma elu jooksul. Mind on seeläbi õnnistatud mitmete momentide tunnistajana ja sellest ma ka selles raamatus kirjutan. Ma arvan, et Singer Vinger oli, on ja jääb vist minu elu kõige tähtsamaks bändiks.

Kas tagasi lavale ei kutsu mõne uue projektiga?
Oh, on selle laadseid mõtteid ka, aga midagi nii kindlat ei ole, et ma julgeksin midagi väga kategoorilist öelda.

Miks siis on olla parem superstaarikohtunik, kui üks esinejatest?
Ei ole tingimata parem, ei ole absoluutselt. Ma ei arva, et on parem ja arvan, et üks ei välista teist. Üks on meelelahutuslik teleprojekt ja teine on see, mida ma sisimas ise tahan teha.

Milline on üldse hea raamat sinu arvates?
Hea raamat on selline raamat, mis lugedes paneb ihukarvad püsti tõusma, mingi eriti positiivse või siis vastupidi õõvastava emotsiooni läbi. Ma arvan, et igasugune kunst, kaasa arvatud kirjandus, peab minus tekitama mingisugust sõnadega raskelt kirjeldatavat emotsionaalset tagasisidet. See on ikkagi mingi tunne, kui ma head raamatut loen ja kui ma loen halba raamatut, siis seda tunnet ei teki ja ongi kogu lugu. See puudutab igasugust kunsti, olgu see siis kirjandus, filmid või muusika või mis iganes.

Kas tuleb ka järgmine raamat?
Eks mul on mingeid mõtteid, aga vaatab kuidas see esimene töötab ja see eufooria, mis mul endal tekkis seda kirjutades – võibolla teised ei jaga seda. Üks asi on muidugi raamatut ainult iseendale kirjutada, aga mina kirjutasin seda ikkagi ka lugejatele, et eks see ole näha ja paistab.