Esmaspäeval jõuab kätte aeg, kus lõpuks jõuab Eesti pinnale selline bänd nagu Opeth. Mikael Åkerfeldt oli küll veidi unine, kuid rääkis nii mõndagi huvitavat.
Eelmine aasta väljastasite oma viimase albumi „Watershed“, nii et hilinenud õnnesoovid!
Aitäh!
Ma ei leidnud samas infot, kuidas album oli salvestatud. Varasemaid albumeid olete live‘s salvestanud, kuigi kuuldavasti harjutasite palju enne „Ghost Reveries’i“ salvestamist.
Me pole kunagi päris live‘s albumeid salvestanud, kui sa mõtled, et live‘na stuudios. Enamus oli lihtsalt stuudios kirjutatud. Aga "Ghost Reveries" ja "Watershed" on pigem hoolikalt planeeritud. Kõik oli bändi poolt varem valmis kirjutatud ja mureks jäi ainult selle lindile talletamine. Viimaseid albumeid on olnud kindlam salvestada, sest me teadsime stuudiosse minnes, et meil on hea album valmis. Samas, varasemate puhul ei saanud midagi kindlat öelda, enne kui töö albumi kallal lõppes.
Sa oled küll peamine lugude autor Opethis, kuid tahaksin teada, kui suur on teiste liikmete panus loomingusse. Annavad nad soovitusi või sa ei lase eriti oma loomingut kritiseerida?
Igaüks võib sõna sekka öelda või mõne loo Opethi jaoks kirjutada. Ma olen aga bändi ninamees olnud aegade algusest saati. Me tähistame järgmisel aastal 20. juubelit. See on alati nii olnud ja kõigile on selline lähenemine sobinud. Nii Fredrik kui mina kirjutame lugusid ja kõik panustavad lugude ülesehitusse. Nii just pole, et ütlen kõigile, kuidas asjad peavad minema. Mul on idee, mis ma neile esitan ja tahan, et nad täiustaksid seda.
Ma küsin ühe klišee küsimuse: tervest Opethi diskograafiast – millise albumi üle oled kõige uhkem ja millise üle kõige vähem? Ainus tingimus on, et ei tohi viimast nimetada, sest tihtipeale bändid teevad seda, kui nad uue albumi üllitavad.
Ma olen uhke nende kõigi üle. Kõik on n-ö saavutus omaette ja neil kõigil on oma eesmärk. Minu maitsest lähtudes on „Blackwater Park“ mu lemmikalbum, kuna ma ei tohi uut nimetada. Aga kõige uhkem olen ma „Damnation’i“ üle. "Damnation" kõlas kui tõsiseltvõetav rock album, mis on suur saavutus extreme metal bändile. Ma ei teagi, mis albumi üle ma kõige vähem uhke olen. Kui ma neid kõiki kuulan, siis vist ei saa samastuda kraamiga, mis pärineb esimeselt ja teiselt albumilt, nii palju kui hiljutisega. Ma küll endiselt armastan neid, neil on koht mu südames. Ma ei ütle, et ma pole nende üle uhke, kuid nad on salvestatud, kui ma olin 19-aastane. Mu muusikaeelistus on muutunud. Halvad nad samas pole.
Eelmine aasta tuuritasite te lisaks The Oceanile ka Cynic’uga koos,keda peetakse väga kultuslikuks bändiks. Kuidas sa nad endaga tuurile said?
Ma olen sõber ühe tüübiga, kes töötas nende heaks. Ma ei tea, mis amet tal oli, midagi manageri taolist, kuid ta polnud päriselt nende manager. Ta töötas ühe plaadifirma heaks Saksamaal. Pärast taasühinemist on ta aidanud neid promoga ja tuuride korraldamisega. Ta e-mailis mulle ja uuris, kui me tuurile lähme, kas me võtaksime Cynic’u kaasa. Kuulasin „Focus’t“, kui see väljastati ja see tundus mulle väga teistsuguse albumina võrreldes praeguse extreme metal skenega. Arvan, et see oli loomulik valik nad tuurile võtta.
Olid sa enne Cynic’u fänn ka?
Ikka, mulle väga meeldis nende esimene album, kuigi see on ainus, mis ma neilt kuulnud olen, sest nad kadusid pärast seda ära. Viimati kuulsingi seda viisteist aastat tagasi ja rohkem mitte midagi. Võib öelda küll, et olin esimese albumi fänn.
Räägime ühest su kõrvalprojektist, nimelt Bloodbathist. Ma ei ole päris aru saanud, mida Bloodbath endast kujutab. Kas lihtsalt tuleb kokku kamp üliandekaid muusikuid kulda salvestama ja lõbutsema või kavatsete ka esineda? Eelmisel aastal väljastasite uue albumi.
No jaa, seda me tegime. Minu ja Axe’i jaoks on see projekt, mida teeme, kui meil aega on. Meile meeldib see stiil ning Bloodbath on nii death metal, kui üks death metal bänd saab olla. Me ei võta aktiivselt sellest projektis osa. Ma näen ennast pigem kui abikätt, mitte kui aktiivset liiget. See on rohkem Jonase (Renkse) ja Andersi (Nyström) bänd, kuigi paljud teavad seda kui bändi, kus Opethi liikmed mängivad. Meie edu aitab ka Bloodbathi müüa. Seda bändi ei tasugi võtta kui päris bändi, vaid see on meie armastus death metali vastu.
Teie tuuri setliste vaadates on vaieldamatud publiku lemmikud „Demon of the Fall“ ja „The Drapery Falls“. Millised peale nende on samuti publiku lemmikuteks saanud aastatega?
Mõlemad on praegu setlistist välja võetud. Aga „Deliverance’i“ teavad paljud ja naudime selle esitamist ega tüdine sellest, sest tal on palju energiat. Uuelt albumilt „The Lotus Eater“ meeldib paljudele. Vanemast kraamist ei oska ma ühtegi „klassikat“ nimetada.
YouTube’is on video, kus sina ja Steven Wilson (Porcupine Tree’st) võistlete omavahel progeroki viktoriinis ning sa kaotasid. On sul olnud võimalust talle tagasi teha?
Mul oleks olnud paremad šansid, kui oleks küsitud „imelikemate“ bändide kohta. Ma ei tea väga 70ndate lõpu sümfoonilist rokki ja enamik küsimusi olid väljapoolt mu ampluaad. Steve teab kõike, kuid ma ikkagi üritan revanši saada.
Mis su iPodis mängib praegu?
Kuulan CMU’d ehk Contemporary Music Unit’it, mis on klassikaline progeroki bänd Inglismaalt. Samuti COB’d, mitte Children of Bodomit, vaid Clive’s Original Bandi, mis on folk bänd Inglismaalt.
Mis on su lemmik rada 7?
Ma ei suuda isegi oma lemmikalbumite puhul seda öelda. Opethi albumite puhul on 7. tavaliselt viimane lugu, meil üle selle üldiselt pole. Ma kahtlustan, et „Isolation Years“ „Ghost Reveries’e“ albumilt on 7. (See siiski 8. – toim) Jumaldan seda lugu.
Päev enne teid mängib samal laval Kreator. Mida teete, et nad „üle mängida“?
Kreatorit on võimatu üle mängida, nii et me ei tee midagi. Olen Kreatori suur fänn ja olen Millega sõber, Samiga mõned korrad hänginud. Nad on üks bändidest, kellega ma koos üles kasvasin ja nendega just ei võistle.
Lõpetuseks midagi inimestele, kes teid esmaspäeval vaatama tulevad?
Loodan, et nad tulevad meid vaatama. See on meie jaoks esimene kord seal esineda ja see on põnev.