StringTheoryRocks! says: you know.. TEGELIKULT sundisid TULNUKAD mind seda plaati kirjutama! Ja FBI rahastas väljalaskmist, kuna nad on mestis! Ja Eestis sellepärast, et siit ei oska keegi seda oodata ja MINA sellepärast, et keegi ei usu mind nagunii … Ja kõik üleüldse SELLEPÄRAST, et inimestel tekiks vabaduse tunne ("vaat, mis kõik on võimalik teha!"), et neid siis oleks veel kergem kontrollida!

See MSNi-avaldus juhtus tegelikult nädalapäevad pärast seda, kui allolev jutt sai linti räägitud. Ilmselt on siin foorumis kaht sorti tüüpe – ühtedele piisab esimesest lõigust, et kohe "ise arvama" hakata, kuidas "asjad tegelikult on". Ning niikuinii on järgnev lugu nende jaoks liiga pikk. Teistega olen vägagi nõus jagama paari tundi ühest sügiseselt tuulisest eileööst vanalinnakorteris, kus Evestus resideerub. Ja ärge hakake vinguma, et liiga pikk on. Ma tean, et on. :oY

Niisiis – mis või kes on Evestus?

Kerin end diivaninurka kerra, panen diktofoni käima ja lasen Evestusel tematahtsi rääkida. Eeskätt muidugi albumist "Wastelands (the Diary of a Vault Dweller)", mis DTrash Recordsi egiidi all tänavu detsembris maailmale kättesaadavaks saab. Sest see album on osa Evestusest ja tema maailmast – see osa, mida ta ülejäänud maailmaga on nõus jagama.

""Wastelands" on post-apocalyptic soundtrack," ütleb Evestus. “Paljud on meeleheitel, üritades olla hästi erilised, hästi ekstreemsed, hästi underground. See aeg on möödas, kui kõige nõmedam asi oli popmuusika ja kõik ülejäänu oli enam-vähem ja mida hullem ja raskem, seda lahedam. Ma ei tea, kas maailm on sellest üle saanud, aga mina olen ja võin südamerahuga enda muusikat popmuusikaks nimetada."

Vogue superslim

Evestus mõtleb hetke, süütab Vogue Superslim sigareti (see harmoneerub ta superslim-sõrmedega) ja jätkab: "Ma olen teinud seda muusikat sellepärast, et mind ei rahulda see muusika, mis olemas on. Tuleb teha muusikat, mida tahad ise kuulata, sellepärast et ei tehta enam eriti midagi uut ja huvitavat, millesse viitsiks süveneda. See aasta, mis ma seda plaati tegin, olen ainult seda plaati kuulanud ja ma olen sellest juba ära tüdinenud, aga ikkagi kui tuleb tunne, et kuulaks midagi, siis panen jälle sellesama plaadi peale ja ilgelt hea on."
Evestus naerab. Tal on muhe ja sõbralik naer ja ta silmad kisuvad naerdes natuke kissi.

"Mulle meeldib selle albumi juures, et see on täiesti 100% minu tehtud, mitte keegi teine ei ole neid lugusid puudutanud. Tahtsin, et keegi ei saaks öelda, et kõlab jumala hästi küll, aga nagunii mingi proff mästerdas või miksis või misiganes. Selle pärast ma natuke põen, et ma ei ole kasutanud enda vokaali, aga tegelikult polnud selleks lihtsalt vajadust. (Küll aga kõlab ühes loos Evestuse kaaslase Stitchi hääl ja ka albumi minu meelest ilgelt vinge kujundus on temalt – potentsiaalsed albumiväljastajad, pange seda tüdrukut tähele! – :oY)

Äkki inimestele tundub, et mõni sämpel on pandud sinna sellepärast, et kõlaks šefilt. Tegelikult on kõik need sämplid valitud hästi konkreetselt nende lugude jaoks. Kui ma esimest lugu tegema hakkasin, teadsin kogu plaati juba ette. Kõigepealt kirjutasin üles kõikide lugude nimed ja hakkasin neid vastavalt nimedele üles ehitama.”

Kogu albumi teema on võetud arvutimängust "Fallout 2". Evestus kulutab muuseas väga suure osa oma ajast arvutimängudele. "Arvan, et ma teen muusikat 25% ja mängin 25% oma ajast. Magan mingi 15%. Aga see kõik sõltub. Kui kellelegi tundub, et 25% ajast muusikale kulutada on ilgelt vähe, siis … järelikult (tulemusi vaadates) enamik inimesi kulutavad veel vähem."

Cats Paw

"Ega sellest plaadist ei saagi nii väga rääkida, seda peab kuulama. Seal on industriaali ja jazz’i ja klassikalist kammermuusikat, kõik on nii seotud omavahel ja samas nii laialivalguv, et ei saa öelda midagi konkreetset. Kui mu esimene album ("Destiny in Life", mille sadakond koopiat on suuremas jaos lihtsalt sõpradele ja teistele olulistele inimestele laiali jagatud ning mis muuseas on plaadifirma DTrash Records poolt mp3-albumina välja antud ehk teisisõnu – igaüks võib selle endale vabalt netist alla sikutada. – :oY) oli mingi 75% sämplite peale ehitatud, siis teine on võib-olla 20–25% sämplitepõhine, siin piirduvad sämplid enamjaolt tekstidega."

Album ongi väljalõiked päevikust – "The Diary of a Vault Dweller". Kõik lood on omavahel seotud. "Fallouti maailm on minu jaoks nii vinge, nii inspireeriv," seletab Evestus. "Tüübid, kes seda mängu tegid, on väga kavalad vennad. Näiteks on seal selline populaarne jook nagu Nuca-Cola. Ma usun, et kõikidel nendel asjadel on mingi äraspidine taust. "Cats Paw" näiteks oli kunagi tegelikult kingaviks, aga nemad otsustasid teha sellenimelise lembeajakirja. Need on nii toredad. Mängus sa leiad neid ja mingi lõbumaja ostab neid hea hinnaga kokku – teema! Vault Tec jälle on tööstus, firma mis tegi varjendid ja nendes leiduva tehnika jne. Paralleele võib tõmmata võib-olla NASAga? Igasugu Hi-Tec vidinad, mis sa mängust leiad, on Vault Teci tehtud."

Duck and Cover

Kuigi album on valmis, jätkab Evestus sellega tegelemist: "Praegu on mul käsil albumile video tegemine. Juba kaks kuud tagasi hakkasid inimesed nõudma, et kui tuleb album, peab tulema ka presentatsioon. Ja mul ei olnud absoluutselt aimu, et kuidas ma seda presenteerin. Et panen plaadi peale ja siis istun seal, et oh, mis hea plaat, vot hea koht tuleb, mõnus. Sellest tuligi mõte, et kui teeks video. Siis on juba lihtne – paned video käima ja plaadi käima ja on tore ja äge ja presentatsioon ja ma ei pea midagi tegema," naerab Evestus. Ja lisab, et umbes 25–35% materjalist on juba n-ö purgis. "Igal lool on oma mõte, nii et video tegemine ei ole ses suhtes keeruline."

Mis sorti taustafilm tuleb, sellest annab aimu üks Evestuse lemmikõppefilme – "Duck and Cover" (1951) – kuulus tsiviilkaitsefilm lastele, kus kilpkonn Bert näitab, mida tuumarünnaku puhul teha, et ellu jääda. Muuseas, Evestuse elutoa seinal on suur foto 1946. aasta aatomipommikatsetusest Bikini atollil.

"Tuumaseene värki kasutatakse palju. Aga kui sa näed seda momenti, neid dokumentaalkaadreid, mida see pomm teeb, siis tekib selline imelikult külm ja tühi tunne sisse. See on ainus asi, mille inimene on teinud, mis on loodusest tugevam. Ja see MÕTE juba on hirmuäratav!" räägib Evestus.

Albumil on ka poliitilis-sotsiaalne tagapõhi. Kui 13 lugu pajatavad postapokalüptilisest maailmast, siis tekstirohke 14. ehk lisalugu on tänapäevale tunduvalt lähemal. "See album võiks panna mõtlema sellele, mis maailmas toimub või mis USAs toimub. Kogu plaat on täiesti USA-keskne, versioon Ameerika ja samas terve maailma ajaloost, sest Ameerika ju suuresti kirjutab seda ajalugu. Lisalugu ongi sellest, kuidas USA valitsus on teinud kõik inimliku ja ebainimliku, et nad saaksid pidada sõdu. Alates Jaapani provotseerimisest kuni Kennedy tapmiseni. Mis täpsemalt, on mõeldud kuulamiseks, mitte lugemiseks! Nii et kaasa mõeldes on see plaat võib-olla hoopis aktuaalsem, kui ta pealiskaudselt kuulates tundub."

Dr. Pepper

Umbes selle koha peal toob Evestus külmkapist kaks purki Dr. Pepperit ja ulatab ühe neist mulle ("See on niiii hea!" Ja ongi … Soovitan.)

Kanada plaadifirma DTrash Recordsi huviorbiiti sattus Evestus oma sõbra kaudu (miQ – noCore/Zymotic/eXist), kes praegu töötab Eestis Orbital Voxis, aga Dtrashi loomise ajal koos plaadifirmatüüpidega Kanadas ringi hängis.

"Praegu ajavad nad hästi rebel, hästi underground asja! Nende artistide seas on väga andekaid tegijaid (Hansel, Babylon Disco, Unitus jne). See, et mul nende all plaat välja tuleb, ei tähenda muidugi, et nüüd oleks ilge teema. Aga see tähendab, et vastavas seltskonnas jõuab album õigete inimesteni. Sa võid jube head asja teha ja kindlasti on hästi palju inimesi, kellele see meeldib, aga kui keegi ei tea, et sa olemas oled … on ju niru veits. Selles mõttes on DTrashil väga vinge kett, nende albumeid saab osta HMV poodides üle maailma ja nende artiste on arvustatud näiteks ka Terrorizeris ja Kerrangis. Nad ütlesid, et neile meeldib, mis ma teen ja nad tahaksid seda levitada. Mu esimesest plaadist olid nad vaimustuses, ma ei saanud küll aru, miks, aga leppisin sellega," naerab Evestus. Ta lisab, et eks see plaat ongi tehtud mitte raha pärast, pigem enese reklaamimiseks. "Ja et näidata, et on võimalik plaat välja anda täiesti üksinda, ise, ilma et keegi üldse teaks, et ma olemas olen ja midagi teen. Äärmisel juhul teab keegi Solwaigist midagi. Ja nüüd tuleb see Evestus ootamatult välja sellise plaadiga, mis on väga hea sound’iga, Eestis parima kujundusega ja kõlab väga originaalselt. Kui ma vaatasin eelmise aasta Eesti muusikaauhindade jagamist ja kuulasin kui loeti neid elektroonikamehi ette, siis oli see ikka väga naljakas. Tegelikult peaks minu plaat olema selle aasta muusikaauhindade jagamisel, aga tõenäoliselt see ei jõua sinna kuna mul pole õigeid tutvusi. Sellest on natuke kahju, sest ma tean, et "Wastelands" saaks seal tunnustust," on Evestuse silmad sära täis.

"Ma arvan, et ma olen liiga industriaal, et end Kohvirecordsi artistidega võrrelda, aga praktiliselt on minu muusika samuti electro, nii et pean end uueks ja originaalseks nähtuseks eesti elektroonilise muusika valdkonnas."

Mortiis

Albumi thanks-list’i on Evestus kirjutanud ka Mortiisi: "Mortiis on ilgelt mõjutanud kogu seda asja, et üldse see plaat tuli. Kui me Forgotten Sunrise’iga soojendasime neid ja ma temaga kokku sain, siis andsin talle selle esimese plaadi ja tüüp oli ilgelt mõnus ja okei. Kogu see point, kuidas tema on oma asja ajanud, et alustas kuskil bändis ja siis läks oma rea peale, võttis kuskilt jõu teha oma asja, ajada oma rida, uskuda endasse. See, kuidas ta on arenenud, kui näiteks kaks viimast plaatigi kõrvuti panna, siis seal vahepeal on jube suur areng toimunud. See on mõnus, annab impulsi, et julgeda muuta enda asja ja minna kuhugi mujale. Miks mitte järgmine Evestuse-plaat teha juba koos bändiga, ma näen väga palju noori andekaid muusikuid, kellega hea meelega koostööd teeksin. Üks asi on see, mida võib-olla mingid inimesed ootavad sinult, hoopis teine see, et sa teed täiesti oma asja. Kui sa hakkad kellelegi teisele tegema, siis sa ei tee enam endale. Ja kui sa ise endale ei tee, siis ega keegi teine ei tee ka sulle."

Evestuse tegemisi eemalt jälgides tundub, et ta võtab ka elu nagu arvutimängu, tehes oma valikuid eksperimentaalse nupulevajutusega. "Muud moodi ei saagi ju. Ma ei saa teada, mis juhtub, kui ma ei vajuta sellele nupule. Ma võin ju lihtsalt edasi elada ja et praegu on kõik ju jumala OK, aga siis ei muutu midagi, ei lähe edasi. Aga kui vähegi on võimalik kuhugi minna, tuleb ju edasi minna. Experience’i on vaja ja seda saab ainult katsetades. Enamasti ehitatakse endale mingi maailm ja siis ei saa enam midagi teha, sest see maailm võib kohe kokku kukkuda. Inimesed arvavad, et nad ehitavad endale mingi turvalise mäe ja on seal otsas vabad ja hakkavad elama. Aga nad ei saa vabalt elada, sest nad ei tohi, ei julge sellest mäest kaugele minna, sest äkki keegi võtab selle neilt ära, äkki juhtub midagi. Teisest küljest jälle – mul on väga palju momente, kus ma olen väga kurb, et mul ei ole seda mäge, mingisugust pinda, mingit kindlat asja, kuhu toetada, aga nii peabki olema, et edasi areneda. Loomulikult saan ma alati oma elukaaslaselt toetust, aga ta ei lase mul ennast lõdvaks lasta, hoiab mind varvastel ja selle eest olen ma talle väga tänulik! Sest kui ma muutuksin mugavaks, kaoks ka igasugune looming."

Evestuse juurest lahkudes sõidan veel tunnikese mööda öist linna, kuulates Vault Dwelleri päevikut ja mõeldes, et maailm on tegelikult vägagi elamist väärt paik.
Aitäh, Evestus. :o)

Vaata ka:
http://bh.lahe.net/evestus
http://www.myspace.com/evestus
http://www.dtrashrecords.com
http://www.archive.org/details/DuckandC195
http://www.bikiniatoll.com
http://www.drpepper.com
http://www.solwaig.ee
http://www.mortiis.com