Ülevaade septembris ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Kumb saaks sõgedusvõistlustel kõrgema koha, kas artist, keda varem teati kui Kanye West või Bono; kuidas kulgeb striimiteenuste rindel; mida uut on popmuusikale pakkumas Sansibar; kas artist on üldse olemas kui teda ei ole dissinud Eminem ja kuidas tundmatu räppar ühendas Prantsusmaa.
RIFILAHING
Jätkub vaidlus küsimuses, kes ja kui palju peaks "Stairway to Heaven’i" autoritasudest osa saama. Apellatsioonikohus avas kohtuasja uuesti, kuna eelmine kord olla tehtud vigu.
Mälu värskendamise mõttes – 2016. aastal võeti vastu otsus, et loo avaakordid ansambli Spirit palaga "Taurus" ei ole piisavalt sarnased, et see autoriõiguste rikkumisena arvesse läheks. Ühtlasi rehkendati tookord välja, et "Stairway to Heaven’i" autoriõiguste koguväärtus on selle ajani olnud 79 miljonit dollarit (vaidlus käis selle üle, et autorite nimekirja peaks ühe nime veel lisama ja tulevasi tasusid tuleks temaga jagada).
https://www.bbc.com/news/world-us-canada-45685401
YE OLDE SCHOOLE
Olend, keda varem teati nime all Kanye West, on edaspidi lihtsalt Ye. Sest ta usub, et arhailises pruugis "you" asemel kasutatud "ye" on kõige populaarsem sõna Piiblis (ei vasta küll tõele, aga tühja sest, inimene ise vähemalt usub). Seega ei ole ta enam tema, vaid sina ja mina ja meie kõik. Mida iganes see ka ei tähenda.
BONO LÄHEB TIP-TIP-TIP, SEE ON NAIVISMI TIPP
Bono avaldas augusti lõpus Saksamaa juhtivas ajalehes "Frankfurter Allgemeine" arvamusloo, kuidas Euroopa Liidu ideed on raske müüa, seda tuleks propageerida lauludega, mille kõrvale võiks lehvitada suuri siniseid lippe. Siin peaks juba sekkuma meditsiin.
TÕESTA, ET SA IKKAGI POLE KAAMEL
Septembri alguses toimus Euroopa Parlamendis autoriõiguste reformi hääletus. Tehnoloogiafirmade lobi jäi meelelahutustööstuse lobile alla. Pehmes keeles müüdi maha idee, et (suured) veebiplatvormid peavad vastutama vahendatava sisu autoriõiguste kaitsmise eest, et kõik osapooled saaks oma kopika. Kõvas keeles küsiti vastu, et mis imeviguri toel selliseid asju võimaldada ja kas EU elanikele soovitakse näidata vaid EU ühisturule mõeldud sotsmeediat?
Laiemas plaanis püstitati ebamugavaid küsimusi, kuhumaani saab internetti üsna eilaste autoriõiguste järgi väänata ja kas tehnoloogilise haardega küsimused ja esindusdemokraatia on kõige parem komplekt? Näiteks Eesti saadik Urmas Paet ei saanudki aru, mille poolt ta hääletab (Delfi / Forte).
Kuna see veski jahvatab aeglaselt, ei ole hüsteeriaks põhjust. Lõplik sõnastus selgub võib-olla detsembriks, millele järgneb uus hääletus. Kui seal direktiiv heaks kiidetakse, on igal liikmesriigil harilikult kaks aastat, et oma seadusandlust vastavaks kohendada, et direktiivil üldse mingit kaalu oleks.
Seniks lõbusamaid noppeid, mis tasemel on autoriõiguste filtrid tänapäeval:
Klaverihuviline James Rhodes mängis 47 sekundit Bach’i kirjutatud palast ja soovis oma šedöövri Facebooki laadida, mille peale ütles automaatne sisufilter, et ei lähe läbi, pala omanik on Sony Music Entertainment. Bot jäi botiks ka pärast argumentide esitamist. Rhodes avaldas oma nördimust Twitteris ja pärast paari tuhandet retweeti sekkus lõpuks inimene, kes videojupi avaldamiseks loa andis.
Loo iva seisneb selles, et sedasorti filtreid pruukides on sisupostitajad autoriõigustööstuse ees automaatselt autoritasude virutamises süüdi, kuni nad pole suutnud tõestada vastupidist. Et Bach’i looming on avalik omand, on selle kõrval tühiasi.
Veidi varasemast pärineb sarnane tragikoomiline juhtum professor Ulrich Kaiserilt, kes rahvavalgustuslikke eesmärke täites soovis oma videosid Youtube’i laadida, et huvilised neid vabalt kasutada saaks, aga tedagi hakkas kimbutama automaatika. ContentID ütles, et avalikus omandis olev sisu läbi ei lähe ja Youtube’st tulid automaatvastused, et tema kaebekirju keegi ei loe.
BADASS AND LOVING IT
Ingliskeelse maailma üks parimaid online muusikaväljandeid, peamiselt kahemehelisel kondiaurumootoril töötav The Quietus sai 10 aastat vanaks. Ajakirjas Huck ilmunud vestluse rasvasemad viilud allpool:
* The aim was to fill a void in modern journalism: to counter “canonical dad rock, NME horseshit indie and anaemic, drippy American Pitchfork crap” and level the playing field.
* I thought, "Imagine running a publication where heavy metal was treated as a serious progressive art form and not this music for educationally subnormal working-class people,” says John. "Likewise dance music. We wanted to give everything equal weight."
* "There’s too much flimsy objective journalism around and not enough brusque opinionated stuff,” says Luke. “How can you write objective music journalism? It’s an oxymoron.”
* "If you were an accountant and you looked at our finances you would fucking weep."
* “They have always understood that popularity is not the mark of achievement. We are all heading toward a personalised spam-a-thon of culture and it’s essential that publications like them remain vigilant and strong-willed.”
* “We’re probably the two most naive people in publishing,” he concludes. “We’ve always just felt that the main thing is the quality of the writing, the opinions and the celebration of artists we believe in. It’s probably to our personal fiscal detriment but… ah well.”
Ühtlasi avaldas The Quietus nimekirja sajast parimast albumist, mis on ilmunud ajakirja 10 tegutsemisaasta jooksul.
http://thequietus.com/articles/25381-top-100-albums-of-the-quietus-existence-2008-2018-decade
TEHNOLOOGILINE PROGRESS
Drippy American Pitchfork crap on avaldanud kokkuvõtte, kuidas nafta otsimiseks mõeldud algoritmidel põhinevast autotjuunist on 20 aastaga saanud tõsiseltvõetav instrument, mis on defineerinud 21. sajandi alguse popisaundi.
https://pitchfork.com/features/article/how-auto-tune-revolutionized-the-sound-of-popular-music/
KUULDUSI RINDELT
Spotify liigub suunas, mida on ammuilma kahtlustatud – nad püüavad muusika levitsüklis tarbija ja autori vahel jääda ainukeseks lüliks ja pakkuda artistidele otsediile. 20. septembril tuldi lagedale pommiga, et kui loomingu osas õiguseid kolmandale osapoolele ei kuulu, on sellise kraami üleslaadimine Spotify keskkonda nüüdsest nii tasu kui vahemeeste osas täiesti prii. Spotify kataloog kindlasti kasvab, kataloogi metainfo olukord muutub veel hullemaks.
On ka veidi arvutatud, mida 50/50 otsediil Spotifyga võib tähendada. Ei ole ka unustatud, et plaadifirmadel, erinevalt Spotifyst, on artistide tarvis ka turunduseelarve, mis tõstab väga oluliselt tõenäosust, et keegi tegelt ka üleslaetud palu kuulama satub.
https://www.musicbusinessworldwide.com/spotifys-direct-distribution-deals-what-do-the-artists-get/
Apple ostis 400 miljoni dollari eest Shazam’i, mis on tarkvarajupp, mille abil teinekord tõesti on võimalik teha kindlaks, mis lugu kuskil putkas parasjagu mängib.
Kuna seda äppi kasutab igakuiselt 150 miljoni kasutaja ringis, on Apple’l nüüd olemas info, kus ja mille vastu täpselt huvi tuntakse. Juhtumisi kombel saavad nad oma Apple Music striimiteenuse abil selle huvi ka rahuldada, Spotify annab ahelast välja puksida.
YouTube Music osales veebis avalikul QA paneelil. Lühikokkuvõte toimunust. Kuna YouTube Music’st on tervel maailmal täiesti ükskõik, esitas küsimusi keegi Youtube’i PR-teenistusest, et oleks vähemalt midagi küsitud. Sest kui küsimusi esitanuks elus inimesed, oleks ka küsitud, miks kogu see bardakk sellise vilinaga imeb? Igale küsimustele vastas Raul Jaak Ervin Üks Jalgvärav, täpselt ühtmoodi – töö käib.
ALGORITMID VÕTAVAD INIMESTELT TÖÖ ÄRA
Koduseid DNA teste pakkuv ettevõte Ancestry on löönud käed Spotify’ga, et identiteedipoliitika buumist viimast välja pigistada. Teoorias käib asi nii, et kasutaja lükkab oma geeniandmed Ancestry andmebaasi, kus rehkendatakse välja, missuguste geograafiliste piirkondadega geneetilisi markereid seostada annab ja neid andmeid Spotifysse söötes saab vastuseks lokaalsete eripäradega arvestatud playlisti.
Praktikas on asi nii, et Ancestry laiatarbetestid võrdlevad väga väikest protsenti geneetilisest infost ja regionaalne täpsus jääb suurusjärku Põhja-Euroopa, Ida-Aasia või Lääne-Aafrika.
Veel samaväärseid ideid:
* Ostutšekkide põhine playlist, milles kõlab kauba päritoluriikide muusika.
* Nutitelefoni asukohapõhine playlist, mis mängib ka siis, kui sa seda ei taha.
* Selgeltnägijate koostatud personaalsed playlistid erinevatele auradele.
* Funk.
https://qz.com/quartzy/1399279/spotify-can-use-your-ancestry-dna-test-to-tell-your-musical-dna/
See ei ole veel kõik. Spotify on testimas, kas algoritmipõhiste valikute lisamine toimetaja poolt kureeritud playlistidesse võib olla hea mõte. Esialgu tundub kummaline, kuidas selline valik siis enam kureeritud on, aga arengud paneb perspektiivi võrdlus, kuidas käsitöötoodangu pähe saab müüa kõike, mida kasvõi sõrmeotsaga korra puudutatud on.
Quartzy soovitab manuaalseid algoritme, mis tõepoolest ei ole sita pealt riisutud lähenemine.
1. Guugelda, kes on artisti mõjutanud.
2. Sõelu tulemustest välja meeldiv.
3. Guugelda ka nende mõjutajaid.
4. Korda, kuni jõuad rahvamuusikani välja.
https://qz.com/quartzy/1373573/the-best-way-to-discover-new-music-listen-to-the-old-stuff/
Sansibari praktikud on manuaalse algoritmi oma loogilise lõpuni viinud ja on asunud skenet looma. Seal teeb taassündi taarab, mis on rahvalike mõjudega muusika 19. sajandi lõpust, kus kägiseb väga hea valik erinevaid instrumente.
VANA MEES TAHAB KOJU
NPR on avaldanud loo, kui halb Eminemi viimane album siis ikkagi on.
"The blonde-haired jester who once made mockery of acts ranging from Britney Spears to Moby is now a bearded fool yelling for the kids to get off his lawn."
https://www.npr.org/2018/09/10/646247737/eminem-became-a-parody-of-himself-and-everybodys-laughing
PRANTSUSMAA ÜHENDAJA
Kameruni päritolu täiesti tundmatu prantsuse räppar Nick Conrad sai hoobilt kuulsaks kui avaldas Youtube’s muusikavideo loole "PLB" (Pendez Les Blancs), mis maakeeli võib tähendada "Pooge kõik valged", milles video peaosaline tõurastas filmi "American History X" eeskujul valge mehe. Autori sõnul on tema transgressiivse ja intertekstuaalse kunstilise kujundi näol tegemist sotsiaalse kommentaariga mustadele tehtud ajaloolise ülekohtu asjus. Youtube võttis härra kunstiteadlase taiese neli päeva hiljem sellegipoolest maha. Kogu Gallia on ühinenud ühises hukkamõistus.
BBC Radio Norfolki hommikusaate juht Nick Conrad hakkas selle peale klaviatuuriõiguslaste käest sotsmeedias tapmisähvardusi saama.