Tiguposti kast meie trepikojas võiks minu poolest tellimata reklaami sisse lämbuda, kui poleks tülikat kohustust seda arvete väljasõelumiseks kord kuus tühjaks rookida. Eile tundus see kohustus eriti vastik, kuna keegi paistis olevat kirjakasti pilu määrinud piimja ollusega, mille päritolu kohta tõrgub kujutlusvõime oletusi tegemast. Koda ise lehkas hallituse ja veel millegi tungiva järele (ning lehkab tõtt-öelda ka kirjutamise ajal). Kasti avamisel veider lehk kümnekordistus; ilmselgelt levitas seda niiske, servadest söövitatud paberileht, millel pärast pesemist ja kuivatamist enam-vähem loetavaks muutunud sõnad ei saa pärineda terve mõistusega inimese sulest. Kuna see sonimine tundub aga olevat osaliselt seotud Eesti moodsa alternatiivmuusikaga, palun rada7 juhtkonnalt võimalust avaldada see koos siinse sissejuhatusega, mis võib-olla aitab kirjutisse krüptilisse sisusse selgust tuua. Nimelt annab kiire veebiotsing mõnede kummastavamate märgikombinatsioonidega alust arvata, et autori meelemõistuse kadumine on mingil seletamatul viisil seotud laupäeval, 2007. aasta 20. jaanuaril ilmuva plaadiga “Killer Fungus”, mille üllitab oma kulu ja kirjadega ansambel Morgue’s Last Choice.

Lugupidamisega,

Järgneb minu postkastist leitud aadressi ja saatja nimeta kirja tekst.

* * *

“Tõuse, vaene inimeselaps, kes sa seda loed, ja kõnni lähima rituaalsuitsiidi-salongini, kui kontroll su jäsemete üle veel sulle kuulub. Me nägime ette, et ühel päeval Yuggoth, mida uskmatud kunagi Pluutoks nimetasid ja — oh seda naiivsust! — koguni Päikesesüsteemi planeediks pidasid, meie külalislahkust kuritarvitab, kuid et nende sissetung saab olema nii peen, ülemvõim nii täielik ja julmus nii ebainimlik, ei osanud ka süngemad õnnetusekraaksujad aimata. Ah, kui saaksin tagasi puhta teadmatuse rüppe! Kui suudaksin tõrjuda kavernoosseid õõvaulmasid, mida auditiivne mükoos endaga kaasa toob! Halastage, Yog-Sothoth, Iä! Shub-Niggurath! Tapke mind praegu ja ärge sundige neid õudusi uuesti läbi elama! Vääritu tõuguna rooman te ees, oo multiversumi sünged tüürmanid, et tõstaksite oma alandlikult orjalt selle koorma ja lömastaksite mind oma õigluse teraskombitsaga! Ph’nglui mglw’nafh Cthulhu R’lyeh wgah’nagl fhtagn! Cthulhu fhtagn! Grus paradisum! Cthulhu fhtagn! Kiudloor puudub! Raibe!”

Siit edasi on osa teksti täiesti de¨ifreerimatu. Jätkan transkriptsiooni sealt, kus kiri taas loetavaks muutub. – HH.

“…muskariinisündroomi kirjeldus, taustaks kapseldet sundmõtete tuikuv sumin. Kogu seansi vältel jääb hüpnotisööri hääl samasuguseks — surmaeelsed korinad kõlavad inimvõimete piirist veel pool oktavit allapoole nihutatud helikõrgusel. See pole muusika, see on mürk. Ja tapaks see siis kiiresti! Higistad natuke, tühjendad mao ja arvad, et kõik on korras, aga maksarike viib kahe nädala pärast hauda…

Nimilugu põhimõtteliselt paljastab Yuggothil sillapea rajanud mi-gode plaani, aga tol ajal ei saanud keegi sellest ju aru. Mind haarab sellele mõeldes jõuetu raev. Võib-olla oleks neil olnud mingi võimalus, kas või kaduvväike, aga… Läks nagu läks. Mul ei ole ju kuidagi võimalik neile sõnumeid saata. Ja kui olekski, kui mu viimane salaplaan vilja kannaks, saaksid nemad alati sündmusi omatahtsi suunata, nii et kasu poleks sellest ikkagi… Võib-olla ma siiski proovin…

“Unistus Õnnelikust Surmast” on ainus, mis meile veel jäänud on. Tulevik on zombistatud, morbiidsus virgiinne. Sulgeme silmad, rahuneme ja loodame, et päris viimane lõpp saab olema õnnelik — et surnukuur meid siiski vastu võtab, ehkki viimases järjekorras. Et me teisel pool ei näeks und!”

Sellega segane tekst piirdub. Mul hakkas tegelikult päris kõhe. Nurusin Morgue’s Last Choice’i kitarristilt promoplaadi ja kuulasin läbi. No mina ei tea, täitsa selline omapärane minimalistlik doom-metal, servapidi drone-, funeral-, black- ja industrial-doomikski sahtelduv, aga ei midagi hullumeelsusele kihutavat. Kindlasti mitte midagi sellist, mis iial kelleltki peale kamba väärastunud boheemide aasta demo tiitli pälviks (selles ja mitte ainult selles on “Killer Fungus” sarnane Virumaa kultus-doom-bändi Discrucior ajaloolisele ainuüllitisele “Mundus Subterraneus”), samas aga stiilne verevärskendus Eesti läppuma kippuvasse UG-metal-konnatiiki.

Nagu mainitud, esitletakse depressiivset ketast laupäeval Tartus Rolli klubis. Loodan sealt ise ka läbi astuda, muu hulgas selleks, et kiigata üle kaua esinemata olnud Celestial Crown. Aga igaks juhuks ütlen — kui plaati ostate, nuusutage seda. Ja kui ikka lõhnab katku ja mulla ja veel millegi järele, nõudke uut, mis ei lõhnaks. Jah, igaks juhuks…

Lähem teave bändi kohta: mlc.estmetal.ee