Homme, 10.mail toimub Telliskivi Loomelinnakus muusikasündmus, kus on võimalik osa saada Epifoliumi workshopist ja öisest kontserdiprogrammist, mille raames astuvad üles Soundhouse, Uus Energia, Luna Vulgaris, Epifolium ja Jakob Juhkam Bänd.

Jakob Juhkam Bänd kinnitati eile Iceland Airwavesi esinejate hulka. Samal päeval jõudis Jakob anda ka intervjuu, et rääkida lühidalt eelmise aasta lõpus ilmunud debüütalbumist, Areaal Live´i mõjul neljaliikmeliseks kasvanud bändist ja seitsmeaastasest muusikalisest teekonnast, mis moodustab ta elust umbes kolmandiku.

Kui ma ei eksi, siis su esimesed lood ilmusid Myspace´i lehele juba 2006. aastal. Su esikalbum nägi ilmavalgust aga alles eelmise aasta augustis ning seal olid peamiselt lood, mis varem kuskil avaldatud ei olnud. Kas vana materjal oli ennast ammendanud?
Kui arvutada, siis nende lugude avaldamise vahel on olnud tervelt 6 aastat. Ma ei usu, et ükski 20-aastane peaks oma kuus aastat tagasi ilmunud loomingut nii heaks, et seda praegu välja anda. Pealegi, olen (vähemalt enda arvates) kogu aeg ju püsinud arengus – vanad asjad tüütavad ära ning vajan uut väljundit.

Tegelikult plaadi välja andmise hetkeks oli mul ka nendest lugudest juba päris kõrini. Mis siis veel siis oleks saanud, kui ma need kuue aasta tagused lood uuesti ette võtnud oleksin?

Lisaks nendele kuue aasta tagustele lugudele jõudsid vahepeal kirjutada veel omajagu lugusid. Näiteks 2009. aastal, kui olid kokku pannud oma esimese bändi.
Arvan, et ka see oli üks arenguetapp. Ja üks järgnevatest perioodidest on see plaat.

Ma ei näe mingit loogilist põhjust, miks oleks pidanud vanu lugusid plaadile panema, ei nostalgilis-sentimentaalset ega ka midagi sellist, et mul oleks veel olnud vaja albumil mõni tühi koht täita.

Nagu ütlesid, siis kõik need muusikaalased tegevused on olnud mingil määral etapid. Milline oli su esimene kokkupuude muusikaga või nö see esimene etapp?
Ma ei saaks midagi päris esimeseks nimetada, aga ma saan tuua ära esikolmiku:

1) Ema ostis 99ndal aastal Mike Oldfieldi kasseti "Guitars". Instrumentaalmuusika, kõik kitarridega sisse mängitud. See oli nii võimas, ma ei oleks kunagi osanud arvata, et taoline muusika võiks olemas olla (praegu tundub see plaat aga üsna nilbe).

2) Hakkasin muusikakooli kõrvalt ise proovima basskitarri- ja kitarrimängu. Mingite riffide õppimine, tõsine erutatus ja ärevus loomingust, millega muusikakoolis kurssi ei viidud. Ma ei taha küll muusikakooli halvustada, aga see oli ikkagi kool, kus pandi noot ette ja pidi ära õppima. Kitarr oli nö minu enda asi.

3) Vaiko esimene plaat ja Frank Zappa esimene kuulmine. Niipea kui kuulsin "Peaches En Regaliat" ning sain teada, et Vaiko oli oma esimese plaadi ÜKSI lindistanud, sai mulle päris selgeks, millega tulevikus tegelema hakkan.
Areaal LiveFoto: Mait Jüriado
Eelmise aasta lõpuks panid kokku oma uue live-koosseisu, kuhu kuuluvad IHM Trio liikmed Hans Kurvits, Indrek Mällo ja Marvin Mitt. Kuidas sa just nende interpreetide otsa sattusid?
Ma pole kunagi neid piisavalt kiitnud. Niisiis kasutan seda võimalust nüüd.

Hansuga mängisime kunagi koos Malcolm Lincolnis. Seal juba taipasin, kui võimekas trummar ta on. Minu debüütalbumi lindistamisprotsessi käigus mängis ta sisse kolm minu lugu. Juba siis veendusin, et tahaks temaga ka koos kontserte anda.

Ma olen üsna kindel, et Hans on üks ägedamaid trummareid Eestis. Ta mängib kõrvadega, kuulab tooni, kasutab jazzi dünaamikat ja võtteid, aga omab rokktrummari käsi. Tema tehnika ja maitsekus on tasakaalus. Üks hästi läbimõeldud, mahlane ja täidlane snare´i-nätakas on parem kui miljonitel trummielementidel lendav break. Samas vajaduse korral suudab ta mängida ka seda ning sama maitsekalt.

Indrekuga sain tuttavaks siis, kui ta lubas mul Tartus ühte prooviruumi kasutada, kus lindistasin vaskpuhkpille plaadi jaoks. Jäin temaga ka edaspidi suhtlema ning kuna plaadiesitlused enam väga kaugel ei olnud, mõtlesin ta samuti bändi kutsuda. Indrek oli Hansuga juba pikemat aega koolis ja IHM trios mänginud. Tal on sarnased küljed nagu Hansul, oluline on noodi toon ning kandvus, mitte see, kui äge ja kiire mingi lick on vms.

IHMi M täht on Marvin Mitt. Arvestades nende trio koosseisu, tundus üsna loogilise jätkuna proovida kitarristiks just teda. Ja kõik klapib ka temaga. Mingil määral on ta taastanud minu usu kitarrisoolodesse (täpsemalt usu sellesse, et improvisatsiooniline soolo võib muusikasse hästi ja maitsekalt sulanduda). Neil kõikidel on väga kirglik suhtumine oma alasse ning kohutavalt hea maitse. Kõik kolm oskavad väga hästi lugude tujudesse ja ideedesse sisse sukelduda, saavad täpselt aru, kui palju ja mida on kuhugi vaja (eriti kohtades, kus on nö vabad käed antud – soolod/improkohad)

Mõnes mõttes oleks seda koosseisu ausam kutsuda IHM trio feat. mina. Aga kuna mängime minu muusikat siis… koosseis on sama, aga mõte natuke teine.

Mis oli su esimene bänd, kus mängisid?
Esimene oli Häädemeeste kohalik kollektiiv Koosh Proyo. Repertuaari kuulusid punk-coverid. Mängisin kitarri.

Esimene oma bänd oli aga Mervenca, mille repertuaari kuulus kolm minu lugu. Mervencaga sai ka paar kontserti antud. Seal mängisin samuti kitarri.

Millised emotsioonid sind esimesel Koosh Proyo esinemisel valdasid? Kas ihukarvad läksid turri?
Koosh Proyo ajal olin paras naga, kes keskkoolipoistega lõpuks bändi teha sai.

Mervencas mängisin aga eakaaslastega, kes miskipärast olid nõus instrumentaalset muusikat tegema, mingeid keerutavaid veidrusi. Keegi ei oleks saanud tüdrukutele uhkustada: "Ma olen bändis! Tahad proovikasse kuulama tulla?". Ma ei saa siiani aru, miks nad nõus olid. (Ma ei taha rääkida seda uhkusenoodiga, et vaadake kui veider nohik ma olin. Vaid päriselt kah, ma ei mõista, sest see oli ebatavaline).

Koosh Proyo esinemistel olin närvis muidugi. Isegi pungi kammimisega ei saanud korralikult hakkama.
Areaal LiveFoto: Mait Jüriado
See, et su muusika ei suuda hormoone kiiresti stabiliseerida, on minu arust su repertuaarile iseloomulik ka praegu. Kell 02.00 alanud TMW live´il ei olnud sinu kontserdi ja akutrelli mürina taustal mõningatel punaste silmadega kuulajatel võimalus keppi ja keeksi nõuda, kuigi kellaaeg oli juba hiline.

Samas kaks päeva varem toimunud Areaal Live ärgitas (kui torssis valvelaua tädi välja arvata) küll väga paljude meeli, vähemalt mulle tundus nii. Kas oled vahetevahel ka tundnud, et live´ide mõttes meelepärastest võimalustest (mõistlik kellaaeg, klubiväline atmosfäär jne) on vajaka?
Nii muusika kui ka live´ide puhul on olemas erinevad žanrid. Näiteks karaoke ja vaikne istuv akadeemiline kontsert on kaks täiesti erinevat asja.

Ma ei ole enese jaoks päris selgeks teinud, mis minu jaoks see ideaal on, aga Areaal Live oli sellele üsna lähedal. Midagi jazz-kontserdi sarnast – istuv kuulamine, aga vaba tunnetus, igaüks võib hõisata, kui talle midagi meeldib. Aga samas ei tulda vaatama, et kui kiiresti nüüd keegi mingit skaalat nuudeldab.

Mängisime TMWl pärast Elephants from Neptunesi, inimesed olid ilmselt oma kepi ja keeksi juba kätte saanud. Olen küll TMW-le tänulik, et meil seal esineda lubati, aga kava koostamise strateegiale ma tõesti eriti pihta ei saanud.

Aga klassikalise muusika ringkonda sa vist ka kõige otsesemalt selle muusikaga nö ei mahu?
Ei, ja ei tahagi. Klassikaline muusika on väärastunud mõiste, sellel ei ole mingit sisu, see ei näita mitte midagi. Kui siis ainult ringkonda ja pointi, et see on õppeasutustega seotud muusika. Minu looming seda ei ole.

Tundub, et selles mõttes on su ideelisel lähenemisel sarnasusi näiteks Argo Valsiga: pop-muusika karp seoks paelaga valusalt kinni ja teine äärmus akadeemiliste ringkondade näol on samuti liiga aheldav. Kas oled mingil määral võitnud kätte vabaduse tegutseda näpuvibutustest sõltumata, aga teisalt sulgeb mingid võimalused oma meelisalaga leiba lauale tuua?
Jah, võib ka nii öelda.

Lingid:
Jakob Juhkami Areaal Live: https://www.youtube.com/watch?v=nCoSAcMBS3U
Jakob Juhkami Facebooki leht: https://www.facebook.com/jjuhkam

Reedene sündmus Rada7s: http://www.rada7.ee/yritus/69491/
Reedene sündmus Facebookis: https://www.facebook.com/events/151064501733010/

http://www.levimuusika.ee