Freja Lindberg
Mustasch on bänd, kellele näkku vaadates tekib tahes-tahtmata tunne, et need mehed alustavad oma päeva Ameerika muskelauto kapotil istudes ja viskit kaanides. Ega tõde sellest kujutelmast kaugel polegi. Aga see selleks, fakt on, et sellel pühapäeval on Rootsi hardrock bänd jälle Tallinnas Rock Cafes kontserti andmas. Sel puhul vestles Agnes Nurme bassimees Stam Johanssoniga viskist, Eestist ja vihmast.
Te tuuritate parasjagu oma uue albumiga "Sounds like hell, looks like heaven" ja peaaegu pool tuurist on juba möödas. Kuidas on seni läinud ja kuidas publik kauaoodatud uue materjali vastu on võtnud?
Väga hästi on läinud. Eriti nüüd, kui publikul on juba pisut aega olnud, et albumiga tutvuda ja on näha, kuidas neil uute lugude sõnadki juba peas on. Ehk siis tuur läheb iga päevaga aina paremaks.
Teie uus plaat pälvis Rootsis peatselt peale ilmumist kuldplaadi staatuse. See käis küll kähku! Kuidas album väljaspool Rootsit müüb?
See auhind tuli tõesti kiirelt – üks nädal peale plaadi ilmumist. Ma tean, et Soomes müüb plaat hästi aga teistest riikidest pole veel müügiaruandeid näinud.
Te mainisite kunagi, et kui fännidel rahaga veidi kitsas on, siis soovitate neil muusikat pigem internetist tasuta kuulata ja kontsertidel käia.
Jah, sest plaadimüügist ei teeni meiesugused artistid peaaegu midagi, kuna enamus sellest tulust läheb plaadifirmale. Nii et meie jaoks isiklikult kannab plaadi väljaandmine kohati pigem reklaameesmärki, et tuua parem rohkem rahvast meile kontsertidel kaasa elama.
Albumi nimi "Sounds like hell, looks like heaven" – on see tõsi, et see on kuidagi viskiga seotud?
Tõsi, nagu see, et mul praegugi klaasike käes on. Me olime Soomes Wasa festivalil ja arutasime, mis nime uuele plaadile panna, kui meie kitarristile Davidile jäi silma Fireball viski loosung "Burns like hell, tastes like heaven". Hiljem tegime väikse muganduse ja albumi nimi oligi otsustatud.
Teil on tuuril uus trummar. Mis sai teie eelmisest trummarist Dannest?
Kui Danne paar aastat tagasi bändiga liitus olid nad Ralfiga väga head sõbrad. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hakkasid nad omavahel nääklema. Ja detsembris lahkuski Danne bändist, et nad saaksid Ralfiga taas sõbralikult läbi. Nüüd käivadki nad jälle kord nädalas koos sulgpalli mängimas.
Ja uueks trummariks on Jejo Perkovic – on ta ainult tuuril teiega või jäämas pikemaks ajaks?
Hetkel on kokkulepe vaid tuuriks, kuid eesmärgiks võiks olla ka pikem koostöö. Aga me oleme hetkel seisukohal, et ühtegi otsust edasise suhtes me enne tuuri lõppu ei langeta, sest koos tuuril olles õpib üksteist kõige paremini tundma.
Aga albumil saab veel Dannet mängimas kuulda, eks? Jejo on siiani mänginud pisut teise stiiliga bändides, kuidas on ta Mustaschiga kohanenud ja kuidas see bändi kõla mõjutanud on?
Jah, albumil mängis veel Danne. Aga Jejo on vägagi hästi kohanenud ja toonud sisse ka pisut "Jejo’t". Me oleme temaga ka juba mõned uued lood kirjutanud ja ta on muusikasse power’it juurde toonud, aga siiski on hetkel veel liiga vara erinevuste määratlemiseks.
Freja Lindberg
Te tulete juba neljandat korda Eestisse. Peale suurepärast (ja vihmast) kontserti Rabarockil on tore tagasi tulla?
Tuleme väga hea meelega tagasi ja seekord esineme Rock Cafe’s ehk siseruumides, seega vihm ei heiduta. Tundub, et oleme Eestis iga korraga järjest suurema publiku leidnud, nii et tundub, et midagi head on Eestis küpsemas, ja mitte ainult kohalik hautis!
On ka juba tuttavaid kohti või inimesi, kelle/mille nägemist ootate?
Gunnar Viese ja Härra Jägermeister Jan“MOP“ Berkovitchiga on alati tore kohtuda. Ja me oleme iga kord väga nautinud teie kohalikku toitu, nii et oleme alati soovitustele avatud, kust leida ehedaim eesti restoran, mis meid oma rohkete "hirmsate" roogadega sööma meelitaks. Mmmm!
Aga tagasi albumi juurde, produtseeritud Ralfi enda poolt. Kuidas oli töötada tema kui produtsendiga?
Parem kui enamuse teistega. Eemalt tulnud produtsent ei saa kunagi nii täpselt teada, mis konkreetsetel muusikutel paremini või halvemini välja tuleb. Ma arvan, et sellest tuleneski Ralfi peamine eelis – ta tunneb ja teab meid. Ja lisaks me lindistasime enamuse albumist oma proovistuudios, kus mina (Stam) ja David ka helitehnikutena töötame, seega Ralf lasi meil päris palju ka selles osas plaadi valmimisse panustada, mis muutis kogu protsessi veel lõbusamaks.
Plaadi viimane laul "Northern Link" – millest see täpsemalt koosneb?
Northern Link nime kannab meie proovistuudio kõrval asuv ehitusplats. Sellepärast kõlavadki ka selle loo taustal veoautod ja valjud tööriistad. Ja Carita, kelle hääl seal laulus kõlab, on tegelikult Stockholmi liiklusreporter.
Te tegite ka video loole "The Challenger". Hard rock, naised ja võimsad autod… mida muud võikski elult tahta?
Mitte palju. Drink ja sigaret?