Mustelide @ Moscow Music Week 2016
Mustelide ehk Natallia Kunitskaja muusikaga kohtusid paljud Rada7.ee eelmise aasta Tallinn Music Weeki esitluskontserdil ning tänavatagasiside põhjal tegi see neid paljusid õnnelikuks. Valgevene elektroonilise muusika printsessi järgi saab taas tantsida sel neljapäeval Kultuuriklubis Kelm. Jah, tõesti, ta ise küll suhtus meie aastataguses intervjuus sellesse tiitlisse tagasihoidliku huumoriga, aga kui aus olla, siis on ta selle ikkagi vabalt ka välja teeninud. Neljapäeva ootuses palusin Natallial vastata mõnele küsimusele. Head lugemist ja kohtume kontserdil!

Kohtusime Tallinn Music Weekil, seega alustan küsimusega showcase festivalide kohta. Tegid kaasa paar 2015 (Vilnius Music Week & Lost in Music) ning portsu 2016 (MENT, TMW, Colisium, Moscow, Reeperbahn). Nüüd, kui aastake on mõtted settinud, kas oskad kuidagi kokku võtta, oli see kõik seda väärt? Tõenäoliselt on raske mõõta täpset investeeringu tulemust, kuid ehk on mingi viis seda kirjeldada? Samas on ilmselt väike võit seegi, et ajakirjanik Eestist kirjutab vabatahtlikult Valgevene artistile?

Absoluutselt! See on hea näide väikesest, kuid äärmiselt kasulikust tulemusest. Showcase festivalid pakuvad palju selliseid võimalusi – kõigepealt on nad head platvormid kommunikatsiooniks, tegemaks esimene samm millegi natuke suurema poole, olgu see siis mõni festival või leibel. Muusikud peavad mõistma, et need festivalid on vaid üks osa pikast teest eduni. See pole mingi garantii, vaid üks lisavõimalus tutvustamaks oma muusikat ja oma riiki. Ja on hea meel öelda, et inimesed neil on huvitatud ja avatud uuele muusikale. Põhiprobleem, miks osad artistid on vahel pettunud, on nende liialt suured ootused, illusioon, et kõik on võimalik saada silmapilkselt. Kuid see toimib nii tõesti haruharva. Iga isiklik kontakt, iga artikkel meedias, iga inimene, kes on sind kuulamas käinud on oluline ja see kõik töötab ühes süsteemis. Vahel hiljem, aga ikkagi töötab.

On pea võimatu saada sõltumatul artistil nii suurele festivalile nagu näiteks Glastonbury, kuid igal juhul realistlik võimalus esineda mõnel showcase festivalil. Kui su muusika on midagi väärt, siis tuleb vaid saata avaldus. Kui ma hakkasin esinema neil üritustel, hakkasin ka mõtlema rohkem rahvusvaheliselt – see oli hea põhjus reisimiseks ning seetõttu ei tunne ma ka täna mingeid raame tuuritamisel. Muidugi on mul nüüd ka palju kontakte, et neid organiseerida. Kokkuvõtvalt – mul on nüüd laiem silmaring ja tunnetan rahvusvahelist konteksti. See on suurepärane.

Võibolla pole see kõige viisakam küsimus, aga kas mõne neist siiski tagantjärgi tarkusega jätaksid ka vahele? Võin ka viisakalt teistpidi küsida, milliseid neist kindlasti soovitaksid?

Tõesti, ei, ma ei jätaks neist ühtegi vahele. Mõni showcase festival ei paista töötavat, eriti kui pole väga tavapublikut. Aga hiljem siiski saad aru, et toimis, kui näiteks klubi programmijuht vastab sulle jaatavalt, sest tema kolleeg oli su esinemisel ja ütles su kohta paar head sõna. Või saad ka ise positiivse tagasiside ära mainida. Rääkimata unustamatutest seiklustest igal reisil. Kui mitte enamat, siis saad end vähemalt võrrelda teiste muusikutega, see on samuti väga kasulik. Mu isiklikud lemmikud olid MENT, TMW ja Moscow Music Week (eriti pean silmas eelmise aasta MMW-d).

Sa paistsid eelmine aasta päris hoos – kui ma lugesin õigesti, siis 34 esinemist 11 riigis ning ka käimasolev tuur viib sind taas 11. riiki umbes 30 kontserdiga. Seekord on nimekirjas ka mõned põnevad suvefestivalid. Räägi veidi oma tuurielust, palun. Vabanda mu teadmatust – kas sa oled hetkel üks edukaimalt tuuritavaid artiste Valgevenest?

Võibolla tõesti olen 🙂 Kui me räägime sõltumatutest artistidest. Kuid see tuleb esmajoones sellest, et ma ei karda raskusi, olen valmis riskima ning kui aus olla, siis isegi veidi sõltuvuses väljakutsetest. Tänapäeval pole raske organiseerida rahvusvaheline tuur, kui keskenduda võimalustele, mitte takistustele. Kogu mu eelmise kevade tuur oli üpris veider kogemus. Korraldasin kõik ise, reisisin üksi, sõitsin busside ja BlaBlaCarsiga (pikamaa autojagamisteenus – toim.). See oli nagu filmides, mul polnud aega mõistagi, mis on toimumas. Peale probleemide lahendamist, nagu bussidest mahajäämine või üldse ühenduse puudumine või kohaliku raha puudumine, tundsin end kui Superwoman. See oli fantastiline tunne. Pealegi ma märkasin, et mida rohkem raskusi su teel on, seda lihtsam on mõne ime otsa komistada – näiteks võõrad, kes sind aitavad või öömaja pakuvad. Või on lihtsalt erakordselt kaunis ilm või esinemine. Esinemised olid tegelikult kõik toredad. Eriti põnev on muidugi avastada oma geograafilistel seiklustel uusi linnu.

Kuidas su viimane album „SPI” kriitikute ja kuulajate poolt vastu võeti? Näen, et top5 linna Spotifys kuulajate järgi on Minsk, Varssavi, Berliin, Tallinn ja Riia. Kas see peegeldab ka midagi muud peale Spotify kasutusala?

Vau, kas tõesti? Ma päriselt ei teadnud seda, sest Spotify ei tööta Valgevenes. Mul on vaid lingid oma albumitele seal. Kui aus olla, siis mul pole väga aega, et tähelepanelikult tagasiside jälgida, kuid iga kord, kui inimesed üle maailma mulle kirjutavad, olen tõesti üllatunud. Ma tunnen, et tasub jamada kogu selle värgiga.

Lisaks on äge „Valgevene Rada7.ee”, nimega Experty.by, mis teeb igal aastal koostööd rahvusvaheliste kriitikutega, kes siis koostavad oma edetabelid Valgevene albumitest. Mu album „SPI” oli peaaegu igas edetabelis. See rõõmustas mind muidugi väga.

Valgevene tuli välja just viiepäevaste viisavabade külastustega. Palun ole meie giid – mida sa kindlasti soovitaksid teha? Jätame Belavežskaja puštša rahvuspargi mõneks teiseks korraks… Meie lugeja on pigem huvitatud muusikast, seega eeldame, et nädalavahetus on külastuses sees, huvi mõne kontserdi vastu ja äkki võtaks ka järelpeost osa.

Oh, ma tutvustan alati rõõmuga Valgevene ja Minskit. Kõik mu välismaalastest sõbrad on armunud Minskisse. Tegin just spetsmiksi ja kohtade teejuhi ühele huvitavale rahvusvahelisele ajakirjale Postpravda. Artikli autor tuli Minskisse kohale, et infot kinnitada ning ei paistnud olevat pettunud 🙂
Seega jagaksin sedasama nimekirja – see on mu lemmik marsruut küllatulnud sõpradele. (Ettevaatust, sealne küsimus oli täpsemalt „kus tasub end purju juua?” – toim.)

Alustuseks selline koht nagu Centraĺny ŭniviersam (praspiekt Niezaliežnasci 23). See on suur kaubanduskeskus otse Minski keskuses, vanas nõukogude hoones vastava sisekujundusega ning vastuolulise baariga alumisel korrusel. See pole isegi otseselt baar, kuid sel on pikk kohvilaud keset keskust. Võid sealt osta midagi süüa või kohvi, kuid ka odavat kärakat. See on ka põhjus, miks kõik alustavad pummeldamist seal – eriti tudengid, kohalikud pungid, friigid ja muidu väga karismaatilised ning jutukad alkohoolikud.

Peale mõnda shotti traditsioonilist balsamit nagu Belarusky või Charodei võid jalutada läbi linna keskuse mööda Niezaliežnasci puiesteed järgmisesse peatusse – Ў Gallery of Contemporary Art (praspiekt Niezaliežnasci 37а). Pange tähele, siin nimes on Valgevene tähestikule ainulaadne täht “Ў” ning sellele see galerii ka pühendatud on. Ühtlasi on seal väga mõnus baar. Võid juua veidi veini ja kohtuda kohalike kunstnikega või niisama meeldivate inimestega ning mõelda kontrastile eelmise kohaga.

Seejärel tasub minna läbi Janki Kupaly pargi Zybickaja tänavale (vulica Zybickaja). See tänav on paksult täis häid baare igale maitsele. Kui tahad midagi eriti hubast kerge Mehhiko natuuriga, siis el Pushka (vulica Hiercena 12); kui oled jalgpalli fänn ja tahad lobiseda, siis 4-4-2 (vulica Zybickaja 6); kui meeldib vesipiip ja tantsimine, siis DIY bar (vulica Zybickaja 6); kui tunned end näljasena, siis DEPO (vulica Zybickaja 6). Neil on väga maitsvad pannkoogid kõikvõimaliku kraamiga nende peal, igale maitsele. Lisaks pakuvad nad seal kohalikku siidrit. Seejärel tasub võtta klaasike veini veel trendikas Svobody 4 baaris (plošča Svabody 4).

Ning lõpuks pead minema Hooligan baari (vulica Kastryčnickaja 16). Sellest baarist on kujunenud põhiline kogunemiskoht Minskis. Suuremad peod ja kontserdid toimuvad baari lähedal tehase angaaris. Jalutades Pieršamajskaja metroojaamast selle kohani näed ka fantastilist tänavakunsti ja muud, mis kinnitab, et kaasaegne ja underground kunst on Valgevenes olemas ja elus.

Mis veel on aastaga Valgevene kultuurielus aastaga muutunud, ajast kui viimati selle kohta pärisime? Mis on hetkel äge alternatiivsemas skenes? Näen, et sul on ka esinemised Brestis ja Vitebskis, mis seal toimub? Ja et see kõik konteksti panna, mis kohalike peavoolu raadiojaamade muusikavalikus domineerib?

Ma näen iga aastaga muutuseid. Meie noored õpivad, kuidas vältida kohalikke probleeme, kõigil on nüüd internet ning saavad reisida, kohalikud korraldajad ja aktivistid toovad oma rahvusvahelise kogemuse siinsesse igapäevaellu – mõju on muljetavaldav. Inimesed näevad, et on mitmeid viise oma maailma ülesehitamiseks, köidavad ja inspireerivad sellega ka teisi ning see annab neile jõudu. Seetõttu on meil ka kõik tegevused ja kohad olemas nagu Berliiniski. See puudutab siis linnaelu ja elektroonilist muusikat ennekõike. Muidugi pole valik ega ka huvitatud inimeste hulk nii suur. Samas positiivne selle juures on see, et tead-tunned kõiki skenes ning on tugevam kogukonnatunne. Nende inimeste vahel on tekkinud ideede vahetus ning nad proovivad koostööd teha. Ja kui ma varem arvasin, et see kehtib vaid Minskile, siis peale Vitebski ja Bresti külastust veendusin, et elu ja värsket jõudu on ka seal. Kuid nagu ütlesin ka eelmises intervjuus, see kõik eksisteerib paralleelselt peavoolu vaatenurgaga, mis on endiselt sovetlik ning üldiselt eelistavad inimesed coveritele orienteeritud muusikat.

Tallinna positsiooni Spotifys saate kergitada siit: Mustelide@Spotify.
Kontsert @ R7: LIVE: Mustelide (BY)
Kontsert @ FB: LIVE: Mustelide (BY)