Siin-seal on ikka aegajalt lahvatanud arutelud muusikakriitika üle, ka siinsamas Rada7-s on mitu eraldi teemat, millest ühelt ma ka järgnevale vestlusringile pealkirja näppasin, ning lugematul arvul erinevatel põhjustel lahvatanud arutelusid ning päris tigedaid vaidlusigi. Kuna need teemad mulle kevadel järjepanu ette sattusid ning ka neis enim korduvad väljendid nagu „professionaalne kriitik”, „konstruktiivne kriitika”, „isiklik arvamus”, „erialane haridus” pidevalt igal pool ette hüppasid, siis tekkis lõpuks tahtmine koguda kokku seltskond vähem või rohkem muusikakriitikutena tegutsevaid, kuid kaheldamatult muljetavaldavas koguses muusikat kuulavaid ja uue muusikaga kursis olevaid inimesi ja nendega see teema põhjalikult läbi arutada. „Põhjalikult” on muidugi tugev ülehinnang, sest kuigi räägitud sai palju, on ikkagi veel tunne, et päris mitu küsimust jäi küsimata ja mitu teemat lõpuni läbi arutamata.

Vestlusringi osalejad kutsusin kokku täiesti oma subjektiivse äranägemise järgi – nende hulgast, kes mulle oma muusikaalaste arvamusavaldustega enim silma ja kõrva on jäänud, kes ka Rada7-s aktiivsed on ja kes tundusid sobivat ülejäänud kampa tasakaalustama ning veidi teistsugust vaatenurka sisse tooma. Niisiis, radatiimi liikmete Esteri ja Stassiga lobisesid muusikast, sellest kirjutamisest ja kirjutajatest Siim Nestor (Eesti Ekspress, R2 saated Nestor ja Morna ning Muusikanõukogu), Mart Niineste (Eesti Päevaleht, R2 saade Punkpolitsei), Hanna-Stella Haaristo (Müürileht, blogi Planetary Funk) ja Mart Kalvet (muusikast kirjutaja, vokalist ansamblis Taak, lisaks teinud häält näiteks bändides Whispering Forest, Mortified, Nitrous ja Herald ).
Mõelge kaasa ja andke tekkinud mõtetest ja arvamustest kindlasti ka kommentaariumis teada.

Alustuseks võtaks kõne alla (pop)muusikakriitiku kui isiku. Kes te olete ja miks te olete muusikakriitikud? Milline haridus sul on? Kas sul on muusikaline erialane haridus?

Mart NiinesteFoto: Aron UrbMart Niineste: Mina olen Mart Niineste, ma töötan Eesti Päevalehes ja toimetan seal musaasju. Kunagi hästi ammu kirjutasin Siim Nestorile meili, et Psühhoterroril tuleb välja uus album ja kas ma võiks bändist midagi kirjutada, saatsin ka hästi suure mahuga proovitöö. Siim vastas, et davai, kirjuta ja andis ette nii suure mahu, et ma kukkusin pikali (pärast selgus, et algne loo pikkus oli täpselt paras). Sain vist täitsa hakkama, sest Siim hakkas edasi lugusid tellima, siis usaldas mulle mõned esimesed plaadid – kirjutasin, et Winny Puhhi plaat „Brääznik” on selline, nagu keegi räägiks sulle 15 korda sama Juku-anekdooti, mis lõpuks ei ole enam üldse naljakas ja mille peale väga paljud inimesed solvusid mu peale (Siim: ja see hakkas sulle meeldima.)…võib öelda, et see oligi mu kriitikutee algus.
Hariduselt olen ma hoopis ajaloolane. Ma olin täiesti tavaline muusikasõber, kes tegi ise sõpradega koos bändi ja esimene selline kodužanr või see, mida ma loen oma muusikalisteks juurteks, on ikkagi punk, millest kõik asjad on kuidagi loogiliselt arenenud ja kätte tulnud.
(Ester: Mis bände sa too hetk tegid?) See oli 2004, umbes sel ajal ma tegin bändi nimega Les Diamants, mis osadele meeldis väga ja osadele ei meeldinud üldse, aga ma võin käsi südamel öelda, et teist sellist bändi tol ajal ei olnud ja ilmselt ei tule ka (Kalvet: Eestis.) …Eestis…just. (üldine lõbusus) Minu ülesanne seal oli ka lugude kirjutamine, mida ma tegelikult väga hästi ei oska, mul on melomaanina latt piisavalt kõrgel selle tunnistamiseks. Aga noh, saime hakkama ja mingid lood on isegi päris heade refräänidega sellest ajast – tore aeg oli, noor ja süüdimatu.

Siim Nestor: Ma töötan Eesti Ekspressis, hetkel muusikatoimetajana. Muusikaalast haridust mul ei ole, muusikast ma ei tea ka mitte midagi. Ma olen nö ajakirjandustöö peal olnud valdavalt ja tegelikult ei ole kirjutanud ainult muusikakriitikat, kuigi ülikooli esimesel kursusel alustasin Liivimaa Kroonikas muusikakülje toimetajana. Lisaks olen olnud Areeni juht ja ajakirja Noorus juht ja Ekspressi lisa Magneet juht jne.
Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala valik sai tehtud tegelikult küll ikka muusika pärast. Selle, et minust saab muusikaajakirjanik, otsustasin ma ära umbes 8.-9. klassis – ma proovisin ise ka muusikat teha ja kui ma sain aru, et mul ei õnnestu seda mitte kunagi paremini teha kui Prince ja allapoole seda levelit pole nagu mõtet, siis ma loobusin ja hakkasin ajakirjanikuks. (Ester: Aga sa oled ikkagi üritanud muusikat teha?) Jah, mingil määral üritasin. Ma tegin tegelikult selliseid kodusalvestusi, millega võib siis öelda, et ma olin ajast julgelt 20 aastat ees, aga no ma ise ei saanud aru, kui head need olid. (Kalvet: Kas need on alles?) Ei ole.
Mu esimesed artiklid – selleks, et ajakirjandusse sisse saada, oli vaja midagi ette näidata ja ma kirjutasin ruttu leheküljetäie muusikauudiseid Den za Dnjomi. Kui ülikooli läksin, siis juba ajakiri Muusik – Erik Morna ja Avo Adami – tellisid mult artikli noorest Tartu räpparist Cool D-st, kes oli tollal 16-aastane.

Mart Kalvet: Ma kuulasin huviga, et inimesed paistavad mäletavat oma kriitikutee algust. Mina ei mäleta. Ma ei tea, kuhu ma kirjutasin esimese arvustuse. Ma oletan, et vist mõttega sai seda rohkem tegema hakatud Hard Rock Clubi veebilehel, kui seal hakkasid avalehel ilmuma plaaditutvustused ja arvustused. Siis hakati tellima juba mujale, Depoosse näiteks ja… (Stass: Metroo äkki?)…äkki oli Metroo… kuidagi see rongidega seotud oli.
Minul olid vist ikka põhiliselt alguses mingite väljamaa metalbändide plaadid, mida oli vaja arvustada. Ma arvan, et see võis olla Metsatöllu esimene plaat, mille arvustusel oli tegelikult ka lugejaid ja kust nopiti üles, et nüüd võiks edaspidi muid asju ka kirjutada. Päris ajakirjandusse vist jõudsin samuti ikkagi Ekspressi kaudu – Siim märkas mu asju kusagil ja küsis, kas ma kirjutaks Ekspressile ka.
Kodužanriks on metal, sest ise olen ka metalbändi teinud ja teen siiamaani raskerokibändis häält, aga ampluaa on laienenud, ütleme nii. Millegipärast näiteks Siim näib arvavat, et ma olen spetsialist folgi alal ja siis ta söödab mulle ette igasugu folkrokkplaate. (Siim: ma olen sulle ka Die Antwoordi andnud.) Ühesõnaga, mul on olnud selline sünergiline suhe muusikakriitikaga, et ma olen ise tänu sellele palju asju avastanud, millest ma ei teadnudki, et need võiksid mulle meeldida.
Igapäevatöö? Ma olen tõlkija.

Hanna-Stella Haaristo: Minu igapäevatöö on ka hoopis muu – ma olen hariduspoliitika analüütik Praxises. Ühegi väljaande jaoks ametlikult ei tööta ja ei olegi töötanud, pigem võib siis öelda, et olen muusikablogija. Mingi hetk avastasin, et inimesed kogu aeg küsivad mu käest, mida uut võiks kuulata ja et ma pean iga päev mitmele eri inimesele saatma muusikasoovitusi ning mul on lihtsam panna see kuhugi veebilehele üles. Ma igapäevaselt vist kuulan ikka mingi paarkümmend asja kuskilt blogidest läbi ning siis, kes tahab, saab kuulata, mis mulle kõrva on jäänud. Kuna ma seda juba nüüdseks kuus aastat olen teinud, siis mingi aeg inimesed hakkasid küsima, et äkki tahad kirjutada millestki ka pikemalt, sest tegelikult blogis ma väga pikalt millestki ei kirjuta, pigem vahendan mingeid emotsioone ja võibolla mingit infot.
Olen kirjutanud Müürilehe jaoks, mõnikord plaadi või kontserdiarvustusi, vahepeal ka inglise keeles The Baltic Scenele Balti riikide artistidest.
Muusikakoolis ei ole käinud, aga ma laulsin kümme aastat Ellerheina kooris, mis tähendab, et ma olen igasugu solfe jms õppinud ja mõnikord muusikat kuulates tõesti veidi ka mõtlen selle peale, kuidas see on kokku pandud.

Siim: Mul ka käivitavaks jõuks oli just seesama, et avastad, et jõle palju on head muusikat, häid bände ja plaate, millest inimesed eriti ei tea. Tahtsin, et inimesed sellisest muusikast teada saaksid ja kuna ise ei osanud pille mängida, siis tuli midagi muud välja mõelda.

Minu arusaama järgi on teil kõigil küll põnevalt laiahaardeline haridus ja taust kriitikutööks, aga kes siis ikka oleks see „professionaalne kriitik”?

Kalvet: Kui öelda, et professionaalne arvustaja on see, kellele makstakse, siis see on üks määratlus eksole, aga võib ka nii võtta, et professionaal on see, kes ainult sellest tegevusest elatubki… Ma tegelikult sel juhul ei tea Eestis ühtegi professionaalset kriitikut, see tähendab, inimest, kelle sissetulekust enamik tuleks muusikakriitikast.

Siim: Ei, sellist ei ole ja neid jääb ka välismaal aina vähemaks. Aga ei ole meil ka vist väga palju muusikuid, kes ainult muusikast elavad.
Siin on probleem sõnaga „professionaalsus” pigem. Kui sulle makstakse selle eest, et sa mängid jalgpalli, siis sa oled professionaalne jalgpallur, isegi kui sa oled jalgpallurina kehv. Samamoodi oled sa, kui sulle selle eest makstakse, professionaalne muusikakriitik, isegi siis, kui sa oled kriitikuna kehv. Aga samal ajal võib ka professionaalne olla, kuna see kriitik ja tema kirjutised on lihtsalt niivõrd head, siis öeldakse, et proff. Sellel sõnal on lihtsalt kaks tähendust.

Milline peaks olema teie meelest konstruktiivne kriitika, jällegi sõnapaar, mis esineb muusikakriitika olemuse üle peetavates aruteludes hirmuäratavalt tihti?

Mart KalvetFoto: Piret RäniKalvet: Konstruktiivne kriitika on ju väga lihtne asi – kui sa kriitikuna annad edasi ja suudad lühidalt ja täpselt väljendada seda, mis sinu meelest arvustataval objektil puudu on ja mis teeks selle paremaks.

Hanna-Stella: Minu jaoks sõnapaar konstruktiivne kriitika tekitab alustuseks küsimuse, et kelle jaoks konstruktiivne? Kas see tähendab, et see peab olema kriitika, mille abil saab midagi paremaks teha? Siis see on ennekõike ju ikkagi suunatud artistile endale, aga kui palju siis ikka kirjutatakse arvustust ainult selle artisti jaoks, et tema saaks oma tööd parandada. Kas tavalugejat huvitab see, mida see artist saab paremini teha? Teda pigem ikka huvitab, mis muss see on, võibolla teda huvitab sinu isiklik arvamus, aga seda konstruktiivsust tavalugejale, ma ei tea, kui palju seda vaja on.

Niineste: Ma ütlen kohe ära, mis on konstruktiivne kriitika. Konstruktiivne kriitika on see hetk, kui kriitik ütleb midagi kriitilist selle kohta, mille puhul ka artist on jõudnud äratundmisele, et oleks võinud natuke teistmoodi või paremini teha. Kas kriitika peab siis olema konstruktiivne artisti jaoks, kes hakkab siis tegema vigade parandust järgmise plaadiga või see on lugeja jaoks, kes saab aru, kas see plaat on talle või ei ole talle ja kui väga see talle on või pole.

Siim: Vot justnimelt, muusikute ettekujutuses võiks olla ideaalne konstruktiivne kriitika selline, kus kriitik võtab üksipulgi lahti kõik kitarrikäigud, harmooniate järgnevused, kuidas on trummid sisse mängitud ja hindab seda, kus on siis midagi valesti läinud… Mul on tunne, et just see võiks paljude muusikute arvates olla ideaalne nägemus sellest konstruktiivsest kriitikast. Selliseid asju ei ilmu maailmas mitte kusagil ja konstruktiivseks kriitikaks võib juba tegelikult nimetada teksti, mis ütleb midagi rohkem, kui lihtsalt, et asi on sitt. Kui sa kirjutaksid, et „see on sitt”, üks lause, siis see tõenäoliselt ei ole konstruktiivne kriitika.
Mul on üks ühelauseline kriitika meeles – Ahto Muld kirjutas Urmas Espenbergi raamatu kohta: „See mees on valel teel” ja see oli kõik. Lõppkokkuvõttes me võime tegelikult ka seda võtta kui konstruktiivset kriitikat. Aga muusika üksipulgi lahtivõtmine – see on tõesti see, mida saaksid teha pigem teised muusikud või produtsendid.

Hanna-Stella: Ma arvan, et kogu see teema, et kriitikul peaks nagu olema mingi muusikaline haridus ja et ta saaks aru, mida kuidas on kokku mängitud ja siis seda kritiseerima – see oleneb ka muusikažanrist. Võibolla jah, kitarribände teevad rohkem inimesed, kes on midagi õppinud, aga enamust muusikast, mida mina kuulan, teevad mingid tüübid oma magamistoas. Nad ei tea heliredelist mitte midagi, nad ise arvatavasti ei mõtlegi sellele, kuidas nad loo kokku panevad, sest nad teevad seda katsetades ja nende jaoks ei ole vaja ka sellist kriitikat. See ei kõneta neid ka.

Siim: Ma olen Muusikanõukogus tähele pannud, et kui tuleb kiirelt reageerida ja siis hakkad rääkima sellest, et „oi, seal oleks võinud sündid sisse tulla” või et mingisugune trummiklõbin oli liig või et „ma oleks laulu allapoole miksinud” või midagi sellist – räägid selle ära ja mõtled, et pagan, ma jälle räägin mingit produtsendi juttu nagu hakkaks ise seda lugu tegema. Iseenesest oleks see siis just see loodetav konstruktiivne kriitika, aga tegelikult on astumine mingile toolile, mis ei ole sinu oma.

Kellele muusikakriitika siis mõeldud on? Kas see on mõeldud tagasisideks muusikutele või ikkagi nendele, kes muusikast huvituvad?

Kalvet: Ise muusikakriitika tarbijana ma ütleks, et ikka eelkõige lugejatele.

Hanna-Stella: Ma arvan, et on nii palju erinevaid eesmärke kirjutamisel, sa ei kirjutagi ühte arvustust kõigi nende eesmärkidega korraga – kas tahadki öelda artistile, mis sa arvad või tahad öelda inimestele, et kuulge selline äge artist on üldse olemas või sa tahad lihtsalt sõnu ritta seada, et lihtsalt midagi hästi loetavat kirjutada.

Niineste: Lugejatele, lugeja ikka tuleb ennekõike. Kusjuures, kui hästi pingutada, siis vast vormiharjutusena annaks kirjutada küll nii, et on rida artistile, rida kuulajale ja rida konteksti jne.

Siim: Lugejad, lugejad, lugejad. Jaa, kord-paar aastas tuleb ka seda ette, et artistid saadavad enne plaadi ilmumist selle mulle kuulata ja paluvad arvamust avaldada, siis ma olen vahest kolme leheküljelisi e-maile saatnud, kus ma iga loo kohta midagi kirjutan.

Samas tihtipeale nõutakse, et kriitik nagu ei tohiks väljendada oma arvamust ning vähemalt mulle on alati arusaamatuks jäänud, et kelle arvamust siis peaks väljendama?

Siim: Ainult enda arvamust peabki väljendama.

Kalvet: Ma olen selles mõttes nõus, et arvustus ei tohi koosneda ainult sinu enda arvamusest, et võiks olla natukene taustatööd, natuke kasvõi seda, et sa oled ennast kurssi viinud, mis selles žanris toimunud on viimase viie või kümne aasta jooksul, et sul on natukene põhja, et sa ei võta seda ühte salvestust kui lihtsalt tühja lehte, vaid sa oskad seda paigutada konteksti. Mul on päris palju olnud selliseid arvustusi, millest ilmselt paistab välja, et mulle endale see asi eriti ei meeldinud, aga samas ma üritan seda mittemeeldimist sõnastada niimoodi, et inimene, kes sellist muusikat hinnata oskab, saab aru, mille laadne see on, kas see võiks talle sobida või mitte.

Kontekstivalik on ju ka tegelikult su iseenda arvamus. Sa võid ju konteksti ka ikkagi valida iseenda arusaama järgi, mis võibolla kellelegi ei pruugi absoluutselt meeldida?

Kalvet: Nojah, muidugi, ma saan aru, kuhu sa sihid, selles mõttes jah, Metsatöllu plaati võib arvustada ju kui folkplaati ja võib arvustada kui metalplaati ja võibolla pärimusmuusika austaja arvates on sel rohkem puuduseid kui metali arvustaja jaoks. Aga siin tuleb vist mängu see, et kui sul on ilmunud rohkem kui kolm arvustust, siis inimesed juba umbes teavad natuke juba sinust endast ka, millised on sinu eelarvamused ja eelistused. No ma vähemalt loodan. Vahetevahel tundub jälle, et mitte, sest artist ise toob arvustada asja, millest mingis mõttes võiks ju teada, et mulle see ei istu. Aga tahetakse ikka kuulda seda arvamust mult, ma ei tea kui palju artist tahab just minu arvamust kuulda, aga mul on tunne, et lugeja tihtipeale tahab. (Siim: Jaa, tahetakse.) Võibolla ma kujutan seda endale ette.

Tänapäeval tuleb uut muusikat ja bände pidevalt peale ning kõigele peab kiirelt reageerima, kas see ei tekita tunnet, et süvenemis- ja settimisaega muusikat kuulates jääb liialt väheks?

Kalvet: Minu kogemus ütleb, et need asjad, mis on growerid, nendest sa ikka kohe esimesel kuulamisel aimad, et see ei ole kõik, et sa pead seda rohkem kuulama. Midagi jääb kripeldama. Selliseid asju, mis esimesel kuulamisel mitte midagi ei ütle ja alles kümnendal hakkavad ütlema, mina ei ole kohanud.

Siim: See võib olla jah isegi nii, et sulle asi esimesel korral absoluutselt ei meeldi, aga sa tunned, et siin ikkagi võib veel midagi olla. Ta on vastumeelne, aga sa kuulad seda uuesti

Niineste: Mul oli Bad Religioni „True North’iga” nii, et ma kuulasin läbi ja vaatasin, et noh, täitsa ok, aga lõpetas see plaat vist mu aasta topi tipus ja oli üks enim kuulatud ka.
Mul on mõõtkavaks, et kas ma tahan asjast vinüüli või ei taha.

Siim: Jah, mul on ka selline mõõtkava tekkinud.

Varem oli muusikakriitikal suur osa muusika tutvustajana ja seega reklaamijana – nüüd on ilmselt paljud fännid uuest kraamist tunduvalt enne teadlikud kui see kriitikuni jõuabki ning kõigil on võimalus kiirelt oma arvamusest sotsiaalmeedias teada anda? Kas teile vahepeal ei tundu, et te ajalehte kirjutades oma arvamusega hiljaks jääte? On muusikakriitikal senisel kujul üldse tulevikku?

Kalvet: Kirjutised, mis ilmuvad lehes ja portaalides, need ei ole ju suunatud paadunud muusikafännile, kes ise juba on asjas sees ja kes tihtipeale oma FB-voos tõstavad esile asju, mis on nende meelest head ja kirjutavad paari sõnaga, miks see nende arvates hea on. Kui nad pidevalt hoiavad kätt pulsil oma lemmikžanritel, siis nende jaoks on see, et üleüldse mingi arvustus kuskil lehes ilmub: „oo tore, need on ka sinnamaani jõudnud”. See on loomulik, kuid ma arvan, et praegusel ajal veel on arvustus, klassikaline lehes ilmuv arvustus, ikkagi pigem selliste kuulajate jaoks, kes ei ole muusikas iga päev kõrvupidi sees, vaid sellise reatarbija jaoks, kes võibolla ostab aastas kümme plaati. Igaüks ei saa olla kõiges spetsialist.

Siim: Kiirus ja operatiivsus oleks muidugi probleem, kui nendel plaadikülgedel oleks eesmärk mõjuda uudistena – tänapäeval saavad inimesed tõesti selle igalt poolt varem teada. See mure näiteks on ka raadiosaateid tehes. Mida ma lähen sinna seletama, et ilmus uus plaat, kui see juba nädal aega tagasi kuskil oli striimimiseks üleval, mul ei olegi seal raadiosaates mingit uudist. Aga arvustusel tulebki lihtsalt see lisamõõde juurde, et keegi mõtestab plaadi ka ära ja siis sa võrdled enda arvamust selle arvamusega – nagu ka filmide puhul. Mina filmiarvustusi loen näiteks just selle valikuga, et kui ma olen filmi ära näinud, siis ma lähen otsin üles, et mida sellest kirjutatakse. Et huvitav, kas nähti seal ka seda, mida mina. Ma arvan, et samamoodi on ka plaatidega.
Hanna-Stella Haaristo
Hanna-Stella: Ma arvan, et mõnes mõttes on uudisväärtus lehearvustustel ka. Kuigi kõike tuleb uksest-aknast peale ja sa võibolla isegi tead, et need plaadid on ilmunud, aga ma vaatan küll näiteks Ekspressi arvustusi selle pilguga, et oh, see inimene kirjutas sellest albumist ja ma polegi seda veel kuulanud. Aga kui ta seda kuulas ja sellest kirjutas ja võibolla ka hästi, siis see on ikkagi mõnes mõttes mu jaoks uudis, et ma siis ikkagi huvitun sellest võibolla rohkem. Samamoodi, kui on asi, mis mulle endale on hullult meeldinud ja ma näen, et keegi sellest kirjutab, siis ma loen selle läbi ja ma tahangi teada, et kuidas see talle mõjus, võibolla hoopis teistmoodi.

Siim: Ekspressis ainuke operatiivne osa on tegelikult „Nädala album”, kus ma sihikindlalt üritan operatiivne olla. Aga need väiksed arvustused, mis seal ümber on, nende puhul ma ei ole suuteline ajaga võidu jooksma. Sellel on erinevaid põhjuseid, kasvõi see, kui palju mul on lehemahtu nende jaoks ühel nädalal, aga peaasi, et see nädala album oleks võimalikult värske ja ideaalis ilmuks samal nädalal või natuke enne kui plaat.
Põhimõtteliselt võib öelda, et kuna võidujooks kiire internetiga on niikuinii ja trükkimisel ei ole võimalik sellega võidu joosta, siis ei ole sellel ka niivõrd mõtet ning pigem siis 3000 tähemärgine Tõnis Kahu arvustus on vast ikkagi vajalikum kui need viis karjatust FB-s, mis siis, et sa juba tead, et see plaat on ilmunud.

Niineste: Kuna meil Päevalehes on plaadiarvustuste päev reede, siis ma katsun vähemalt nii, et kui on ikka mingi äge või oluline plaat, siis vähemalt selle kuu jooksul, mis ta ilmumisele ja minuni jõudmisele järgneb, on see arvustus lehest läbi käinud.

Kalvet: Kas kellelgi on juhtunud, et artist on toonud arvustada plaadi ja see ei meeldi sulle ning sa kirjutadki sellest, miks see sulle ei meeldi ja see inimene sinuga edasi enam ei suhtle? See on kriitikutöö juures minu jaoks seni kõige rängem aspekt. Kas on artiste, kes sulle enam tere ei ütle?

Siim: Mul on olnud igasuguseid erinevaid keisse. Seda ma ei tea, kas keegi enam tere ei ütle, mul on neid tuttavaid nii palju, et ma ei jõua kõike registreerida. Aga no selliseid juhtumeid kindlasti on, ma tean, kus artistid on kriitikuid pärast korralikult läbi sõimanud. Samas mu meelest kriitikud teevad väga heasüdamlikku ja tänuväärset tööd – kriitikud ongi nagu sinu sõbrad, kes peavad olema ausad, sa ei saa ju pidada sõbraks inimest, kes sulle näkku valetab „jaa, kuule, see on küll super plaat”.

Niineste: Vot-vot, seda räägin mina alati neile artistidele, kes kipuvad solvuma – saage aru, me funktsioneerime ühiskonnas, meil kõigil on siin mingisugused oma rollid ja me teatud põhjustel kanname neid. Kui sa jääd kiiruseületamisega vahele, siis sa ei ole ju patrullpolitseiniku peale pahane, et tema tegi oma tööd, kuna ta pandi sinna põõsasse passima parajasti. (Ester: Ikka ollakse ju pahased…) No jah, seda küll, aga sa saad ju lõpuks ise ka aru, et panid üle kiirusega.

Hanna-Stella: Ma tavaliselt ütlen, et mulle ei meeldinud plaat ja küsin üle, et kas sa tahad, et ma sust kirjutan või mitte? Ning kui plaat ei meeldi ja sa ikka kirjutad sellest, et kas siis lugejat tegelikult üldse huvitab, et sulle ei meeldinud? Tegelikult on ju ka see konstruktiivne kriitika, kui keegi sinust ei kirjuta. Miks ma peaks siis võtma ruumi mitusada tähemärki, et kirjutada, et see halb on halb, kui ma saan lihtsalt üldse mitte kirjutada.

Kalvet: Kui ma kirjutan negatiivse arvustuse, siis ma püüan alati sinna juurde panna nii palju infot ja muljet, et nendel inimestel, kes sedasorti muusikat hindavad, oleks võimalus isegi minu sarkasmi ja halvustamise taustal näha, et „oo, kriitikule ei meeldinud, aga mulle võib meeldida”. Fakt on ka see, et ega ei ole lihtne öelda halvasti, samas nii muusiku kui ka muusikakriitika tarbijana on minu jaoks ühepunkti arvustus alati huvitavam kui mingid kolmepunktiarvustused. Kas maksimum- või miinimumpunktid, sellist arvamust on alati huvitavam lugeda kui sellist, mis ütleb, et see oli keskeltläbi hea album ja ma annan sellele keskeltläbi hinde.

Niineste: Kõige karmim asi arvustuste juures on, et mis räägivad, on ikkagi lõpuks punktid. Sa võid kirjutada viisakalt, sa võid kirjutada halvasti (Kalvet: Võid kiita taevani ja anda ühe punkti – sellist asja ma ei ole teinud veel.), aga ma tajun teinekord mingisuguseid keskmise hindega arvustusi lugedes, et antud punktid räägivad lõpuks rohkem kui see, mis tekstis on kirjas.

Siim: On seda ka ette tulnud jah, et isegi siis kui see arvustus on olnud nö konstruktiivne, aga punkte on vähe tulnud, siis on pahandatud just nende punktide pärast.
Negatiivsete arvustuste osakaalu vähenemine või isegi võib öelda, et ära kadumine on probleem mitte ainult Eestis vaid muusikaajakirjanduses üle maailma. See on üks suurematest debattidest viimasel ajal… Suured väljaanded on aru saanud, et mitte probleem ei ole muusiku solvamine, vaid ärme solva potentsiaalset kuulajat või lugejat, ta võib loobuda meie väljaande lugemisest, kui me ta lemmikbändi lihtsalt süstemaatiliselt maha teeme. See ongi just selle kaasnäht, et muusikat on tegelikult nii kohutavalt palju ja erinevat, et juba just nimelt arvestataksegi, et igal asjal ongi tegelikult kuulaja olemas.
Lisaks on oluline ka mahuprobleem – ei ole mõtet, eriti Eestis, seda nappi ja aina napimaks jäävat muusikaarvustustele mõeldud pinda raisata tundmatu bändi kehva hindega arvustusele. Coldplayle või Metallicale 1 panna, sellele sa jah annad ruumi, aga kui tuleb mingi ansambel Lendav taldrik oma esimese plaadiga, mis on väga halb, no ei kirjuta noh.

Niineste: See on mul iganeljapäevane küsimus, et kas mahuvad need kolm plaati ära või ei mahu ning kui sa lisaks annad bändile intervjuu jagu leheruumi, siis sa nagu investeerid neisse ja usaldad neid, et nad võivad kunagi midagi veel midagi teha… ja siis need lorud lähevad laiali.

Siim: Areeni kaanelugudes jällegi, kui ma kellegi kohta juba olen otsustanud, et see on mingil põhjusel tähtis või oluline või huvitav, et lugu teha, aga mulle see plaat endale niiväga ei meeldi, vot siis seal ma ei hakka midagi maha tegema, see tundub mulle mõttetu. (Kalvet: Formaat pole selline, kus hakata oma arvamust peale suruma.) Sa siis ju tõmbad tegelikult oma suurele kaaneloole vee peale, mis sa siis tõesti kirjutad seda üldse…
(Kalvet: Kas me eelistame eestimaist üleüldiselt või?) Jah, eelistan eestimaist küll ja lehepind, kus me töötame, see ongi lõppude lõpuks ainuke koht, kus Eesti muusikast saab kirjutada. Me ei saa kellelegi teisele lootma jääda.

Kalvet: Aga siis tuleb fänn ja võrdleb punkte, et me andsime Metallicale 2 ja näiteks Tharapitale 5, et kus siin on õiglus? (mõnus naer) Ei saa ju olla, et mingisuguse Eesti tegija plaat on parem kui maailma juhtiva bändi oma!

Niineste: Aga fänn võiks ka siis ju piisavalt taibukas olla, et jagada ära, mis süsteemides või raamides me tegutseme.

Kas Eesti artisti taustast rohkem teadmine ei ole teistpidi ka negatiivse mõjuga? Kas teadmine inimesest ja tema varemtehtust ei mõjuta arvamust?

Hanna-Stella: Ma ei kujuta ette, et see halb oleks. Siis sa ju tunnedki paremini tema muusikat, saad sellest rohkem aru ja võidki ju oma arvamuse julgemalt välja öelda.

Siim: Ma ei saa siin üldistust teha – kui ma nüüd hakkan läbi mõtlema kõiki Eesti artiste, siis tegelikult ma tunnen, et mul on igaühega neist erinev suhe, igaühte tean mingisugusel määral. Mõne puhul ma tõesti tean, et see on selline friik, et ma ei viitsi temaga tegemist teha, ma ei viitsi talle isegi helistada ja teise puhul tunned, et kõik on palju lihtsam, sa isegi tead seda, et see inimene talub ka negatiivset kriitikat paremini.
Mul on juhtunud ka nii, et olen bändiga intervjuu ära teinud ja ma ei ole seda valmis kirjutanud, sest see on olnud nii igav. Ma saan aru, et see jutt, mis nad mulle intervjuu ajal rääkisid on nii igav, et ma ei suuda seda huvitavaks looks kirjutada.

Kas see mõnikord ei ole tingitud sellest, et bänd on mingil põhjusel tohutus kaitseseisundis? Ma olin ükskord sügavas hämmingus, kui üks üsna noor bänd paarile mu küsimusele vastamisest keeldus.

Kalvet: Ma olen jätnud nimelt intervjuusse sisse pikad, põhjalikud küsimused, millele on vastatud väga ümmarguselt ühe lausega, sest ma leian, et see iseenesest on juba päris kõnekas.

Niineste: Siin teeb bänd juba endale ise karuteene, eriti kui see on nende esimene suurem kontakt suurema meediaväljaandega, järgmisele levelile ronimisel. Kui sa sellel hetkel oled toimetajale ikka tõsine tropp, siis tõenäoliselt sealt ei tule ka enam pikemas plaanis midagi head. Ikkagi loeb, milline sa ka inimesena suudad olla. Võibolla on asi ka selles, et Eesti underground-skenel on üsna madal lagi, et see punkt, kus sa juba „fafafaa” võid teha tuleb liiga ruttu kätte – asjad on proportsioonist väljas.

Siim: Muidugi saaks ka vastamata küsimustest iseenesest huvitava loo kirjutada. Aga no siin on vahe – kui näiteks Chris Martin Coldplayst vastab ümmarguselt või ütleb, et next question, siis see on kirja pandult märksa huvitavam, kui seda teeb näiteks Galvanic Elephants. Samas saaks sel juhul Galvanic Elephants ju oma ättitjuudist teha huvitava asja, kui nad keelduvadki absoluutselt kõigile küsimustele vastamast. On ju maailmas palju bände, kes ei luba ennast pildistada ja ei anna intervjuusid, kelle suhtlemine maailmaga käib ainult läbi arusaamatute krüptiliste Twitteri ja FB-postituste või siis plaatidega kaasa antud arusaamatute pressiteadetega. No näiteks Hype Williams või Dean Blunt ei anna mitte mingeid intervjuusid ja see ongi väga huvitav. Aga kui sa oled ülbe, siis ole alates oma esimesest intervjuust ülbe ja kõikide küsimuste suhtes, mitte ära jäta kolmele küsimusele vastamata, vaid siis teegi sellest oma firmamärk või ehita oma karakterit selle peale üles.

Kas teil ei ole mõnikord mingi muusika puhul guilty pleasure-tunnet, et meeldib mingi asi, mis nagu ei tohiks meeldida? Et kas näiteks Koit Toomet kiites ei ole tunnet, et su tõsiseltvõetava hea maitsega muusikakriitiku credibility võib saada mõne inimese silmis ränga hoobi?

Niineste: Mul oli Smilersi viimase plaadiga nii, et ma tegin pika arvustuse sellest enam-vähem vabatahtlikult, saatsin ära ja Siim pani selle Ekspressi nädala plaadiks. Aga mul on selle guilty pleasure‘ga nii, et tänu oma ajaloolase haridusele ja kogemusele suudan ma mingit pidi ära põhjendada, et miks ma sellest või teisest asjast võin hästi arvata. Me ei saa ju kuidagi selle vastu, et Henrik Sal-Saller on 34 aastat laval vastu pidanud ja tal on nii palju hitte ja nii palju, mida ta on esimesena Eestis teinud. Äkki ta siis võibki seda Smilersit teha nii nagu ta teeb. Lisaks, ta ei ole käinud tantsusaates!

Kalvet: Mul ei ole võibolla adekvaatset arusaama sellest, kui palju mu arvamus kellelegi korda läheb, aga ma ei ole kunagi sellele isegi mõelnud. Kui ma arvustan asju, mille kohta mu lugejad eeldavad, et see mulle ei meeldi, siis mõnikord tuleb ikka hiljem küsimus, et mis kuradi räppi sa oled kuulama hakanud. Aga no jumal sellega, mina tahan ikkagi edasi anda seda, et ma sain fantastilise emotsiooni. Ma usun, et kui mul on mingi nö nišikuuluvus ja sellega seostatavad eelarvamused – et kui sellest midagi läbi murrab, siis ma just peaks kindlasti seda lugejatele ütlema. Sellepärast, et sellel on tõenäoliselt rohkem potentsiaali meeldida laiemale kuulajaskonnale. Metal on võibolla keskmisest nišiskenest elujõulisem just tänu oma konservatiivsusele ja oma teatud koodeksile, aga noh, mind on 16. eluaastast narritud, et ma käin plätade ja vöökotiga, et nii ei sobi õigele metallistile, aga ma ei ole selle eest kunagi peksa saanud või keegi pole tulnud ütlema, et kurat mida sa kannad neid …pigem kõik teavad, et ma olen veidrik noh.

Siim NestorFoto: Laura KallasveeSiim: Kui mulle meeldib mingi asi, millest ma tean, et üleüldiselt peetakse seda halvaks maitseks või kummaliseks, et ma seda kiidan – see mulle probleemi ei valmista. Just nimelt sedasama Koit Toomet olen ma korralikult kiitnud ja Ott Leplandi ka. Probleem pigem tekibki justnimelt sellest, et inimesed ei saa aru ja ei kipu uskuma, et sa tõesti ka arvad nii, nad mõtlevad, et sa üritad lolli nalja teha. Aga see, et minu maitse tõsiseltvõetavus kaoks, selle pärast ma absoluutselt ei muretse, ma ei eeldagi, et keegi oleks võimeline minu maitsest korralikult aru saama. Aga ma sageli… see ei olegi guilty pleasure, see ongi puhas guilty… Kui on mingisugune asi, mida kõik väga armastavad ja kiidavad ja võimalik, et sel on ka väga pikk ja korralik ajalugu ja minu jaoks on see täielik rämps, igav ja võibolla isegi vastumeelne, siis ma pigem üritan varjata seda, et ma tegelikult sellest bändist midagi ei arva, kui seda, et ma näiteks Koit Toome lugudest väga hästi arvan. Kui ikkagi varem tuli seltskonnas The Smithsist juttu, siis ma igaks juhuks jäin pigem vait, aga naljakas asi – nüüd lõpuks ometi on mulle The Smiths jubedalt meeldima hakanud.

Üleüldine tendents on praegu ju, et kontserdid ja sealt saadav tähelepanu ja tulu hakkab bändidele üha olulisemaks muutuma, aga samal ajal on kontserdiarvustused meediast praktiliselt kadunud. Miks?

Kalvet: Kontserdikriitikat on nii vähe sellepärast, et kontserdi korraldaja jaoks on oluline saada kontserdile palju inimesi, see, kui pärast kontserti midagi kirjutatakse, sellest on tal juba kama kaks.

Siim: Plaadi- ja kontsertarvustuse suur vahe ongi näiteks see, et plaadiarvustust sa võid võtta kui consumer guide’i – tarbija aitamine, tema juhatamine mingi plaadi juurde või vastupidi hoiatamine. Aga kontsert, see toimus juba ära, sel ei ole enam seda uudisväärtust ja tõepoolest Eestis kontserdikriitikat põhimõtteliselt peaaegu üldse ei ole.

Niineste: Aga see tegelikult hellitab ikkagi lõpuks artistid ära, et sa ei harjugi sellega, et võid kehva live eest ka pähe saada.

Siim: Ütleme nii, et ansamblid võiksid tõesti saada konstruktiivset kriitikat ka kontsertide asjus ja see on tänapäeval tõepoolest tõusvalt tähtis just selle tõttu, et plaate müüakse vähem ja bändid teenivad rohkem kontserdi pealt ning see tegelikult ei olegi balansis. Üks asi on see, et mul ei olegi lehes selle jaoks ruumi, hea kui ma mõni nädal saan üldse ühe plaadi panna ja siis kiristan hambaid ja kõik ülejäänud 10 lükkuvad järgmisse nädalasse. Teine asi muidugi on mu mugavus – vist eelmise aasta alguses võtsin väga tõsiselt plaani, et korra kuus see plaatidele mõeldud külg ongi mul ainult kontsertide jaoks, et on nädala kontsert suuremalt ja siis on 3-4 väiksemat arvustust. Tõesti, mõtle, kui mõnus oleks, kui oleks kaks lehekülge – ühe peal on plaadid ja nädala album, tervel teisel lehel on nädala kontserdid. Selline unistus oli veel, et keegi kirjutab näiteks Ans. Anduri Paide kontserdist ja keegi mingist punk-kontserdist Pärnus ja seda just selleks, et anda oma tegevusega õlg alla ka kontserdielule, sest sa näed tõesti, et mistahes Eesti bändi kontserdil on tegelikult rohkem inimesi, kui on inimesi, kes on ostnud nende plaadi… aga ma ei teinud seda. Ma vaatasin, et see läheb liiga keeruliseks ja ma ei suutnud organiseerida ei ennast ega oma kaasautoreid. Asi ei olegi niiväga reageerimiskiiruses aktuaalsele, aga ütleme nii, et ma olen olnud lihtsalt laisk, kuigi see mõte mulle siiamaani meeldib. Nii, et kui keegi paneb Radas kommentaari, et „Siim, tee ära!”, peame koguma Hooandjas raha siis…

Hanna-Stella: Müürilehes on küll väga palju kontserdiarvustusi, aga need on pigem veebis, mitte paberil. Tihtipeale on järgmisel hommikul peale kontserti juba üleval, rohkem hetkeemotsioonid.

Siim: Nende mure on vist see, et nad ei jõua väga palju kaugemale sellest bändist, mis seal esines jne, aga ma arvan, et võibolla see on siiski oluline ikkagi mingi kultuuriloo registreerijana, et kõik mis toimub, et see ei jää lihtsalt kuhugi õhku. Aga samas mis siin kurta, praegu veel on muusikal hea seis, meil kummaski lehes ei ole enam kunstitoimetajat, arhitektuuri- ja disainitoimetajat…

Niineste: Kui kusagilt hakatakse meedias kärpima, siis esimesena on see kultuuriajakirjandus.

Siim: Jah, kõigepealt kadusid Areenis ära need veini- ja moejutud, siis vist arhitektuur, siis kunst… aga kummalisel kombel on praegu veel igasse lehte muusika püsima jäänud. Miskipärast. Huvitav jah, mispärast?

Stass: Aga muusikat tarbivad ju kõik. Muusikat sa kuuled ju kogu aeg – alustades sellest, et paned hommikul Terevisiooni mängima, sõidad autoga, kõnnid klapid peas.

Kalvet: Maju tarbivad ka ju kõik.

Hanna-Stella: Muusika on palju rohkem inimestel jututeema ka, arhitektuurist enamasti ikka ei räägita…

Siim: Majadega on lihtsalt see asi, et…

Kalvet: Neid ilmub nädalas vähem kui plaate?!

Siim: …AGA kui nad ilmuvad, siis nad jäävad meiega sajaks aastaks, saad aru.

Võibolla on muusikat lihtsam tarbida? Kui soovitatakse mingit plaati, siis ma saan kohe seda näiteks Spotify’st kuulata, aga kui mulle soovitatakse mõnd näitust ja ma ütlen, siis ma pean juba pingutama selleks, et sinna kohale jõuda ja võibolla on ilm kehv ja…

Siim: See on vist õige jah, et muusika tarbimine nõuab tarbijalt endalt vähem kui teistes loomevaldkondades. Väikse teooria või spekulatsioonina pakun, et miks on näiteks kunstiarvustused ära kadunud ja muusikakriitikud lehtede juures alles, sest kirjutajad kirjutavad lihtsamalt, arusaadavamalt ja lõbusamalt, et nad ei ole nii üleharitud kui need kunsti… (Kalvet: Ära ütle üleharitud, see on väga patroniseeriv.) …ok. See on alati olnud nii, et rokiajakirjandus on oma keelelt sageli isegi üsna kirjanduslike püüdlustega, proovib olla selline huvitavalt kirjutatud ja inimesi ka lõbustada.

Kalvet: Aga võibolla on see missioonitunne, et ma kasutan erialast sõnavara, võrdlen selliste asjadega, millest tavalugeja ei tea just selleks, et ärgitada teda, kellel tekib huvi, süvenema teemasse. Kui plaat või mis iganes mulle meeldib, siis mul on tahtmine kiskuda lugejat sellesse maailma, kus see on tähendusrikas ja oluline ja kõnetav ja see nõuab teatud tausta avamist. Sa ei saa kõike võrrelda Kukerpillidega, sa pead tooma sisse selliseid jooni, millega tutvumiseks peab tõeliselt asjast huvitatud inimene hakkama ennast kurssi viima ja otsima väliseid materjale. Mu meelest, kui meil igaühel on internet taskus, on see igati loomulik areng.
Ma tean inimesi, kes ei loe raamatuid ja kes on väga mõistlikud sealjuures, aga inimesi, kes muusikat üldse ei kuulaks ja kellel puuduks selle kohta arvamus, ma nagu ei teagi. Võibolla see on see, miks muusikakriitika on alles jäänud.

Siim: Ma olen mõelnud siis, kui need Spotify’d ja Deezer’id siia tulid, et tõenäoliselt võiks muusikaarvustuse tähtsus tõusta justnimelt filtrina ja konteksti panijana ning huvitava kõrvalarvamuse andjana (Kalvet: Raamistamine ja tausta sidumine.), aga noh, ma ei tea kuidas seda mõõta, kas on nüüd arvustused tähtsamaks muutunud või mitte.

Kellest teie arvates saab järgmine edulugu? Järgmine Metsatöll või Ewert, ütleme et viie aasta pärast?

Niineste: Ma arvan, et see bänd tuleb järgmise viie aasta jooksul kokku.

Siim: Kui sa ütled Metsatöll ja Ewert, siis see on selline totaalne kommertsedu… Galvanic Elephantsi puhul mul on tunne, et see on pigem nagu seeme millekski lootustandvaks tulevikus, kuid kui ma praegu mõtlen selle bändi peale, siis ma ei mõtle sellele, et keegi nendest saavutab sellise mõnusa kommertsedu, vaid pigem ikka selle peale, et keegi neist hakkab tegema huvitavat muusikat, noh, et leiab sellise päris oma joone. Ühesõnaga, ma jääks selle Galvanic Elephantsi juurde, mul on praegu Galvanic Elephantsi tropp ees, ma ei suuda kaugemale oma kõrvu sirutada. Mul on tunne, et need tüübid võivad hakata mingi hetk huvitavamat muusikat tegema, praegu veel väga mitte.

Kalvet: Need peegelkeepides bläkkmetallistid… Thou Shell of Death’ist võib asja saada, kui külm ära ei võta. (Ester: skenesiseselt peetakse neid viimasel ajal kuuldavasti liigpopulaarseteks.) Väga hea, seega on neil eriti lootust, kui nad julgevad raamidest välja astuda, see näitab seda, et neil on potentsiaali teha midagi huvitavat, mis võib hakata silma ja kõrva ka väljaspool Eestit.
Ma väga loodan, et viie aasta pärast on Talbot veel suurem kui praegu, et nad on nagu skene raudnael. Ma loodan, et viie aasta pärast on Talbot esinenud Roadburn festivalil. Mingis mõttes võikski see olla selline kõrgveemärk, et Eesti bänd esineb Roadburnil ja ma usun, et see võiks olla Talbot.
I Wear* Experiment – jällegi, see ei ole üldse minu rida, ma ei oska nagu päris täpselt hinnata, aga mulle tundub, et neil on minek sees. (Niineste: tegemist on bändiga, mida ma absoluutselt vihkan.) Kui nad jäävad kokku ja jäävad oma rida ajama, siis neist võiks saada ka maailmanimi.
Ja ma loodan, et sellised artistid nagu 615 ja rin la, suudavad leida midagi väga erilist – nad tunduvad mulle potentsiaalikate artistidena, millest, kui nad natukene ennast õiges suunas muudaksid, kui lisanduks natukene geniaalset välgatust, võiks tulla midagi väga huvitavat.

Siim: Mulle tunduvad ka rin la ja Tommy Cash väga potentsiaalikate asjadena. Wick Blaze on kindlasti huvitav… Kammoon, mul on ju ka endal plaadifirma! Meil on Mart Avi, kes peaks olema maailmakuulus, ma ei saagi aru, miks ta veel ei ole… sellepärast, et on halb PR-tegija sealt plaadifirmast.

Hanna-Stella: Ma just tahtsingi öelda, et mingitel elektroonilistel artistidel, kasvõi Wick Blaze, tundub olevat potentsiaali täiega, aga sellise muusika juures ongi seda PR-inimest vaja. Enamus neist ise väga ei oska või ei viitsi promoga tegeleda ning paljud väga ägedad elektroonikaartistid ei oska ka esineda.

Siim: Mihkel Kleis.

Kalvet: Jaa, Edasi kohta tahtsin ka öelda, et mõni Mihkel Kleisi projekt võiks küll olla…

Hanna-Stella: Ma arvaks ka, et need Robi Linna bändid – Lexsoul Dancemachine on päris huvitav.

Siim: Ma muidugi ei saa aru, miks ei ole Neoandertals maailmakuulus. (Kalvet: Nad ongi, oma mikronišis.) Eesti metaliinimestega vesteldes ma muidugi põrkun tihtipeale kokku arvamusega, et Neoandertals ei ole mingi bänd.

Niineste: Tundub, et läbi löövad need, kes on praegu siin pigilinnud.

Siim: Neoandertals võiks olla vähemalt ajakirja The Wire kaane peal viie aasta pärast… jajah, see oleks see läbilöök, mida mina viie aasta pärast ootan!