Hiljuti sattusin kuulama Berklee kolledži õppejõu John Kelloggi ettekannet muusikatööstuse arengust. Ühe huvitava nähtusena tõi Kellogg välja, et muusikatööstusele hingekella löömine ja hävingu kuulutamine on pea sama vana kui muusikatööstus ise.

19. sajandi lõpus põhines muusikatööstus põhiliselt muusika kontsertesitustel ja selle majandusharu tööstuslikkus seisnes peamiselt nootide trükis ning müügis. Kui 20. sajandi alguses vallutasid turu klaverirullid, mis suutsid muusikat moodsal moel ise edastada, ennustati senisele muusikatööstusele kiiret surma – kes ikka tuleb enam kontserdile ja miks peaks keegi ostma veel noote, et neid klaveril ise mängida.

Eelmise sajandi 20ndatel aastatel algas esimene suurem plaadimüügi võidukäik ja loodi esimesed plaadifirmad. Taaskord öeldi, et muusikatööstus on surnud, sest inimesed pidavat hakkama ostma vaid plaate. Kontserdid, rullid ja noodid kaotavad täielikult tähtsuse ja tööstus sureb. Üllatuslikult aitasid salvestised hoopiski kaasa noodimüügi kasvule ja kardetud apokalüpsist ei järgnenud. Inimesed tahtsid hoopiski ise kodus järgi mängida neid laule, mida nad plaatidelt kuulsid.

1930ndate majanduslanguse ajal muutus inimeste elatustase ja see kajastus ka plaadimüügi numbrites. Lisaks sellele ei käinud inimesed enam kontsertidel. Taaskord nähti vikatimeest kiire sammuga muusikatööstusele lähenemas. Kuid samal ajal hoogsalt arenenud raadiojaamad otsustasid oma programmi jutusaadetele lisaks hakata edastama ka muusikat ning jällegi, katastroofi ei järgnenud, sest värsketest raadiostaaridest said automaatselt ka plaadimüügi edetabelite tipud.

Teise Maailmasõja ajal olid vahendid plaatide tootmiseks piiratud, sest sõjatööstus nõudis oma ning loomulikult arvati ka siis, et muusikatööstus sureb tooraine puudusesse. Kuid taaskord pidid surmakuulutajad oma sõnu sööma – Ameerika sõjajõud lõid üle maailma pea saja jaamaga raadiovõrgu, et motiveerida ja lõbustada oma sõdureid. Seda muusikat kuulasid ka paljud teised ja nii kujunes välja popmuusika, mis andis muusikatööstusele uue hoo ja varasemast suurema turu.

Koos televisiooni võidukäiguga tõstis pead arvamus, et raadio on surnud. Raadiost, mille eetriajast hõivasid eelnevalt suurema osa kuuldemängud ja jutusaated, liikusid need edasi vasttekkinud televisiooni. Vabanenud eetriaja arvelt sai raadio keskenduda veelgi rohkem muusikale. Tulemusena oli muusikatööstuse areng toona nii tormiline, et 1954-1958 aastal selle tulud kolmekordistusid.

1960ndatel aastatel lintmakkide ja hilisem kassettide turule toomine tekitas töösturites ja skeptikutes taas paanikat ning peavalu. Esimest korda said inimesed ise kombineerida lugusid endale meeldivas järjestuses ja valmistada neist salvestustest sõpradele kontrollimatul hulgal koopiaid. Aga ka see ei hävitanud inimeste huvi investeerida uute albumite soetamisse.

Järgmine suurem muudatus, mis vallandas kuulujutud muusikatööstuse surmast, oli seotud kaasaskantavate Walkmanide turule tulekuga. Seejärel põhjustas paanikat MTV ja muusikavideote areenile ilmumine, mis viis muusikatööstuse jälle kord täiesti uuele tundmatule alale.
Seejärel CD ja väikeste plaadifirmade tõus areenile 1980ndatel. See kõik tõi kaasa olulisi muutuseid, millest lõpptulemusena kujunes muusikatööstuse kõrgperiood. Ent see stabiilne tõus muusikatööstuse arengus ja seejuures ka stabiilne kasum üsna pika perioodi jooksul tekitas plaadifirmades tunde, et hea aeg jääb kestma igaveseks, kuid üsna pea tuli kogu olukord ümber hinnata.

Mängu tuleb loomupärane vastastikune abi

90ndatel tõelise hoo sisse saanud virtuaalne revolutsioon lõi inimkonnale esimese platvormi väliselt kontrollimatu vastastikuse abi aktsioonide läbiviimiseks. Vabadus ja võimalused, mida nähti veebiüleses inimeste vahelises ühenduses, olid oma olemuselt positiivsed. Selles protsessis rakendunud mehhanismid meenutavad kollektivistlike anarhistide kirjeldatud vastastikust abi. Abi, mis baseerub südameheadusel ja soovil teha koostööd. Muusika, mille üks lahutamatu osa on alati olnud kollektsioneerimine, sai veebis täiesti teistsuguse näo. Kollektsionääridel oli endisest märksa lihtsam väga suurel geograafilisel territooriumil vahetada oma valduses olevaid faile nende vastu, mis neil varem puudusid. Lisaks altruism jagada inimestega seda, mida omatakse. Ühesõnaga, ootamatult seisid muusikasõbrad silmitsi kõikvõimalike materjalide ja infoga, millest enne ei osatud undki näha. Autoriõigus muutus kontrollimatu massi käitumise tulemusel fiktsiooniks, mis värskeid piraate muusika jagamisel piirata ei suutnud. Kuid idealistlikult ja naiivselt alanud anarhistlik ilming sattus peagi muusikatööstuse hammasrataste vahele. Mugavustsooni langenud töösturid puutusid kokku innovaatilise lahendusega, mille võimalustest ja tarbijaskonna laienemise kiirusest neil aimu polnud. Isegi kui oli, siis alahindas muusikatööstus oma hammasrataste tugevust selle pähkli purustamisel.

Lõpuks aru saades autorikaitse seaduse rikkumise ulatusest ja katastroofilisest mõjust töösturite kasumile, tegeleti hilinenud diagnoosi andmisega epideemiale, mida enam ravida ei suudetud. Muusikatöösturite haardesse langenud Napsteri-inimestel oli erinevalt töösturitest rääkida millestki, mida töösturid siis ei teadnud ega hinnata osanud. Näiteks üüratute koguste tuntud artistide lugude kõrval pakkus Napster esimest korda võimalust ka tundmatutel artistidel oma muusikat jagada. Arusaamade ja lähenemiste taseme erinevusest räägib kõnekalt juhtum, kuidas Metallica liige Lars Ulrich lasi hiigelkoguse välja prinditud laulude allalaadimis-logisid tassida Napsteri kontorisse. Selle asemel, et mahutada see näiteks ühele disketile.

Hoolimata muusikatööstuse jäärapäisest veendumusest, et piraatlus ja muusikajagamine veebis on seljatatav, andis uus olukord võimaluse ärksatele noortele muusikutele ja muusikahuvilistele, kes oskasid tekkinud seisu enda kasuks pöörata. Ootamatult oli võimalik jagada enda loomingut ja kätte saada muusikat, mis oli varem vaid märg unenägu. Kiiresti kasvav kasutajaskond tekitas laine, mida lihtsalt polnud võimalik enam pidurdada. Muide, muusikajagamise vastase sõja kõneisik Lars Ulrich ütles muu seas ka, et mp3 on mööduv nähtus muusikatarbimises. Kindlasti on, aga mitte lähima paari aasta küsimus, nagu mees 90ndate lõpus pakkus. Olgu siinkohal meenutatud, et ka kasseti formaadile ennustati kiiret surma, sest selle kvaliteet on madal. Sama argumenti kasutati ka mp3 faili kohta, mis tõestab jätkuvalt, et muusika tarbimises on kvaliteedi küsimus enamasti kvantiteedist lahus. Lisaks sellele ei maksa alahinnata, et muusikasõprade vastastikune abi ja koos tegutsemine ühiste muusikaliste soovide täitmisel on siiani võitmatu. Muusikasõprade loomupärane vastastikune abi on kollektsioneerimise vereringesse sisse kodeeritud.

Mis siis ikkagi on viga muusikatööstusel?

Ütlen kohe ära, et tegelikult otseselt nagu polegi midagi viga. Küll aga mõned asjad vajavad lihtsalt täiendavat selgitamist.

Muusikaprodutsent Steve Albini tõstatas muusikatööstusega seotud (ajatud) probleemid ajakirja The Baffleri veergudel 1993. aastal, milleks tema hinnangul olid röövellikud plaadifirmad, mille küüsis artistid virelevad. Kogu Albini jutu mõte on ennekõike see, et tööstus on artiste orjastav ja seetõttu loomingut pärssiv.

Oma seisukohtadest selles küsimuses rääkis Steve Albini ka eelneval aastal. Nüüd nentis ta rõõmuga, et varasemad probleemid on pea kõik nüüdseks lahendanud internet – internetiajastu on muutnud väga põhjalikult muusikatööstuse traditsioonilist kasumi jaotumist ning on tekkinud võimalus jagada muusikat tasuta üle kogu maailma. Artistid saavad ise turustada ja levitada oma muusikat otse tarbijale, ilma kasumiahnete töösturite karvaste käte tungimiseta sellele mängumaale. Fookuses on looming ja nüüd pole muusikute albumimüügist saadud teenistus väiksem seepärast, et neil on tulnud leppida kahjulike plaadilepingu tingimustega ja keegi reaalselt võtab teenitud raha nende käest ära, vaid laias laastus on see neoliberalistlik – „igaüks on oma õnne sepp“ olukord. Albini ütles otse, et see on tema elu teine tipphetk punk-rocki kõrval.

Albini hinnangul on bändide võimalus end maailmale näidata piirideta ja liberaalsem kui kunagi varem. Tarbijad saavad keskenduda vaid muusikale, mis neile meeldib ja valida ise üüratu massi hulgast endale lemmikuid. Samas räägib Albini ka kaotustest, sest see puudutab kogu süsteemi, mis traditsiooniliselt on toetanud muusikuid. Kui võitnud on peamiselt artistid ja kuulajaskond, siis kaotanud kõik teised ehk tööstus. Tõsi, kasumi kaotanud töösturid üritavad ennast sinna ahelasse tagasi poetada, olgu selleks kanaliks siis plaadifirmade omandatud striimimis-platvormid või näiteks YouTube’i tarbeks lavastatud magamistoa-kaverid plaadifirma artistide värsketest singlitest.

Näiteks kohtusin möödunud aastal Rootsis mehega, kes valmistab koos 14-aastase latiinotüdrukuga ühe kaver-versiooni kuus, mida esitleb oma Youtube’i kanalis. Laps on muidugi andekas ning versioonid on väga populaarsed ning vajutavad jõhkralt inimeste nunnumeetrile, kuid neile on teadmata, et tegelikult on see laps plaadifirma palgal ja tema eesmärk on aidata ennekõike müüa leibeli põhiartisti. Tekkinud uues olukorras ongi ainuke lahendus leida uusi kavalaid võimalusi, mis suudaksid hoida tööstuse kasumi tasakaalus. Lavastatud magamistoa-kanalid on vaid üks näide nähtamatutest sammudest, aga selle kõrval eksisteerivad veel ka manipulatsioonid sotsiaalmeedias, artisti brändi toetavad väljamõeldud tuhkatriinulood jne.

Tasuta muusika jagamine on aktsepteeritav muusikatööstuse evolutsiooni tulem

Alati on selle kõige juures võimalus ennustada muusikatööstuse surma (ja tuvastada ka süüdlane) nagu tegi Bon Jovi, kui ta väitis, et muusikatööstuse on tapnud Steve Jobs. Mõnikord on väga üllatav, kui täiskasvanud inimesed kasutavad kategoorilist kõnepruuki küsimustes, mille tegelikku tähendust nad ilmselgelt ei mõista. Seepärast, ehk nii nagu tuleks millegi saabunud või tulevasest surmast rääkides ettevaatlik olla, tasub omada tagataskus varuks oskust maailma muutumise dünaamika mõistmiseks. Tõsi, paljudes elulistes valikutes, eriti tarbimist puudutavates, on inimesed harjumuste orjad ja seda eeldust kasutavad ka need, kes meile asju müüa üritavad. Seejuures ei saagi unustada, et ka muusikatööstus on meie tarbimisharjumusi võtnud iseenesestmõistetavatena ühe väga pika perioodi kestel ja pigem tulekski selles eklektilises olukorras vältida kategoorilisi väiteid.

Olles ise muusik, ei suuda ma enam ette kujutada olukorda, kus ma ei jagaks oma muusikat ükskõik millist kanalit kasutades, mingis mahus tasuta. Samas mäletan, et kümme aastat tagasi oli väga raske leida legaalselt allalaetavat muusikat. Ma ise ei märkinud prooviruumi demosidki PureVolume’is allalaetavateks. Tehes Pärnus siinsest muusikaskenest saadet tundsin paradigma muutust eriti teravalt. Raadiovõhikuna, kuid aktiivse sotsiaalmeedia kasutajana, ei oodanud ma kunagi, et muusika minuni tuleks. Surfasin ise ringi ja algatasin kogukonna muusikute info vahetamiseks isegi eraldi lehe. Samas vanemad kolleegid ootasid reaalseid plaate või saadetud faile. Olgu etteruttavalt öeldud, et neid ei tulnud. Enamasti.

Samas oli eriti ruineeriv see, kui mõne bändi Soundcloudis polnud isegi ühte lugu, mida oleks saanud alla laadida raadios mängimiseks. Huvitaval kombel olid sellised kollektiivid pigem kodussalvestajad ja värskelt alustanud. Ilmselt olid juba tööstuse toimemehhanismidest aru saavad artistid mõistnud näiteks singlite tasuta kättesaadavuse olulisust. Kui ühe loo inimese jaoks toimima panemiseks on vaja vähemalt 15 kuulamiskorda, siis miks peaks artist takistama nende kuulamiskordade täitumist?

Tänaseks on selge, et alustav artist peab ühelt poolt olema leidlik, kuidas üldse salvestiste pealt raha teenida. Teisalt jällegi on nad sunnitud harjuma mõttega, et täiesti normaalne on oma muusikat tasuta ära anda. Kui raadios jääb lugu mängimata seepärast, et Soundcloudis on jäänud kõigest üks linnuke märkimata, on see suhteliselt nigel kivi bändi enda kapsaaias. Saan aru, et füüsilise CD postitamine või failide edasitoimetamine on keerukas ja see aeg ongi möödas. Aga ma räägin ühest linnukesest ja ausalt, see pole raketiteadus.

Ühesõnaga, kas siis piraatlusest legaalseks tasuta muusikajagamiseks arenenud olukorras, on meile midagi antud või meilt hoopis võetud? Kuna meil pole veel toimuva protsessi suhtes võimalik anda tõsikindlat kategoorilist hinnangut, sest virtuaalne revolutsioon meie ümber on alles täispööretel töös ja selle tulemuste hindamine pole meie võimuses, ei ole praegusel hetkel ka sellise küsimuse püstitamine kuigi mõttekas. Oluline on mõista elu ja ka muusika tarbimise arengut kui dünaamilist liikujat. Inimestena oleme edukaid vaid siis, kui oleme valmis muutusteks, sest elu ise muutub meist hoolimata. Kuid kõigile muutustele vaatamata, püsib üks asi muusika juures siiski muutumatu.

Armastus muusika vastu on igavene

Tegelikult on diskussioon tööstuse surmast puhtalt majanduslik ja puudutab peamiselt hirmu kasumite tasakaalu olulise muutumise ees. Kuid ükski tööstur ega surmakuulutus suuda muuta inimeste kiindumust muusika vastu. Armastus seda esitada, armastus seda kuulata ja armastus seda omada. Armastus muusika vastu on midagi ürgset ja tugevamat, kui ükskõik millise tööstusharu kontroll meie tarbimisharjumuste üle või soov seda muuta. See lihtsalt jääb kehtima. Senikaua kuni elab armastus muusika vastu, elab ka muusika ja selle tarbimine, olgu see siis koos tööstuse või selle hauakiviga. Muusikatööstus ja muusikud peavad nägema muutuvas maailmas võimalusi enesearenduseks ja see ongi edu pant sellistes olukordades hakkama saamiseks. Hoopis valulisem on küsimus, kuidas õpetada inimesi vahepeal tasuta saadud materjalide eest taas maksma. Samas, mine sa tea, elame ju põneval muutusterikkal ajastul ja kõik on võimalik. Alati säilib küsimus, kui mõttekas on astuda tagurlikke samme põlvkonnaga, kes on sündinud ilma ühtegi senti salvestiste peale kulutamata ja loota, et tulevikus nad hakkavad seda tegema. Artistidele tähendab see aga jätkuvat suurt hulka tööd segatuna võimega mõista ühiskonna muutusi, sest vaid kohanedes oludega on võimalik oma brändist elatuda.