Pai juurde käivad muidugi sugestiivsed kassipildid. Seekord on fotol Mirju.
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

Lähenevate jõulude ja aastavahetuse puhul palusime kaasa lüüa veidi suuremal ringil ning meeldejäävaima, parima või olulisima pala teile kuulamiseks soovitada ka kohalikel skeneässadel.

Head kuulamist ja avastamist!
#muusikapai

Alex Cameron – "Take Care of Business"

Aivar Meos (World Clinic): Aastal 2016. tutvusin esmakordselt Alex Cameroni impulsiivse synthwave-loominguga. Austraallase debüütalbumi andis nö suure auditooriumi ees uuesti välja üks mu lemmikuid – plaadifirma Secretly Canadian. Albumi "Jumping the Shark" lugudes kohtub Nick Cave Suicide´iga ning seda kõike kiidab Henry Rollins. Jah, lihtsuses peitub jõud!

Anderson .Paak – "Am I Wrong" (feat. ScHoolboy Q)

Remi Prual (Lejal Genes): Kuna loo valikul oli ees "no stress" määratlus, siis see lugu on 2016. aastal erinevaid pingevabasid olukordi vast kõige enam saatnud, eeskätt läbi Spotify playlistide. Mõnikord (keskpärastel hetkedel) olen korduvalt mõelnud, et tegemist on täiesti omapäratu ning isegi igava kordusega, selliseid lugusid on maailmas tehtud ja tehakse ka tulevikus. Ülesehitus on nutikas, kuid kuuldud. Sõnadki on suht kuuldud, kuigi minu 2016. aasta iseloomustamiseks vägagi sobivad. Kokkuvõtlikult kahtlustan, et eeltoodud põhjustel ehk sõnade, mõnusa funky tausta ja erakordse keskpärasuse tõttu see lugu ka välja valitud sai. Loodetavasti meeldib teistelegi.

Attaché – "Pyongyang"

Hugo Murutar (MÜRK): Träkk, kuhu saab iga hetk ära kaduda ja oma mõtetesse süüvida või siis lihtsalt kaasa kulgeda. Emotion with minimal effort!

Cult Of Luna & Julie Christmas – "A Greater Call"

Roman Demchenko (Urban Culture Entertainment): Kuna mina olen see inimene, kes üldiselt ei viitsi kaheminutilisi introsid ja outrosid kuulata ja jätab sellised lood tavaliselt vahele, oli sellel lool tegelikult ülivähe šansse, et ma üldse ta läbi kuulan. Aga fakt on see, et “A Greater Call” sai 2016. aasta absoluutseks lemmikuks. Kuulan seda iga päev. Miks? Ilmselt selle pärast, et Cult of Luna ei ole varem mitte midagi sellist teinud ja “Mariner” on väga omapärane ja värskendav album. Selle konkreetse loo lüürika mõjutas ja inspireeris mind ka väga kõvasti terve aasta jooksul. See bänd on muusika.. see bänd on kunst… see bänd on kontseptsioon… See bänd on CULT! CULT OF LUNA!

DJ Shadow feat. Run the Jewels – "Nobody Speak"

MC STan B: Häid lugusid tehakse igal aastal tohutul hulgal ja äärmiselt raske on välja valida seda ühte, kuid minu valik läheb tänavu DJ Shadow kasuks ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks, video on äärmiselt lahe. Teiseks, ootan kannatamatult Run the Jewelsi kolmandat albumit ja see lugu natuke leevendas ootusärevust.

Huerequeque – "Soonetundja"

Gert Trash Moser (Trash Can Dance): Ei ole see pühapäevahommikuse ecstasy-pohmelli chill-out dub, ei ole see päikesesaare poliitkriitiline dub ega naerupisaratega lilleliste õnne-dub, vaid ehe eestimaine ugri-dub, jalad põlvest saati soomätta all, ühes käes sitahark ja teises kirves. Huerequeque alustas hoopis eksperimentaalsema muusikaga – mürase split-debüüdi ühes Threes and Will´iga reliisis mainekas briti leibel ning mul on rõõm kogeda, et avangardsema mussi juurest on jõutud tumedama undergroundisema dubini, sest see tähendab, et artist võib mõne aja pärast taas hoopis muu suuna võtta ning rikastada Eesti ääreskenet mitut moodi. Aastal 2016 aga teeb seda maavillase dubiga.

Lambchop – "The Hustle"

Madis Aesma (Ans. Andur): Väga pikka aega pole ükski plaat mind sedavõrd palju liigutanud ja nii palju meeldinud, kui kuldse kaselehena sügisel täpselt õigesse kohta hinges hõljunud Lambchopi „FLOTUS“. Minu jaoks aasta plaat kindlasti. 18 minutit pikk „The Hustle“ on selle ühest küljest majesteetlik, teisalt minimalistlikult pulseeriv finaal.

Lepatriinu – "Mr. Time"

Mihkel Kübar (Intsikurmu): Nägin Lepatriinut Noortebänd 2016 finaalis. Minu vaieldamatu selle aasta Eesti lemmikartist. Singer-songwriterite maailm on kirju ja olen viimasel kahel aastal kuulanud väga erinevaid ja üsna paljugi. Tema hääles on see, mis mind paneb kuulama. Hoian pöialt! Talifestivalil 21. jaanuaril võimalik kõigil näha ja kuulda.

Mick Pedaja – "Seis"

Ivo Naries (Bling): Minu jaoks on selle aasta üks ilusamaid lugusid kindlasti Mick Pedaja “Seis”. See on selline ajatu lugu, mis loob seisundi meditatiivses, sügavas, õrna ilu ja imepeene igatsuse ning kurbuse ruumis. Selline lugu on teatud mõttes igasuguste žanrite ülene ja nagu näha, poeb väga paljude hinge ja südamesse. Meeldis ja inspireeris niivõrd, et tegin sellest ka remiksi. Aitäh Mick, sul on väga ilus muusika!

Midland – "Final Credits"

Mark Stukis (Von Krahl): See lugu paistis kuidagi eriti silma Midlandi Essential Mixist. Pala sämpeldab osavalt Lee Alfredi Rockin-Poppin Full Tilting osa. Midland on natukene hoogu juurde andnud ja mõnusalt tantsupõranda jaoks kohandanud. Täielik pomm, mida õhtu lõpus mängida!
Enar Essenson (Rock Cafe): Ma ei hakanud keeruliseks ajama, sest see lugu on kind of track of the year, mida on juba ribadeks mängitud, aga full reliis tuli paar päeva tagasi. Berghainis vist ühtegi nädalavahetust ilma selle loota ei möödunud peale seda, kui see kõlas Essential mixi viimase trackina veebruaris. Mõnus Stranger Things…80nendate vaib jätkub. Repiidi peal lugu raudselt 🙂 NB! Midland ka järgmisel suvel Rummul uuel festivalil Into The Valley.

Moderat – "Reminder"

Ivo: Ma ei ole päris kindel, kas ma tõesti olen seda lugu nii palju kuulanud (võibolla on kogemata repeat peale jäänud), aga last.fm stats paigutab selle kõrgeimaks selle aasta palaks ja ei saa salata, et see on ka väga hea lugu. Samuti on see väga healt plaadilt, Moderati aprillis ilmunud "III" pealt, mis küll ei üllatanud võrreldes eelmisega kuskilt otsast, aga on lõdvalt sama hea. Samuti õnnestus näha Moderati kontserdil – hea pime show, väga kena visuaalse esteetikaga.

Mutated Forms – "Outgrown"

Liisi Ree (Tjuun In): Kuna ma aasta kõige-kõigemat lugu välja mõelda ei oska, siis kategoriseerisin hoopis sedasi – Eesti juurtega Mutated Forms andis välja väga hea albumi "Holograms", mis oli minu arvates eelmise aasta trummi ja bassi LP-dest üldse üks kvaliteetsemaid, kompaktsemaid, omapärasemaid ja artistile iseloomulikumaid – kui mitte kõige. LP-lt üks lugu, "Outgrown", on nii üks minu lemmikuid sealt kui ka iseloomustab kogu albumit hästi.

Sheep Got Waxed – "Forro"

Henri Roosipõld (Genialistide Klubi): Ülemöödunud nädalal oli mul õnn Mihkel Oksmanni (Kivi Paber Käärid), Kristel Onno (Stedingu maja) ja Tartu linna kaasabil tuua Eestisse väiksele plaadiesitlustuurile Leedu kollektiiv Sheep Got Waxed. Bänd avaldas oma video "Forro" samal päeval, kui Genialistide Klubis käis Veterinaar- ja Toiduameti esindaja.

Sleaford Mods – "T.C.R."

Ester: Sleaford Modsi „T.C.R.“ oli kindlasti mu üks selle aasta lemmikumaid, seega on ka looga samanimeline EP Nädalapais minu poolt juba varasemalt ära mainimist leidnud. Sleafordi modide (tegelikult resideeruvad tüübid küll kõrvalmaakonnalinnas Nottinghamis) paduinglaslikkusele, suurepäraselt üheks sulanud sotsiaalsele teravusele ja meelelahutuslikkusele ning loomulikule ropendamisele on raske vastu panna. Kindlasti aitas vaimustusele kaasa absoluutslt perfektne kontsertelamus Flow festivali esimesel päeval, kui olin juba jutti ära näinud oma kaks lemmikut – Stormzy ja eriti eksklusiivse Paperi T etteaste koos viiuldaja Pekka Kuusistoga ning peale kõike seda suutis Sleaford Mods mind veel omakorda rabada. Nende suurepärast ja kaasakiskuvat esinemisstiili iseloomustab suurepäraselt näiteks see klipp Jools Hollandi showst.

The KVB – "Lower Depths"

painkiller: Raske on teha valikud ja võib taidlema jääda mitmeks õhtuks, aga otsustasin valida loo mõnelt lemmikartistilt, keda nägin möödunul aastal ka lives. Eriti kuna neid kõigeparemaid artiste ei tooda liiga tihti Eestisse. Eriline tänu lähebki Schillingu korraldustiimile, tänavune lineup oli väga väärikas.

Urfaust – "Meditatum II"

Ingmar Aasoja (Howls of Winter, Thou Shell of Death): Urfaust, mis on black metal ringkondades saavutanud kultuse taseme, on oma piiride kompamisega alati nii kaugele läinud, et puhast pläkki polegi viljelenud. Hilisemate reliisidega on järjest rohkem kaugenetud oma juurtest, suundudes rohkem noise’i ja ambienti poole. See aasta aga suudeti, minu arust, reliisida nende tugevaim album läbi aegade. Antud lugu on vast nende kõige black metalikum sünnitis, kus on kokku viidud "vana hea" Urfaust ning blastbeat.

X-Panda – "Hit and Run"

Kirill: Plaadilt, millest kartsin pettumust, tuli lugu, mis absoluutselt võttis mul suu ammuli. Kui kevadel X-Panda uue plaadi kohta teateid tilkuma hakkas, olin skeptiline – albumite järjed, kui bändid üldse jõuavad teise albumini, on (minuarust) tihti väga kehvad. Räägiti, et uus materjal sisaldab kõvasti rohkem vokaali. Sügisel avaldatud esimene singel oli täitsa okei, aga väike hirm oli, et ehk see on parim lugu plaadi "Reflections" pealt.
Läks aga hoopis nii, et parimad lood olid veel ees, kõige rohkem üllatas "Hit and Run". Sellist segu wave’ist ja djent’ist ei kujutakski muidu ette, see võiks lausa eraldi žanrina eksisteerida.