Karakal, keda kutsutakse ka kõrbeilveseks, on lähemas suguluses kuldkassi ja servaliga, mitte ilvesega. Ta eelistab elada kuivemas metsas või savannis ja võib olla kaua joomata, rahuldades oma veevajaduse saakloomade kehavedelike abil. Ülihea hüppevõimega kaslane võib seisvast asendist linde jahtides hüpata kuni kolme meetri kõrgusele. Foto: Tallinna Loomaaed
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

Rhys Fulber & Blush Response – "Dissipate"

MC STan B: Mulle on Rhys Fulberi looming sümpatiseerinud juba ammu. Nii ka see looming. Koostöös Blush Response’iga on tehtud lugu, kus moodne techno segatakse kergelt EBMi ja kindlasti millegagi veel. Hea, hea, hea!

Marissa Nadler & Stephen Brodsky – "Estranged"

Ivo: Eiei, ärge saage valesti aru. Guns’n’Roses jätab mind endiselt täiesti külmaks. Aga see goth-folk-rock versioon nende loost Marissa Nadleri ja Stephen Brodsky poolt on ju täitsa tiptop ulgumine. Nende kahepeale tulevalt albumilt "Droneflower" pärit kuu tagasi ilmunud singel "For The Sun" pole muide samuti halb, aga soovitusena siiski värskem kraam. Pressikas muide Marissa jaurab, et teda on lapsest saati kummitanud originaalse "Estranged" video, kus Axl Rose delfiinidega ulbib. Ei tea, kas tema versiooni kõlast peaks ka selle kohta midagi välja lugema?

Hillar Kohv – "Viinahaua hümn"

Rene: Kui avalikus ruumis käib mõtlemine peamiselt erakonnajooni pidi ja poliitiliseks seisukohavõtmiseks annab seletada isegi igapäevast menüüd, on otsekui sõõm värsket õhku, kui suu avab sõltumatu avalik mõtleja ja teravapilguline meediakriitik. Seekord mitte arvamuse avaldamiseks, vaid lauluks. Lällamise ja ärapanemise kõrval on hingetõmbeks mõeldud reibast ja ajatut peomuusikat jäänud väheks. Kodulooga tegelevat popmuusikat praktiliselt ei olegi. Taaskord on asjaarmastaja osutunud pioneeriks.

Selle nädala esimeseks soovitajaks on kohalik black metal bänd Thou Shell of Death, kelle uus kauamängiv on meil ka järgmise nädala eelkuulamises.

Candelabrum – "Dusk, Poisoner of Souls"

Ingmar:Häirivalt low-fi süntesaatoritel põhinev atmosfääriline black metal. Mõnus jätk Howls of Winter’il esinenud Black Cilice’le. Kinnitab ideed, et madala kvaliteediga keldripläkki on parim kuulata võimalikult hea helisüsteemiga.

Iskandr – "Regnum 2018"

Svarte: Uue-kooli bläkist üks kõige meeldivamaid üllatusi eelmise aasta lõpust. Omapärane saund ja ülesehitus, mis ei kõla nagu iga teine bläkibänd. Midagi hoopis erilisemat kui blackile omapärane "blastbiidi rehepeks".

Festival Jazzkaar tähistab järgmisel nädalal väärikat 30. sünnipäeva. Kava on mitmekesine ning huvitav, kust leiab jazzilegende, uusi staare, aga ka artiste, kelle mõjutused on jazzmuusikast kantuna. Sel nädalal edastavad oma muusikapai Jazzkaare meeskonna liikmed.

John Scofield – "Can’ t Dance"

Anne Erm: Juba pikemat aega kuulub minu lemmikute hulka kitarrist John Scofield, alati on ta uus, kuid samas esimestest helidest tuttav. Lemmikmuusikud kutsub Jazzkaar tagasi. Nii siis Scofield ehk Sco tuleb kolmandat korda Jazzkaarele ja nüüd juba kolme Grammy auhinna omanikuna. Ta kuulub kõrvuti Pat Metheny ja Bill Friselliga Ameerika kolme populaarsema jazzkitarristi hulka. Sco on salvestanud kolm albumit jazzikuninga Miles Davisega. Jazzkaarel näitab ta end alati erinevast küljest (näiteks Überjam aastal 2004 oli äge punt noortega, 2015. käis ta bluusmuusiku Jon Cleariga). Seekord tuleb ta oma trioga, kus mängivad väga ägedad muusikud Vicente Archer bassil ja Bill Stuart trummidel. Otsustades kolme viimase albumi: Country for Old Men, Hudson ja Combo 66 võib Jazzkaare viimasel päeval toredaid üllatusi oodata, kuid nooruses alguse saanud bluusiarmastus annab Sco esituskunstis kindlasti ka märku.

Martin Kohlstedt – "HARNAO"

Eva Saar: Ma ei jõua juba ära oodata festivali Jazzkaar, kõik festivalil esinevad artistid on meie poolt käsitsi valitud suure õhinaga! Esimesest nädalavahetusest ootan väga minimalistliku pianisti Martin Kohlstedti muusikarännakut. Tõin tema plaadi aastaid tagasi Saksamaalt ja nüüd lõpuks ongi ta festivalile jõudmas! Ta muusika tiirleb mu Spotify-listis pidevalt ja unustan end vahel teda kuulama tundideks.

Kaili Kinnon – "Come Be Near"

Merli Antsmaa: Kaili vokaal on mahe, suitsune ja sügav. Usun, et tema kontserdid nii Tallinnas kui mujal üle Eesti tulevad väga mõnusad. Ja muidugi on ju häid kontserte kavas veelgi. Kindlasti laske end muusikaga üllatada linnaruumiprojektis.

Jungle by Night – "Stormvogel"

Marti Tärn: Muusikuna on mulle alati huvitav vaadata ja kuulata suuri koosseise. Tänapäeval on see suur luksus, sest lihtsam ja odavam on väiksemate bändidega. Lisaks on tugevalt juurdunud järjest kasvav trend uusi impulsse leida elektroonikast ja masinad teevad mitme inimese töö juba ära. Jungle by Night’i puhul on laval 9 muusikut, kõik mängivad instrumenti ja kokku on oodata suurt ja paksu helide massi. Seda ootangi.

paris_monster – "Moles & Hot Canyon Air"

Anna Lindpere: Nagu igal aastal, leiab ka sel korral Jazzkaare kavast mitmeid artiste, kes võiksid tuua kontserdisaali ka need, kes muidu ennast jazzipublikuna ei näe. Üks sellistest artistidest on USAst pärit paris_monster, kus kaks meest tekitavad tunde nagu laval oleks vähemalt viieliikmeline bänd. Minus äratavad nende laulud miskipärast suveootuse ning tuletavad meelde, et lämbed suveööd pole enam kaugel. Loodan, et sama tunne tekib nende kontserdil ka festivali ajal. Eriliselt hea uudis on, et paris_monsterit näeb lisaks Tallinnale ka Pärnus ja Tartus.

Shai Maestro Trio – "?"

Rene Jakobson: Shai Maestro – soolo ja koosmäng teistega, mängu ilu ja energia, rahu ja intriig, traditsioonid ja ootamatused – seda kõike on nii palju, et lausa hirm hakkab, milline elamuse võib Jazzkaarel elavat esitust nähes saada.

Erkki-Sven Tüür – "Conversio"

Gloria Kadarpik: Ootan põnevusega Jazzkaare avakontserti, kus Kirke ja Mingo on keeranud heas mõttes peapeale Tüüri ja Sumera loomingu. Sellega seoses meenus mulle Conversio, mida olen alati plaaninud ise esitada just Kirkega ja mida kuulates viibin kui hüpnoosis või teises dimensioonis.