MiaMuusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka olemasolevad lood Spotify playlistis

Four Tet – "New Energy"

Helen Västrik: Ma olen endale pool aastat tublilt õlale patsutanud, et "jess, nüüd on lõpuks sinust vahelduseks ka hommikuinimene saanud". Vara üles, vara magama.
Tegelt on see enesepetmine – mingi osa minust muutub alles öötundidel eriti laetuks. Kohalolek võimendub ja tasakaal paraneb. Eriti, kui jääd muusika sisse kinni. Selle plaadiga on ka nii – paned peale, viskad vaibale pikali, aeg-ajalt sirutad jalgu üle pea või proovid, kas nüüd tuleb peapealseis välja (ei tule) ja lased lugudel end reisima minna. Uus energia, nagu lubatud, ei jäta puudutamata. Hea öö-plaat!

Baths – "Maximalist"

Evert: Bathsi album "Cerulean" on seitse aastat vana ja avastasin selle alles täna, üsna juhuslikult. Polegi sarnase helgema kõlaga muusikat vahepeal kuulanud. Soovitan haarata kõrvale klaas Kuma Kombuchat, mis on mu uus armastus vedelal kujul.

The House in the Woods – "Paralysis: Live at Silent Night #8"

Marko: The House in the Woods on Pye Corner Audio kõrvalprojekt, mille taga on Briti muusik Martin Jenkins. Jagamiseisu tuli, sest see ambient-drone eksperimentaal kontsertsalvestus algab Arvo Pärdi "Spiegel Im Spiegel" lindimanipulatsiooniga ja miks mitte siis juba lõpuni kuulata.

Tricky – "The Only Way (Kahn Remix)"
PeZ: Trickyl ilmus just uus plaat Ununiform, mis on küll väga hea, aga jääb kaugele nendest Maxinquaye tumedamatest lugudest. Aga sellegipoolest jõuab see remiks väga ligidale ja sobib oktoobri keskpaika oma feelilt väga hästi.

NYOS – "Navigation"


Romcha: Natukene jazzu, veits black metalit, post-rocki, sludge’i ja progressiivi ja isegi kohati ka blastbeat. Täiesti fenomenaalne Soome bänd NYOS koosneb kahest tüübist, trummisetist, neljast kidravõimust, miljonist stompboxist ja meeletust kogusest talendiist. Tüübid andsid viimase aasta jooksul kaks üliägedat kontserti Tallinnas (mõlemad umbes 10-15 inimesele) ja kes teab, äkki tulebki ka kolmas kord varsti? Väga mõnus vaib!

Grave Pleasures – "Motherblood"

Ester: Bänd, mille esialgne nimi oli Beastmilk, lendas metaltaeva orbiidile sellise kiirusega, et esialgne plaan külastada ka TMW-d maeti kiirelt maha ja võeti tee otse kõige nimekamate metalfestivalide lavadele. Kahjuks nii kiire kui oli tõus, tuli ka pidurdus, sest osa bändi asutajaliikmeid lahkus koos suurepärase nimega. Uue nime Grave Pleasures sissetöötamine läks märksa vaevalisemalt, kuid nüüd avaldati uus täispikk album „Motherblood” ja tundub, et tee jätkub jälle tõusvas joones. Ma küll veel plaadile küüsi taha ei ole jõudnud ajada, aga plaadi esimene singel „Infatuation Overkill” lubab endises headuses ninamehe Mat "Kvohst" McNerney (kes muide on TMW-l käinud, oma teise bändiga Hexvessel) dramaatiliselt kandvale häälele üles ehitatud raevukalt tumedat postpunki.

Comeback Kid – "Surrender Control"

Raimond: Kanada bänd Comeback Kid (mille vokalist Andrew Neufeld on juhuslikult täielik Siim Nestori koopia) on välja tulnud oma kuuenda albumiga “Outsider.” Esimene uue plaadifirma alt, mis tavaliselt metalile keskendunud – Nuclear Blast. Ei, midagi uuenduslikku nende muusikas pole, korralik kaasaegne hardcore punk, kuid millegipärast olen õppinud seda bändi iga albumiga aina rohkem armastama, lihtsalt jube hästi toimib. Seda kinnitas ka nende kontsert 2015. aastal Tapperis eelmise albumi tuuri raames. Wake the Dead!

Manes – "Name the Serpent"

Lembetu: Kui tuleb juttu muusikalise kannapöörde teinud black-metal bändidest, kerkib kõigile silme ette esmalt Ulver. Aga sarnase, muusikaliselt vähemalt sama õnnestunud pöörde on teinud ka teine Norra black-metal bänd Manes, mida tuntakse kriminaalselt vähe. Nende siiani viimane, 2014. aastal ilmunud album "Be all End all", on täiuseni lihvitud meistriteos, mida lihtsalt ei väsi kuulamast ja ka jagamast. Ei hakka siin seda kokteiliretsepti lahti kirjutama. Las iga üks kuulaku ise! Ja uus plaat on neil kohe-kohe ilmumas. Black-metalit teevad nad nüüd edasi sootuks Manii nime all ja kah loomulikult esmaklassiliselt.
Siin ka uus Manii 2018. aastal ilmuvalt albumilt:

The Drums – "Are U Fucked?"

Sandra Vungi:Kui oma uue kokaraamatu kirjutamisega ametis olin, siis kuulasin ühel õhtul kokates taustaks Nestor ja Mornat. Siim lasi The Drums uue albumi "Abysmal Thoughts" pealt lugu nimega "Are U Fucked". Selline kergelt tume ja morbiidne algus hakkas mulle kohe meeldima ja saate lõpuks olin juba loo YouTubest välja otsinud ja kuulasin mitu korda üle. Varsti kuulasin terve albumi kordi läbi. Millegipärast tol ajahetkel sobis just see kauamängiv mulle eriti hästi. Saates soovitatud lugu hakkas täiesti oma elu elama ning lõpuks nägin ma lausa unes, kuidas ma püüdsin Siimu kuskilt elamurajoonist õhtul pimedas üles leida, et teda soovituse eest tänada. Ta elas kuuekordse maja katusel mingis moodsas kapselmajas, tänaval nimega Y39. Mul oli veel kilekotis tänutäheks suvikõrvitsamuffinite segu. Mitte muffinid ise, aga jahusegu, millest saaks muffineid teha. See oli lihtsalt suures kotis kõik laiali. Seni minu otsing jätkus, kuni unes avastasin, et tegelikult oleks jube imelik, kui ma äkki hilisõhtul tema ukse taga oleks, kilekott käes ja lihtsalt selleks, et loo soovituse eest tänu avaldada.

Hovey Benjamin – "Send Bobs"

MC STan B: Igast selle ja eelmise nädala seksiskandaalide taustaks isegi vägagi sobiv lugu.