Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.
Soft Kill – Insider (Tom Petty)
Virko Pirrus (Nailboard): Avastasin Portlandist pärit Soft Killi üsna juhuslikult, kui tegin enda jaoks väikest ülevaadet post-pungi juurtest ning selle tänapäeva võsudest – ehk siis stiilist, mis on mind, vana black-metal-kolpa viimasel ajal millegipärast väga kõnetama hakanud. Noh, inimene areneb või nii… Ja uutest nimedest eristus teistest tugevalt Soft Kill. Gootilikult sünge, kaasakiskuvalt veenev kraam. Huvitaval kombel andis bändi aasta tagasi ilmunud suurepärase albumi „Choke“ välja padu-metal-label Profound Lore. Kuulamiseks valisin kõige värskema helimaterjali, alles äsja avalikustatud kaveri varalahkunud Tom Petty (and The Heartbreakersi) 1981. aasta loost „Insider“.
The Necromancers – „Black Marble House“
https://ripplemusic.bandcamp.com/track/black-marble-house
Mart Kalvet (Taak): Veel esmaspäeval ei teadnud ma õieti, kus asub Poitiers, ega oleks osanud nimetada ühtki tolles maalilises, põneva ajalooga Prantsusmaa linnas tegutsevat bändi. Tänaseks on asjaolud muutunud — The Necromancersi album „Servants of the Salem Girl“ tundub juba vana sõbrana, kelleta korralikku kräud ette ei kujuta. Turjajudistavalt rahuldustpakkuvaid riffe ja aegumatuid okultistlikke klišeesid tuubil täis rasvane hevirokk ei vea alt algusest lõpuni. Omal ajal keetis umbes sedasorti kraami noor Nevesis; käredamad, näärmeistkiskuvamad passaažid toovad meelde „Sons of the Northi“ aegse Black Spidersi. Kiirtutvuse sõlmimiseks parim pala on „Black Marble House“.
The Soft Moon – "Burn"
Ivo: Soft Mooni Luis teatas, et uue aasta alguses ilmub uus album "Criminal" ning pistis internettidesse esimese singli "Burn". Räägib sinna juurde sellist enese taasleidmise juttu, tunnistab eksimusi ja kõik väga tore. Põnevam ehk aga kokkusattumus, et sellele otsa kohe kuulasin Placebo kaverit Talk Talk loost "Life’s What You Make It", mida nüüd siis omakorda on mudinud Blanck Mass. Kas mulle ainult tundub või see kõik tõesti kõlabki kuidagi väga Nine Inch Nails?
William Basinski – "For David Robert Jones"
Evert: Kuna Ivo postitas just uue The Soft Mooni loo ära minu eest, tunnen ennast natuke nõutuna. See paneb ikka oma elu prioriteetide järgi üle mõtlema, kui keegi midagi ära võtab, annab, kingib, kasutab või viskab. William Basinski üks fragmentidest läheb minupoolt muusikapaisse. Neljapäevaõhtune Sander Varuski poolt juhitud R2 raadiosaade "Popikroonikad" tuletab just praegu meelde David Bowiet. See lugu ongi selline mõnus järelhüüe talle, lainetava meeleoluga muusika, instrumentaalpala – seda kuulates soovitan teil elutoa põrandale pikali visata, päikseprillid ette panna ja kujutada ette, et lebate rannas poole kerega täpselt mere piiri peal ning laine käib muusika taktis aeglaselt-aeglaselt üle näo.
Fever Ray – "To The Moon And Back"
Ekke Västrik: Fever Ray on Karin Dreijer Andersson sooloprojekt, laulja ja muusik, kes muidu on tuntud ka duos The Knife. Fever Ray esimene plaat "Fever Ray" 2009 jättis mulle väga tugeva mulje. Sellel albumil oli saavutatud kuidagi eriliselt põhjamaine ja sünge kõla, mis mulle tollal väga meeldis. Vahepeal ei ole Fever Rayst suurt midagi kuulda olnud ja see video on üle pika aja esimene uus materjal. Selle loo põhjal otsustades on uuel materjalil mingi teine lugu rääkida kui Fever Ray esimesel albumil ja ka karakter on muutunud põhjamaisest šamaanist mingiks veidraks 80ndate nosferatuks. Kõlalt meenutab uus lugu mulle ka rohkem The Knife’i loomingut kui Fever Rayd. Kuigi antud lugu ei mahu mu top lemmik lugude hulka, on Fever Ray kindlasti üks mu lemmikuid naisi elektroonilise muusika vallas.
Jack Frost – "Every Hour God Sends"
Rene13: Pala aastast 1990 aga piisavalt tundmatu, et võiks sama hästi olla ka eilsest. Austraallased on võtnud Madchesteri vaibi, asendanud vedelad bassiread käikudega, mis kaunilt riidas nagu tegusate lastelastega vanainimese küttepuud ja nii ülbe vokaal, et otse sülitab kuulaja peale. Ma arvan, et sellise suhtumisega võib juba muusikat teha – kui vähemalt kõla paneb kere stressihormoone tootma siis on ikka suht hästi saadud diil. Ühtlasi üks traagilisemaid albumi avalugusid, selline kus esimese palaga antakse kogu kerisetäis kuuma ära ja ülejäänud palad on selle kõrval nigu vettinud leib hoovipeojärgsel hommikul.
Primus – "The Trek"
Magnus Andre (Talbot): Vanameister bassil on tagasi uue albumiga, mis paistab silma üsna psühhedeelse laadi poolest ning on loomulikult maitsestatud bändile omase wacky-huumoriga. Kõik originaal-liikmed ka.
Brian Eno, Kevin Shields – "Only Once Away My Son"
Marko: Võiks öelda, et supergrupp on teinud loo Adult Swim’i singlite seeria jaoks. Tegelikult võiks juba peast ära pakkuda, et kui kokku segada Brian Eno ambient ja Kevin Shieldsi kitarrimüra on reaktsiooni tulem ambient drone. Aga vanameistrid ei väärata ja tulem on minumeelest tip-top.
St.Vincent – "Los Ageless"
MC STan B: Sel nädalal minu poolt veidi poppi. Kriitikute lemmikul St. Vincentil ilmus paar nädalat tagasi uus album ja jällegi vägagi tugev album. Sobib nii äratuseks kui õhtuseks soojategemiseks.