Korrespondent Rene13 leid Budapestist kaks päeva tagasiMuusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.
Dead Furies – "On A Mystery Train"
Evert: Ongi olemas vist kahte tüüpi inimesi, ühed neist on Dead Furiesist vaimustuses, teised jällegi on veendunud, et DF on täielik klišeehunnik klišeehunniku otsas ja neid kuulates võib igavusest magama jääda. Uus singel on varsti valmivalt teiselt stuudioalbumilt igal juhul avaldatud ja oluline fakt on, et "Rock City A Go Go" ilmub koguni vinüülil. See pole mingi puusalt tulistamine, see pole mingi 3.50 eeku! Minu arust on muljetavaldav, millise tempoga Ardo Kivi oma uude kollektiivi on cardio-rütmi sisse ajanud ja olgugi, et ma pole rock’n’rolli fänn, ootan ma huviga, kuhu nad oma trajektooril suuna võtavad. Kuningas on surnud, elagu kuningas?
Yellow Eyes – "Old Alpine Pang"
Jakob Juhkam (NO99): Tänu "Unistajatele" olen ilmselt lõplikult armunud black metalisse. Tegemist on minu jaoks väljendusega, mis on üles äratanud tuimast igapäevast, taassõnastanud selle romantiliselt inimliku põhjuse, miks inimesed üldse muusikat teevad. Lisaks tundub mulle, et BM’is on inimestel kõige rohkem julgust otsida oma saundi, produktsiooniga leida muusikale veel eraldi oluline konks või lähtepunkt. Viimase aja parim album minu jaoks on NY bändi Yellow Eyes "Immersion trench reverie"- see album on minu jaoks vaba mitmetest üldistest muusika, täpsemalt metali dogmadest. Ägedalt ebaloogilised harmoonia- ja tempomurded, kidrakäsitlus ebatavaliselt kõrge ja arpedžeeriv, klähvivad, haukuvate rebaste sarnased vokaalid ning trummide ja kogu albumi saund veidi plödisev, julgelt bassivaene, aga mitte tüütu lo-fi, millest ma üldiselt väga kiirest ära väsin. Soovitan suurtest klappidest ja valjusti!
Sally Dige – "Be Gone"
Kadri Sammel (Bedless Bones, Forgotten Sunrise): Berliini skenest tuleb Taani-Kanada päritolu multidistsiplinaarne eksperimentaalse süntpopi artist Sally Dige, kel ilmus septembris kaheteisttolline LP „Holding on“, mille ta salvestas, kasutades kõigest üht süntesaatorit ja oma häält. Minimalistlikule gearile vaatamata olevat iga loo valmimisel käiku läinud vähemalt 100 (!) helirida (mõningatel lugudel ainuüksi trummide jaoks 100 rida) ning iga kuuldava heli all ujuvat vähemalt 20 toetavat saundi. Suht ulme. Sellele külakuhjale vaatamata on tulemuseks atmosfäärne ja catchy helipilt, mis sõuab hea ajastusega hetkel popi retrohõnguse minimal wave’i ja postpungi laineharjal. Kuulamiseks siis tema viimane lugu „Be Gone,“ mille video autoriks on samuti Sally ise, ammutades inspiratsiooni oma korduvast unenäost.
Byron Westbrook – "Fireworks Choreography"
Marko: Byron Westbrook pani nädalakese tagasi videoedastusteenusesse üles video oma albumi loost, mis on päris uuelt albumilt "Body Consonance" ja ma ei saa aru, kuidas saab sellel olla ainult 90 vaatamist (10 sealt minu omad). Ei ole tegu debüüdiga, plaadifirma, mis plaadi väljastab, on kullaprooviga Hands In the Dark. Radio edit mõõtu pikkusega lugu ei alga küll väga üllatavalt, aga teine pool võiks meenutada lindistust allakukkuva transpordilennuki pardalt
Shoji – "Afternoon Break" (Meowsn’ Edit)
MC STan B:Aitab vahelduseks (depressiivsest) küttest. Ma pole päikest näinud juba mitu-mitu päeva, seega minu poolt sel nädalal üks vägagi positiivne lugu. Remiks ühe Peterburi produtsendi poolt, kelle portfoolio suviseid lugusid täis ongi. Arusaadav, sest Peterburi ilm on samasugune kui meie oma.