Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.
PVC16 – The Queen Bee
Evert Palmets: Suvel istusin EKKM’is Kultuuritolmu festivali teise õhtu ajal parasjagu backstages, pakkisime Forgotten Sunrise (nad olid just esinemise lõpetanud) gängiga esinemise-kola kokku ja ülalt katusealusest ruumist hakkas midagi kummalist kostma. Mõtlesime tükk aega, mis see on, kas väga hea või siis kohutav, või hoopis kohutavalt hea? Lõpuks siis uudishimust vinnasin ennast trepist üles ja nägin viimase loo viimast seitset sekundit. Saalis seisval publikul oli täpselt selline nägu peas justkui nad oleksid näinud mingit jõhkrat performance’it. Mõnikord kõik lihtsalt ei õnnestu, läheb lihtsalt nii. Aga võib tekkida uusi võimalusi. Küllap Tallinn Music Weekil näen neid järgmisel aastal korralikult.
The Empire Line – Fast Forward (Intet glemt, intet tilgivet)
Mariliis Mõttus (Müürileht): The Empire Line on sündinud teraslusikas suus, sest siin on pead kokku pannud Jonas Rönnberg ehk Varg, Posh Isolationi plaadifirma asjapulk ja noise-duo Damien Dubrovnik liige Christian Stadgaard ning ehk pisut vähem tuntud noise-muusik Isak Hansen aka Iron Sight. Ärge nüüd kohkuge, kui arvate, et Berliin ja techno juba moodsa aja sidesõnadeks on muutunud, kuid nendegi järgmisel aastal ilmuv debüütplaat kannab nime “Rave” ning on saanud inspiratsiooni kaasaegsest reivikultuurist. Olenemata sellest faktist ei kõla “Fast Forward’i” techno-biit koos Hanseni kõriveristava vokaaliga üldse mitte järjekordse klubisümfooniana, vaid meloodilise kummardusena öövahetusele.
Big Shaq – "Man’s not hot"
MC STan B ja Kirill: Kas rõske meemi postitamine on sobilik? Vast ikka. Meie meelest üks parimaid ande, mis internet tänavu tootnud on. Big Shaq’i kuju taga on tegelikult koomik Michael Dapaah, kes läbi Big Shaq’i või Roadmani Shaq’i ironiseerib UK grime räppareid, aga ka Lõuna-Londoni diilereid. Iga spititud rida on kuld ning mida aeg edasi, seda kuldsemaks kogu see värk läheb. Jääb ainult loota, et Michaeli tähelend ainult selle ühe kujuga ei piirdu.
Haldi – "Raba"
Villem Valme (Õunaviks): Olles juba aastat kokkuvõtvas meeleolus, siis minu muusikapai läheb Haldile. Kui tema lugu "Raba" samanimeliselt EP-lt ühel kevadõhtul ilmus, tabas mind kohe kaks tundumast: esiteks, pagana hea lugu ja väga hästi produtseeritud! Ja kohe otsa õrn kadedusesähvakas, et miks see küll ei oleks võinud olla uus debüüt Õunaviksi tiiva alt. Väga harva, kui need kaks tunnet mind korraga valdavad. Aga tegelikult oli maailma evolutsioon jõudnud õigesse punkti ja väga hea, et Haldi just Vaiko Eplikuga koostööd tegema sattus, Vaiko on olnud oma ülesannete kõrgusel ja võitnud on nii muusika kui selle kuulajad. Ühesõnaga, kui räägime Eesti muusikast aastal 2017, siis minu luuper nr 1 on olnud Haldi EP eesotsas selle looga. Neid kilomeetreid, mida Eesti teedel selle plaadi saatel olen läbinud, võib lugeda kümnetes "Rabades".
Dans les Arbres "Sciure – taken from the album Phosphoresence"
Sander Saarmets (V4R1): Aeg-ajalt on tore kohtuda muusikaga, mille toimemehanismid sulle segaseks jäävad. Üks viimase aja häid näiteid on minu jaoks “Dans les arbres” ehk kolmest norrakast ja ühest prantslasest koosnev improgrupp, mis tegutseb kuskil muusika, müra ja vaikuse vahel. Nende sel aastal ilmunud album “Phosphorescence” on justkui muusikaline miraaž, mis end igal kuulamisel veidi erinevalt ilmutab. Täielik põnevik! Lisaks kõlavad plaadil perkussioonid kuidagi eriti hästi. Ettevaatust, eksperimentaalne!
Mika Vainio – "Give ‘Em Hell Echo Pappa!"
Marko: Rada7 tiimiga oleme pinninud nüüd muusikasoovitusi üle aasta, ja ei ole üldse libedalt läinud see ülilihtne ülesanne. Iganädalaselt leida 1 muusikapala, mida võiks teistele lasta ja seejuures kirjutada juurde mõned laused. Tänapäeva kiirel ajal. Samamoodi on raske leida nüüd ühte parimat lugu aasta sees. Iganädalaselt on juba koorekiht ma arvan juba kirja läinud, aga välja valisin selle Mika Vainio viimaseks jäänud sooloplaadi avapala. Ei midagi revolutsioonilist (olen ekvivalentset väljendit kasutanud 50% muusikapaide juurde) aga üllatavalt mõjus endiselt ja tuletab meelde, et mul tema erinevate projektide, koostööde jne materjalidega läheb veel aastaid tutvumiseks. Kuulan veel palju.
Talbot – "Magnetism"
PeZ: Talbotil uus kraam! Üle viie aasta! Ilmselgelt olen ma veits kallutatud, aga see video ja lugu annavad väga hästi aimu, mis toonis järgmisel aastal ilmuv plaat olema saab ja ma ei jõua ära oodata. Magnus, tee ülejäänud ka lõpuni nüüd! Ja noh, üleüldse, taustajõud on ju pea kõik ju Rada7 raudvara.