Jonesy FuryMuusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Dead Furies – "Take a Chance With Me"

Seekordse muusikapai avab soovituskomplekt triolt Dead Furies, kel ilmub 16. veebruaril teine kauamängiv nimega “Rock City a Go Go”. 12-loolist vinüüli saab soetada juba nädal enne ametlikku ilmumiskuupäeva Tallinna klubis SnakeHouse, kus toimub esimene esitluskontsert 6 linnalisest turneest. Plaadi annab välja bändi enda plaadifirma Dragstrip Riot Records. Kõigist teistest enne saab plaati aga kuulata radaseitsme eelkuulamisel juba tuleval neljapäeval, 8. veebruaril (telli meeldetuletus e-mailile uudiskirja näol: liitu siin!). Soojenduseks saab kuulata bändi värskeimat videosinglit "Take a Chance With Me".

Heavy Tiger – "I Go for the Cheap Ones"

Ardo Fury: Nägin neid esimest korda täpselt neli aastat tagasi Tavastia klubis, kus nad soojendasid Imperial State Electricut. Kuna ma olen suur The Runawaysi fänn, siis tuli Heavy Tiger kuidagi eriti suure üllatusena. All-girl rock n’ roll ja punk bändid on läbi ajaloo lahedad olnud ja nemad täidavad väga osavalt seda nukrat tühimikku. Eriti lahedaks teeb neid veel see tõsiasi, et nad on trio nagu meie ning nad soojendasid eelmisel aastal KISS’i.

Naxatras – "II"

Erik Fury: Paar aastat tagasi juhuslikult avastatud bänd. Kreekast, psühhedeelne rokk. Kolm liiget. Tegutsevad alates 2012. Juuresolev on viimane täispikk, mis ilmus 2016. Muusikaline atmosfäär on kaunilt lainetav, aga sound see-eest lahedalt "independent".
Kõrbemuusika? Head kuulamist.. ja head reisi!

Cunt Carnage – "Donkey Fucker Necro Papa"

Robert Fury: Elan samas kvartalis Trash Can Dance labeli CEO ja koristajaga, kelle käest sain 8 kassetti asjadest, mida firma viimasel ajal üllitanud. Neist kõige parem on Cunt Carnage EP “World Cock”. Lugesin netist, et EP materjal iseenesest paar aastat vana, aga Trash andis välja 2017 ja vast pole enamus kuulnud. Suurepärane kodumaine grindcore ja mõnusad interlüüdid. John Peel soovitaks, kui ta oleks selles positsioonis, et siin üldse midagi soovitada. Inimestel nagunii vähe aega muusika kuulamiseks ja olgu see aeg siis täidetud vähemalt asjalikult.

John Maus – "Walls of Silence"

Evert: John Mausi uusim album "Screen Memories" sisaldab endas mõningaid üllatusi. Kes Jaan Hiire eelmiste üllitistega hästi kursis on, tunnetavad ilmselt nõksu võrra teises suunas kulgemist? Kuidas seda seletada… Noh, näiteks nagu see, kui inimene on saanud vahepeal täisealiseks, aga teeb ikkagi samu asju edasi, mis ta tegi mõned ajad tagasi illegaalselt. Veidi sirgema seljaga lihtsalt, väiksema stressiga, väiksema põnevusega.
Kuid pettuma ei pea: see võlu, mis peitub lihtsuses, see on endiselt John Mausi uues küllaltki stressivabas loomingus omal kohal olemas. Valisin muusikapai jaoks muuseas välja kõige vähem popima loo, põhimõtteliselt võiks olla "Walls of Silence" selle plaadi ainuke b-poole lugu (aga ka see vist ei kvalifitseeruks).

Tune-Yards – "Look at Your Hands"

MC STan B: Vaatasin, et mõned kriitikud on sillas uuest Tune-Yardsi albumist "I Can Feel You Creep Into My Private Life". Uurisin järele, millega tegu. Täpselt millegi siuksega, mille võib vabalt autoreklaami taustaks panna. See konkreetne lugu jääb kummitama ka, kuid millegipärast oled sa enda peale veidi pahane, et see kummitab. Kahetised tunded.

Throwing Snow – "Trébucher"

Ivo: Ma ilmselgelt olen aasta edetabelite tegemises lootusetu ja pole endiselt oma eelmise aasta kokkuvõtet teinud ning ilmselt saan selle kokku alles siis, kui ajakirjanduslikus mõttes on lootusetult hilja, aga Throwing Snow "Embers" kuulub kindlasti eelmise aasta paremikku. Londonis elav produtsent Ross Tones aka Throwing Snow on aga hoos ning plaanib Houndstooth leibeli alt reliisida neljase seeria EP-sid, millest esimene koos nimilooga "Trébucher" on väljas. Ma saan aru, et kõik neli ilmuvad aasta esimeses pooles, et kulmineeruda spets-vinüüliga juba suvel. Kuulamist väärib ka EP teine lugu, "Tantrum", mis passiks hästi nii BFTV-le kui Halli.

Des Demonas – "Des Demonas"

Sander Varusk: (Terminal, R2 Popikroonikad): Paslik oli vahetult peale Mark E Smithi lahkumist avastada värske grupp, kes ilmselgelt võtab MESi sapise sõnumiga postpungi valemi ja pritsib sellega otse ja vihaselt välja, mida arvab oma kodumaal toimuvast. USA pealinnast pärinev grupp tõenäoliselt "The South Will Never Rise Againiga" palju populaarsust lõunaosariikides ei kogu, veel vähem arvaks, et nad sinna esinema kipuvad. Des Demonase fuzziseid riffe ja pool-rääkivaid tõrelemisi täis debüütalbum ilmus vahetult enne jõule.

Spooky Max – "My Dark Place Alone (Murderdolls Cover)"

Rene: Mulle see gootivärk istub. Motherfuckers.