Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Seekordses muusikapais on rohkelt soovitusi Mihkel Kleisilt (Edasi, Ratkiller), kes aliasega Edasi astub üles juba eile eelpeoga alanud ja täna festivalina algav Howls of Winter. Viiendat korda toimuval ning eksklusiivselt black-metalile pühendunud festivalil astub ühtekokku üles 16 bändi 9 riigist. Kleisi soovituskomplektile järgnevad panused ka meie tavapärastelt soovitajatelt.

Vmthanaachth – "Inferotemporal"

Mihkel Kleis: Üks, mis ikka köitnud on, kui püütakse ekstreem-metali piire järjest avardada. Viimasel ajal pole just väga palju selliseid albumeid ette juhtunud, aga see on kindlasti üks neist. Idee iseenesest pole uus, avangard metal on jätkuvalt olnud inspireeritud akadeemilisest muusikast, vabast improvisatsioonist jne, kuid niivõrd selget ja ladusat sünteesi kuulen esmakordselt. Ei kõlaks imelikult või kohatult, kui seda esitaks näiteks Nyyd Ensemble Estonia saalis.

APATOR – "Void Beyon The Stench"

Mihkel Kleis: Vist kõige ootamatum avastus eelmisel aastal oli, et Apator tegutseb endiselt ja et ta uus album on oluliselt parem kui kõik eelmised. Vähe sellest, kõlab lausa ülimoodsalt arvestades viimase aja suundi interneti avangard muusikas. Sobib hästi kõrvuti näiteks Babyfatherist tuntud DJ Escrow ghetto power electronics EP’ga "Universal Soulja".

Striborg – "Instrumental Trans​-​Communication"

Mihkel Kleis: Apatori järel vast teine eelmise aasta lõbusaim üllatus oli Striborgi electro album, mis kõlab nii hästi, et paneb imestama miks see täiselektrooniline ümberkehastumine tal alles nüüd toimus. Eriti meeldib mulle, kuidas olenemata sellest, kas on trummid või masin – ikka on rütmi hoidmine ebaühtlane.

Mouthgate – "Fungal"

Mihkel Kleis: Siin tekitas minus kõigepealt huvi muidugi kaanekujundus ja õnneks ei pidanud pettuma. Lühidalt võiks neid iseloomustada kui black metal versiooni Silver Apples’ist – seda tänu pidevale circuit bending süntesaatori undamisele.

Dr. Heavy – "Breaking Free"

Mihkel Kleis: Ja lõpuks ehtsat outsider heavy metalit. Seda leides alati äärmiselt hea meel. Aga heade asjadega mul tihtilugu see probleem, et ei oska midagi nende kohta öelda.

Phoebe Bridgers – "Motion Sickness"

Silvia Urgas: Mina olin kunagi Bright Eyesi fänn ja Phoebe Bridgers oli kunagi Bright Eyesi fänn, ainult et tema salvestas koos Bright Eyesi tüüpidega plaadi, millel ta laulab muuhulgas oma õnnetust armuloost Ryan Adamsiga, kes tegi juba siis bändi, kui Phoebe alles sündis. Sellega ma muidugi samastuda ei suuda.

Nublu – "Droonid"

MC STan B: Mul ei ole õrnematki aimu, kes figureerib Nublu nime taga, kuid kulda on tema Soundcloudi lehel üksjagu. Minu meelest oli eelmise aasta üks parimaid lugusid oligi Nublu "Puhkus (muruniitmise hymn)". Algul võib-olla tundub siuke kodukootud, kuid peagi hakkab jõhkralt kummitama. Aga uuel aastal uue hooga ja jaanuari teises pooles ilmus Nublul uus lugu "Droonid". Väärt track. Võib jagada küll.

Spiritual Front – "Children Of The Black Light"

Rene13: Esimene avaldatud lugu 23. märtsil ilmuvalt albumilt "Amour Braque".
Reeglina on Spiritual Front leidnud oma videosid väntama tegelased, kes on ära tabanud bändi vanamoodsalt kinopärase laiekraaniiha. Järjest on ilmunud alguse, lõpu ja keskpaigaga videopilti, milles on laia joonega sentimentaalsust, biseksuaalsuse piiril itaalia machismot ja nurjatut seksapiili. Antud juhul, saan aru, on vähemalt mingis osas aluseks võetud Fellini "8 1/2" haaremistseen, kus Mastroianni oli naistekarja keskel ja kaamera käis muudkui ringiratast. Niipalju videost.
Sellele bändile on küll üht koma teist ette heita, eelkõige seda, et nende nõrgemad palad oleks justkui mõne teise bändi kirjutatud ja vokaal on pahatihti natuke ülearu pobisev. Aga äkki mafia-folk peabki niimoodi kõlama, seda ma ei oska täpsustada. Igal juhul on värske pala tugevamate killast. Arvestades laulja Simone Salvatori The Smiths’i lembust, kõlab see pala, kui ainult pärast südaööd mängiv higine tangobänd, kus laulab Morrissey, kes ei ole kibestunud aseksuaal.

Faun Racket – "Öösel linnas (2014)"

Evert: Faun Racket postitas selle loo just mõned minutid tagasi oma Soundcloudi lehele. Põhimõtteliselt on tegu siis Faun Racketi suurel hiilgeajal (milleks oligi vist paljude esinemiste ja ka "Enter Projector" plaadi ilmumise aeg 10’ndate keskel – haha, praegu saab juba nii öelda, uus ajastu!) varju jäänud track, mis kõnetab mind ka praegu. Sisimas ma loodan, et Andres Lõo ja Talis Paide sulest tuleb veel nii mõndagi ning ma ei imestaks üldse, kui need kaks tüüpi jälle Eesti elektroonilise musa võimsal laineharjal koos surfavad. Andke neile lihtsalt mõni paeluv eesmärk!

Winter Severity Index – "Winter Taught Me Silence"

Alo Kivilo (Bat Sounds):
Talv külm ja tume
Suits üle sinaka lume
Raskelt sammub vastu tuult
Mitu vaga ränka kuud
Eetri ja vingu segus
Ian Curtis on veel elus

Artyom Astrov – "Невесо"

Henri Hütt (MIM-stuudio): Kas performatiivne helikujundus kehtestab end ka ilma etenduseta? Artjom Astrovi pala “Невесо” näitab eeskuju. Teos jätab kuulaja raskesammulisse, sõltumatusse vahepealsusesse ning väga rohkemat ei annagi. Kaalutu vahepealsus, mis libiseb lõputult läbi aja. Artjom Astrovi “Невесо” on Ruslan Stepanovi tantsulavastuse "Невесомость" ainus äratuntavate tunnusmärkidega heliteos. Ülejäänud kompositsiooni varjutab alles teel või eriti mitte kuhugi jõudmise soov. Tõsine tõsine katsumus. (Kirjeldatud kaalutu seisundi komponentide koosmõju on võimalus kogeda veel aprillis, Kanuti Gildi SAALis.)

Missing – "Impulse"

Ivo: Minult taas tundmatult SC produtsendilt pala ning ilmselt pole ka suuremat mõtet tegijasse ülemäära süveneda – ütleb nimigi, et identiteet puudub. Ehkki ilmselt on ta hiljem ümber mõelnud ja nime leiab hõlpsalt – Djordje Jeremic, pärit Serbiast. Sealsel regioonil on poliitilises plaanis taas suurem tähelepanu – Serbia kaudu müüdi 2500 automaati Bosnia ja Hertsegoviina poliitilise ühe poole, Republika Srpska politseile, ajal kui riigi stabiilsus on jällegi kahtluse all. Bosnia serblaste separatistlik juht Milorad Dodik muidugi räägib võitlusest terrorismi vastu, aga asjaga käivad ühte sammu ka suhted nende "öiste huntidega", selle Vene päritolu paramilitaarse mootorrattaklubiga ja samal ajal on Banja Luka tänavatele ilmunud ka kohalik paramilitaarne grupeering "Serbia uhkus" vms. Jne. Tundub, et selline süngelt võnkuv drumstep on meeleoludega arvestades täitsa päevakohane.