Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.
Ehkki eilse Talboti tuliuue albumi “Magnetismi” kuulamise “pohmakas” alles kestab, võib end vaikselt sättida juba järgmise nädala eelkuulamise lainele. Kohalike progeheeroste Emphasise uus kontseptuaalne “Soul Transfer” ilmub Jaapani leibeli Red Rivet Records alt ning Tallinna esitluskontsert toimub 14. aprillil Rockstar’sis koos kodumaise hevipundiga Sky Down ja Peterburi progetrioga Trappist System Trio. Meil on hea meel seda teile esitleda tuleval neljapäeval ning sellega seoses laob seekordses muusikapais kõigepealt letti oma soovitused kogu Emphasise võistkond ja seejärel ülejäänud meie tavapärased ning ebatavalisemad kahtlusalused.
Elina Nechayeva – La forza
Anna Ganina (laul): Ma tahaks rääkida Eesti lauljast Elina Netšajevast, kes osales ja võitis selle aasta Eesti Laulu ja nüüd sõidab Eestit esindama Portugali. Olen väga uhke, et ooperilaulja võitis nö pop-konkursi ja mõtlen, et see räägib meie rahva heast maitsest ja üldisest muusikalisest haridusest. Lugu "La Forza" on väga ilus ja näitab Elina ilusat tämbrit igalt küljelt. Ja need ülemised noodid! Kosmiline lugu. Olen ka uhke sellepärast, et õppisin koos Elinaga Tallinna Ülikoolis laulmist. Hakkan uuesti Eurovisiooni vaatama see aasta ja soovitan kõikidele, sest muusika kvaliteet iga aasta tõesti tõuseb!
Devil Doll – Dies Irae (Subtitulado)
Pavel Korotajev (kitarr): Hakkasin mõtlema, mis bändist, värskest laulust või albumist võiks rääkida… Oli keeruline. Steven Wilson, Leprous, Madder Mortem, Opeth – need on kõik teada kõigile. Ja kui palju jaksab neist rääkida? Aga kui vaatasin youtube’is videosid ja otsisin midagi jazz muusikast, siis tuli päris hea bänd meelde. Devil Doll – Dies Irae plaat. Viimane nende poolt. Plaat on ilma pausideta, nagu väike rock-ooper! Laulja väga palju mängib enda häälega, intonatsiooniga, muusika on täis erinevaid eksperimente ja kõlab huvitavalt. Ei väsita ära plaadi lõpuni, ehkki see on ikka 47 minutit täis muusikat, erinevat muusikat. Jah, tegemist on 1996nda aastaga, aga ikka kõlab hästi ja värskelt. Sain teada sellest bändist ja plaadist umbes 1999 või 2000 aastal ja see oli üllatav. Nüüd on nii, et mitu aastat ei kuulanud, aga täna tuli meelde kui hea muusika, hea kontseptsioon ja hea bänd. Täna õhtul valan just punast veini, vaatan kuidas vihma sajab ja kuulan seda mega ilusat plaati! Head kuulamist!
Seraphiel – Heretic
Maksim Spiridonov (kitarr): Oma poolt soovin tutvustuda teile Soome bändi Seraphiel. Mängsime koos paar nädalat tagasi Helsingis. Oma stiili nimetavad nad super power metaliks. Ansambel on võimsa naisvokaaliga, Judas Priesti või Iron Maideni moodi, sobib ka Yngwie Malmsteeni soolotempode armastajatele. Kitarrid on täitsa virtuoossel tasandil! Soovitan väga ka COB fännidele ja shred-kittaristidele!
Dimmu Borgir – Interdimensional Summit
Katya Gritskova (bass): Ma ei ole väga suur black metali fänn (vaatamata sellele, et natukene mängin teises projektis Condescension), aga Dimmu Borgir on lapsepõlvest lemmikute seas, võib olla oma sümfoonilise poole pärast. Mulle meeldib võimas ja paatoslik muusika. "Interdimensional Summit" on minu jaoks Dimmu Borgiri muusika "light" versioon. Kõlab pigem Therioni moodi, mitte kui Dimmu Borgir, aga ootused sellistele bändidele on alati kõrged! Kuna see konkreetne lugu on ikka kvaliteetselt tehtud ning see kõlab hästi oma stiilis, soovitan täiega sympho-metali armastajatele!
Элджей – Hey, Guys
Stas Lint (trummid): Kaua aega mõtlesin, millest võiks rääkida ning otsus tuli iseenesest. Minu muusikapai läheb Siberist pärit räpparile nimega Allj. Värske lugu "Hey, Guys" räägib tema "luxury" elust. Tõlkida on päris keeruline, aga kõiki neid "väärtusi" tema propageeribki. Muusika, lüürika ja visuaalne rida on ideaalses kooskõlas, saadab vaatajaid tagasi 90ndatesse. Artisti ekstravagantne väljanägemine sunnib vaatajaid muusikavideot suu ammuli vahtima, vaatamata sellele, kas antud laulja sümpatiseerib või mitte.
Aïsha Devi – Inner State Of Alchemy
Ivo: Üks mu jaoks viimaseid elevust tekitanud muusikauudised on, et Aïsha Devi uus album “DNA Feeling” ilmub 11. mail Houndstoothi alt. Ja võin ette öelda – see kõlab hästi. Suuremale ringile on pakkuda soojenduseks pala “Inner State Of Alchemy”, mille ka soovitusena välja panen. Nepaali-Tiibeti päritolu ja Sveiši Alpides sündinud Devi omab juba vaikimisi põnevat kombinatsiooni identiteedina ning ta on osanud seda sama põnevalt loominguks pöörata – reivisämplitest kurgulauluni. Ma pole päris kindel, kas ma kogu kaasaskäivat marketingi metafüüsikast ja meditatiivsest produktsiooniprotsessist usun, aga ilmselt ka ka väga oluline – tulemus on kõrvale huvitav. Igal juhul tänan veelkord Aivar Tõnsot, kes Devi ka Eestisse esinema on toonud ning pakkunud võimalust ennastunustavalt tantsida.
Charlotte Gainsbourg – "Sylvia Says" (Tensnake Remix)
Marko Mörö Matvei: Alles see oli kui ma üht Tensnake’i träkki jagasin, aga no plaasterda-mu-pankreas-ja-kutsu-mind-vanderselliks, kuuldes tüübi uhiuut käsitlust Charlotte Gainsbourg’i Sylvia Says’ist, olen suisa kohustatud seda taas tegema. Kuidas saaks mitte, kui nn pumbadisko kohtub frankofiilse esteetikaga säärasel vapustaval kombel. Kohe tantsiks, kohe.
SOFT KILL – "Dancing On Glass"
Timo Tiivas: SOFT KILL on post-punk bänd Portlandist. ”Dancing on Glass” on nende maikuus ilmuvalt albumilt ja praegu ma ütleks, et see on mu lemmik lugu neilt. Seda bändi vist nimetatakse tihtipeale coldwaveks ka, kuigi see lugu on küll päris soe minu meelest. Täitsa kevade tunne tuleb peale seda kuulates. Varasemast kraamist on jäänud hästi meelde ka näiteks lugu ”Whirl”.
FAAM- "Mind Reverberation 2018"
Trash: Faam on mitu aastat industriaalsema kõlapildiga mussi teinud, aga varasemad lood on pigem olnud seal kitarrisemas-rockisemas otsas, kui mind haaravamas tööstusheli maailmas, aga seekord lõi Tiit Pähnapuu küll haamriga otse naelapea pihta, tabades nii hästi kaheksakümnendate lõpuotsa industriaali hinge, seda loo enese, kui videomontaažiga. Kui ajamasin viiks Faami 30 aastat tagasi, siis Wax Trax suruks kohe plaadistuslepingu pihku ja annaks kotikese kokaiini kauba kinnituseks.
Editors – "Hallelujah (so low)"
MC STan B: Editorsil ilmus eelmisel nädalal uus album "Violence". Vägagi solid album, peaksin mainima. Bänd tegi koostööd ka Blanck Massiga, et oma elektroonilisem pool veel ägedamaks saada ja seda on vägagi tunda. Kuulake ülejäänud albumit ka.
Siavash Amini & Matt Finney – "Alone Together"
Marko: Võimalik, et soovitasin selle koosluse eelmist kassetti ka Familial Rot juba muusikapais. Tuli välja, et koostöö klappis niivõrd, et on saadud valmis ka teise väljaande jagu materjali ja on juba tegelikult teada, et tuleb ka kolmas. Eks siis jälle kirjutan sellest.
Keetai – "演示 / demo tape EP"
Evert: Kui ma 10. veebruaril Von Krahli Holy Motorsi "Slow Sundown" plaadiesitlusele läksin, siis ma tõemeeli (ilma eeltööta) arvasin, et neid soojendab sellel õhtul Jaapani bänd. Kohapeal selgus, et Keetai "pilukad" on hoopis omad joped Lasnamäelt, noored ja energilised kutid, kes teevad hea innuga mussi ja ei pane pahaks kui esinemisetehnikas üht-teist vilesse läheb. Teatav noise ongi taotuslik. Käesolev link tutvustab nende esimest loomingut, demodekogumikku mis on kokku pakitud mõnusaks sissejuhatuseks Keetai kohe algavale ja loodetavasti pikemale retkele.