Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.
Beissoul & Einius – "Innocent Black Coffee"
Rada7: Leedu elektrofashion duo saatis oma ahjusooja videoloo. Mood on nende väljamõeldud žanrinimetuses seetõttu, et nad eelistavad oma lavakostüümide puhul olla moeröögatuse piirini naeruväärsed selle asemel, et olla igavad. Värske pala kõlab nagu Beissoul & Einius sageli kõlanud on – isikupärane vokaal, mis on kaugelt äratuntav isegi kui see kannaks kamuflaaži, ning linnaneoonist, asfaldiläikest ja sanitaarsetest tingimustest hõllandav electropopi põhi. Leidub juhtumeid, kui viimast saab kasutada komplimendina. See võib olla üks neist kordadest.
Kahetsusväärsel kombel meenub, et ka meiekandis on vähemalt üks lugu mustast kohvist, reeglina seda enne teatud vanuse (40+) ja konditsiooni (peolauajoove) komplekti eriti kuulama ei kiputa. Beissoul & Einius’e puhul on natuke teine värk.
Blair Rouge – "Nasty."
MC STan B: Ükspäev mõtlesin, et jube kahju, et Gesaffelsteinist pole enam ammu midagi kuulda olnud. Pole hullu, sest tühimiku täidab suurepäraselt Blair Rouge. Mul pole õrnematki aimu, kust ta pärit on. Twitter annab vihje, et Austraaliast. Vahet pole, track on korralik techno astumine ja just sellest puudust tundsingi.
Chiu Yen and the Stylers – "Mimi Cat"
Rene: The Stylers oli 60datel ja 70datel üks Singapuri populaarsemaid punte. Mängisid The Shadows laadis surfi ja pakkusid saateansambli võlusid paljudele kohalikele esinejatele. Chew Yian’iga (nimekuju muutub vastavalt, ma ei tea millele) on neil mitu seitsmetollist ja 70. aastal ilmunud "Mimi Cat" on neist parim. Mitte seepärast, et selles tehakse porgandihäälel järgi kassinäugu, vaid seepärast, et tegemist on ühe parima näitega onomatopöailisest popmuusikast. Arusaamatul põhjusel täiesti alapruugitud lookirjutamise nõks.
SDH (Semiotics Department Of Heteronyms) – "Tell Them"
Oliver Paadik: Avant! Records on minu jaoks üks nendest leibelitest, kelle väljaantavad reliisid vastavad alati teatavatele standardnäitajatele ja seega üldjuhul pettumust ei valmista. Ka maikuus ilmuv SDH plaat tundub antud loo põhjal põnev tulevat. Esimese hooga kangastub silme ette hetkel väga populaarne Boy Harsher – hüpnootiliselt tukslev bassirütm, undavad sündid ja kergelt unelev naisvokaal on perekondlikeks sarnasusteks mõlema projekti puhul. Sobib ideaalselt kõrvaklappidesse, kui hoverboardiga mööda Kalamaja tänavaid sõidad.
Tsantser – "Tot Nodig"
Marko: Mõned kassetid kaovad enne, kui letile jõuavad. Nii näiteks juhtus selle väljaandega ja üks, kes ilma jäi, olin mina. Jah, põrandaaluse muusika hankimine on jaht. See on ala, kus domineerivad kõige ärksamad, tähelepanelikumad ja virgamad. Kohe, kui kuskil lõhna on tunda, peab tegutsema. Ei ole mingit broneerimist ja kõrvalepanemist, kassetid ei tule ise sinu juurde. Peab jalad alla võtma ja üles otsima need pesitsuskohad.
Ühesõnaga, päris põnev eksperimenaalalbum
Trash: Kuulasin tööl Tsantser´ilt just kingiks saadud autorikassetti „Tot Nodig“ ja lugesin Nestori TMW´i ülevaadet, kus Siim kurtis, et tänapäeva popmuusika on igav. Jäin mõttesse, et on igav jah, olen nõus, aga minu arust seda mitmeti tänu liigsele temaatilisele ettemääratusele, mis ei jäta kuulajale pea üldsei vimalust muusikale oma isikliku nurga alt läheneda, vaid sunnib tugevalt peale esitaja (produtsentide) nägemust. Seetõttu oli samas väga mõnus kuulata Tsantser´it, sest eksperimentaalne elektrooniline muusika, käesoleva reliisi puhul isegi popmuusika ääriste puudutusega, annab hulga rohkem mõttematerjali, lubab kuulajal lahkelt oma fantaasiat kasutada ning artisti loomingut vabamalt tõlgendada.
LCMDF – "Another Sucker"
Ester: Jätkan eelmisel nädalal alustatud, vahepeal aastaid uut loomingut mitte üllitanud soomlaste temaatikaga. Seekord siis on uue singliga välja ujunud vähemalt kahel korral Eesti lavadelgi näha olnud õdededuo LCMDF, kes oma seni esimeseks ja viimaseks jäänud albumi andsid välja juba 2011. aastal, kust olid mäletatavasti pärit ka reipad hitid "Future Me" ja "Cool and Bored", millega peamiselt lõigati loorbereid Ühendkuningriikides. Kui aga ammune ajalugu kõrvale jätta, siis seekord ei vehita lihtsalt üksiku looga nagu vahepealsetel aastatel korduvalt vaid sel aastal lubatakse ka plaati. Selle esimese singlina välja reklaamitud "Another Sucker" paistab vähemalt jätkavat tüdrukutele algusest peale omane olnud vihast maailmaparanduslikku tempo-poppi.
The Garden – "No Destination"
Timo Tiivas: Kaksikvennad Wyatt ja Fletcher Shears möllavad taas oma uuel albumil ”Mirror Might Steal Your Charm”. Raske oli vaid ühte lugu valida, sest terve album on otsast lõpuni jube hea.
Kellele The Garden veel tuttav pole, siis tegu on (heas mõttes) väga veidra duoga. Veider on nende riietus, hoiak ja kohati ka muusika ise. Kõige rohkem on neid liigitatud post-pungi alla aga kahelt viimaselt albumilt võib leida ka näiteks räppimist ja igasugust imelikku elektroonikat. ”No Destination” on albumil ilmselt üks tagasihoidlikumaid lugusi, samuti oli see ka uue albumi esimene singel niiet ma arvan, et see on hea sissejuhatus kogu nende muusikasse.