Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat. See pole veel kõik – nüüd ka kõik soovitatud kuulatavad lood ühes Spotify playlistis.

Daniel Avery – "Diminuendo"

MC STan B: UK artistil Daniel Averyl ilmus aprilli alguses, pärast viieaastast pausi, uus plaat "Song for Alpha". Sellesama albumi pealt jäigi kõrvu suurepärane "Diminuendo", mis on fantastilise astumisega techno. Sobib rohkem öösse kui päeva.

Jonathan Bree – "Murder"

Evert: Jonathan Bree on Uus-Meremaa produtsent ja fun fact on, et Eestist täpselt teisel pool maakera asub… trummipõrin… Vaikne ookean! Khm, millele lähim maismaa punkt ongi Uus-Meremaa kagu-külg. Enivei. Jonathan Bree on mu uus muusikaline guilty pleasure, mida on tore rahus ja vaikuses kuulata – ja seda viimast ma hindan. "Murder" võiks olla alustuseks just hea sissejuhatus, kui te pole iialgi varem Bree asjadele (vt. ka Princess Chelsea, The Brunettes…) kõrva pihta saanud. Lubatakse ka uut albumit nüüd käesoleval aastal, nimeks saab sellele "Sleepwalking". Mina ootan.

Endamisi Salamisi – "Women That I Trust"

Marko: Bandcampis ilmunud küll juba jaanuaris, aga minuni jõudis alles täna, kui sain kätte selle albumi kassetiversiooni, mis tehtud Record Store Day 2018 tarbeks.

Adrenochrome – "Celebration"

Rene: Muusikas on mõned püsiväärtused, sellised konstandid, millega tuleb tahes tahtmata arvestada. Meiekandis on üheks selliseks sõnaleidlik ja sageli koolibändisaundiga pungilaadne, mis üha uuesti tagasi tuleb. Suureks mängisid selle Genialistid. On ka üks teine G-tähega algav värk. Pole vahet on see gothic rock või g-punk, igal juhul on tegemist muusikaga, kus bass lõriseb lõukoerana, kitarr ei kraabi kõrvanahka, vaid fileerib kuulmekäikude pehmemat kudet ja kui trummimäng parasjagu ei kamanda rividrillile, siis ainult seepärast, et praktiseerib voodood. Sõjakas, barbaarne ja väljakutsuv kraam, mida eesliide gothic muusikaloos oma algusaegadel tähistama oli mõeldud, pole vahet, oli selleks esimeseks The Doors või Siouxsie, peaasi, et muusika lõhnas värske vere ja vägivalla järele. Seda just äsja albumi avaldanud Adrenochrome pakub. Jääb vaid küsimus, mis aasta kalender neil täpselt proovikaseinal ripub? On see aasta III, XIV või XX sajandist?

MiaMee – "Flash of Light"

Ivo: Minult seekord soovitusena värsket Eesti kraami. "Kogeme õnne ikka ainult lühikese hetkena, sähvatusena… hoolimata oma lühikesest kestvusest täidavad need hetked hiljem terve meie maailma," rääkis uue singli kohta pala autor ning ansambli solist Liina Saar. Väga väljapeetud pala, lugupeetud seltskonnaga orkestris – klahvpillidel Taavi Kerikmäe, kitarril Mart Soo, trummidel Ahto Abner ja lisaks Rootsi/Türgi päritolu tšellist/laulja Anni Elif Egecioglu. Hiilib kenasti, ehkki kuskil pimeduses koperdamisega kaasnevalt võiks muidugi ka too süngusesoolikas rohkem tooni anda.

Olgu te valik nädalavahetusel kuuma andmiseks milline tahes, aga pühapäevaseks maanduseks on äärmiselt soovitatav sättida sammud Sveta Baari, kus tumedamaid toone võtavad Get Your Gun ja Forgotten Sunrise. Ilmselt pole regulaarsele radalugejale kumbagi suuremat tarvidust tutvustada, aga kui mingil põhjusel olete maha maganud, siis taanlastel ilmus eelmine aasta taaskord väga hea album nimega "Doubt Is My Rope Back To You" ning kodumaise etleja viimane reliis on eelmise aasta maxi-singel "Dusturn". Äärmiselt sümpaatne komplekt ja ega me siin niisama sellest jaura, sündmuse puhul nillisime mõlemalt orkestrilt muidugi ka värske muusika soovitused.

Brigid Mae Power – "It’s Clearing Now"

Simon (GYG): Ma komistasin sellele läbides pikka nimekirja (halba) muusikat, mida olin sunnitud kuulama, kuna töötan kodus Taanis ühes kontserdikohas. Brigid Mae Power on iiri laulja ja lugudekirjutaja, kes teeb kõige õhulisemat ja üksikumat folkmuusikat, millist pole ammu kuulnud. Tundub justkui, et ühe sõna laulmine võtab tal terve igaviku, venitades selle üle lugematute kitarritõmmete. Omamoodi on see kui doom, kuid moonutatud kitarride ja raskete trummide asemel täidab ta oma lood klaveri, keelpillide ja õrnade trummitaldrikusilitustega. See lugu on aastast 2016, aga ta äsja avaldas ka uue albumi, mida võib samuti julgelt soovitada.

Richard Dawson – "Weaver"

Andreas (GYG): Armastan Richard Dawsoni viimast albumit "Peasant". See ilmus eelmisel aastal ja mul oli raskusi üheainsa loo väljavalimisel. See on korraga nii kaunis, naljakas, kurb kui veider. See meenutab mulle ühte oma absoluutset lemmikalbumit, PJ Harvey "Let England Shake". Dawson pole kindlasti samasugune, kuid seal on sarnane meeleolu. Kuulates seda plaati, tuleb silme ette noor poiss laulmas vanu laule õudsast minevikust. Ma ei ole teda veel kontserdil näinud, kui väga tahan. Olen kuulnud, et see on omaette elamus.

Wulfband – "3, 2, 1, Nein"

Anders (FS): No kurat, ma ei tea, kus ma elanud olen, et alles hiljuti selle super EBM’i duo endale avastasin. Nime teadsin küll, aga polnud nagu kunagi muusikat kuulanud. Kõnealune lembelaul juhatas sisse juba nende nelja aasta taguse debüütalbumi. Parem hilja kui ei iial muidugi. Võib-olla on see salapärane Rootsi bänd mõnelegi teist samaväärseks üllatuseks. Salapäraseks just, sest ei teata absull, kes tegelikult nende maski ja mopiga kaetud larfi taga on. Peetakse lausa vanakooli EBM’i Daft Punkiks tänu sellele. Tüübid teevad igatahes sellise energia ja soundiga seda vanakooli asja, et võimatu on neid kuulates rahulikuks jääda. Rets küte. Loomulikult on olemuses ka törts huumorit, sest kuidas muidu saadki sa seda žanri tõsiselt võtta. Kui meeldib, kuulake ka teisi lugusid ja vaadake live-klippe, neis on midagi võluvat ja stompivat.

Anna von Hausswolff – "The Mysterious Vanishing of Electra"

Kadri (FS): Anna von Hausswolff on kaasaegsetest naismuusikutest kindlasti üks mu lemmikuid: jõulise käekirjaga auteur, tugev vokalist ja orelimängija. Kui tema debüütalbum "Singing From the Grave" oli pigem turvaline indiepopihõnguliste laulude valik, siis alatest teisest kauamängivast ("Ceremony") on ta võimsalt isikupärase lähenemise ja originaalse helipildi suunas liikunud, jättes kõrvale konventsionaalse loostruktuuri ja ajalised piirangud. Kuigi ma füüsilist muusikat hangin endale haruharva, oli mul tema uusim album "Dead Magic" ammu pre-orderina soolas ning pettumust see ei valmistanud. Sealt pealt siis ka lugu "The Mysterious Vanishing of Electra".