The Leather Nun 80ndail
„The Rock ’n’Roll God sent us Leather Nun and I fucking love them.“ – Jonas Åkerlund
Leather Nuni lugu algab 1978. aastal, kui Göteborgi mees Jonas Almquist saatis ühe looga demo Throbbing Gristle’i hullule juhile Genesis P-Orridge’ile. Tollele meeldis see väga ja ta lubas rootslase bändi plaadi oma label’i all välja anda. Almquist ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ehkki tal ei olnud ei bändi ega rohkem lugusid, pani ta need kiirelt kokku ja järgmisel aastal ilmuski Industrial Recordsi märgi alt The Leather Nuni debüütsingel „Slow Death“, mille ümbrise fotol on jäädvustatud terroristide pommi tagajärjel surmavaid põletushaavu saanud juhuslik välikohviku külastaja.
Kõik järgnev on juba ajalugu – või kuidas see väljend ongi. The Leather Nun kujunes kultusbändiks, kes tuuritas nii Euroopas kui Ameerikas. Nende pildid ja intervjuud ilmusid ingliskeelseis lehtedes, nende muusika saagis end muidu kaunikesti enesekesksete briti alternatiiv-hõimude südameisse. Bändi fänniks on end nimetanud nii Jello Biafra kui Mark Lanegan. Ühel Nunnade kontserdil LA-s kohtunud kaks fänni – The Culti laulja Ian Astbury ja (nüüdseks Madonna, Prodigy jt videote režissöörina kuulsust kogunud) Jonas Åkerlund, millest sai alguse nende kahe siiani kestev sõprus. The Leather Nuni lugusid on coverdanud Butthole Surfers ja Turbonegro. Võib koguni öelda, et Lädernunnan (nagu neid omal maal ka tuntakse) ennetas nii oma garaažirokiliku sound’i kui provokatiivse olekuga kõike seda, mille poolest norralaste Turbonegrot armastatakse ja jälestatakse. Muu hulgas näidati omal ajal The Leather Nuni kontsertidel kinolinale homoporri. Ja mida muud peakski loo „F.F.A.“ taustaks näitama. Millest seal laulus juttu, võib igaüks ise kuulata või kui huvi veel suurem, teksti netist guugeldada. Selle laulu sõnad on kirjutanud Monte Cazazza, kes ei ole sugugi vähem legendaarne ega kummaline kuju kui Genesis P-Orridge (Cazazzale omistatakse ka sõna "industrial" esmane kasutamine muusika kontekstis). Muide, nad mõlemad on esinenud ka LN-iga koos, esimese viiuli- ja teise sündimängu võib kuulda „Slow Deathi“ LP-versiooni B-poolel.
Rääkides Leather Nunist ei saa üle ega ümber esimesest Rock Summerist aastal 1988. Mina ei saa. Sest see oli minu esimene kohtumine nendega ja tõtt-öelda mitte niisama kontsert, vaid omamoodi UFO-kogemus. Oli hiline augustiõhtu, taevas oli juba öiselt tume, ent sellele vaatamata kandis bändi frontman musti päikseprille. Oli veel suvi, aga tal olid käes mustad nahkkindad. See ei olnud punk, see ei olnud heavy metal ega mingi muu minu poolt tol ajal katalogiseeritud nähtus, aga õhk värises. Kõike seda on tänapäeva haritud muusikasõbral ehk raske mõista, aga sellised veidrad mõtted olid igati loomulikud tol ajal veel 16-aastase hevika peas. Ja see värin, see õhu värin, see on siiani meeles. (Olgu öeldud, et läks veel kaks aastat, enne kui ma avastasin The Sisters Of Mercy ja kogu mu maailm hakkas tüürima kursil, kus kõik eelkirjeldatu hakkas tunduma inimeksistentsi kõige loomulikuma osana.)
Mõnda aega pärast seda ei kuulnud ma Leather Nunist midagi uut ja kui hakkasin aastate pärast vana asja meelde tuletama, selgus, et 90ndail läks nende plaadifirma pankrotti, mille tagajärjel lagunes ka ansambel. Mina aga panin tähele, et need toore kõlaga kitarrid ja see võimas kõlapilt olid hakanud minusse üha sügavamat vagu uuristama. Mu riiulitesse tekkisid LN-i vinüülid. Kui kümmekond aastat tagasi levisid kuuldused võimalikust come-back’ist, olin juba uurimas, kelle pool Stockholmis või Göteborgis ööbida. Need jutud aga hääbusid.
Jonas AlmquistFoto: Carl Cato
Aastal 2014 hakkasid ringi käima aga uued jutud Leather Nuni taasühinemisest, kontsertidest ja koguni plaadist. Ja mis kõige ootamatum – kõik need jutud said käesoleval aastal ka tõeks. Aprillis 2015 ilmus esimest korda peale 24-aastast pausi Nunnade uus stuudioalbum „Whatever“ ja aasta algul kuulutati välja kontsert 9. mail Stockholmi Södra Teaternis. Mõistagi tellis fänn plaadi juba ette ja ostis kontserdipileti niipea kui see oli võimalik.
Album „Whatever“ tekitas esimestel kuulamistel segadust. Jonas Almquisti kiindumus Lou Reedi muusikasse oli juba varasemail aastail ilmsiks tulnud, nüüd olid kohad sisse võtnud ka Bowie mõjud ja need instrumendid, mille kohta inglise keeles öeldakse strings. Jutt käib siiski keelpillidest, mitte naiste aluspesust, ehkki bändi puhul, kes 80ndail kasutas oma lava-show’del strippareid ja müüs (väidetavalt koguni esimese muusikakollektiivina) oma kontsertidel kondoome, tunduks isegi see viimane variant ootuspärasem. Nii või teisiti – see põhjalikult produtseeritud mitmekihiline album on lihtsaks läbihammustamiseks paras pähkel. Ausalt öeldes olid maikuisele kontserdile minnes mulle kõige südamelähedasemateks jõudnud saada Amquisti vahepealse projekti Godtherapy nime all juba varem kuuldavale toodud lood ja muidugi vana hea The Leather Nuni klassika, varjamatult loureedilik „For The Love Of Your Eyes“, mis samuti „Whateveri“ peal on uude ülikonda pandud.
Kontsert Söda Teaternis oli välja müüdud, nii et võisin end pidada õnnelikumaks nii mõnestki ukse taha jäänud rootslasest. Nagu nimigi ütleb, oli esinemiskohaks teatrisaal ja sealjuures silmatorkavalt toretseva ning vanaaegse sisekujundusega – ilmselt ei ole rock-kontserdid kõige tavalisemad sündmused nende ohtralt kaunistatud rõdude ja lühtrite all. Publiku hulgas võis näha rohkelt vanemas keskeas kaadrit – nii hallivuntsilisi mootorrattureid kui pintsaku ja hoolitsetud kiilaspeaga edumehi, kellest mõnel käevangus väärikas eas daam ja mõnel jälle mitte.
Tõusis eesriie. Lava jäi siiski varjama hele kangas, mille peale linastus film. Sedakorda ei näidatud küll kinokunsti viigilehtedeta meeste kehakultuurist, vaid pooletunnist dokki Leather Nuni algkoosseisu bassimehest, omal maal juba enne seda laulja ja erinevate bändide liidrina tuntust kogunud geniaalsest muusikust Freddie Wadlingust. Minu jaoks oli see äärmiselt meeldiv üllatus, sest – ma ei varja – olen Freddie suur fänn ja ka selle filmi olemasoluga oli mind eelnevalt õrritatud. Kahjuks pidin end taas maa põhja vanduma, kuna juba aastaid mõttes olnud soov rootsi keelt õppida on seni ka sooviks jäänud ja mille üle rahvas teatrisaalis südamest naeris, kui Wadling kaamera ees rääkis, jäigi mul lõpuni arusaamatuks. Tegemist on kahtlemata värvika isiksusega ja omal maal vaieldamatu legendiga. 70ndail tegi ta punkbändi Liket Lever, 80ndail postpunk-bändi Cortex (mille kiitmisega ma ei hakka siinkohal üldse algust tegema, sest sellest tuleks üks pikemat sorti jutt), samal kümnendil new wave-duot Blue For Two ja viimasel ajal on teda näha-kuulda psühhedeelse rock-pundi Kingdom Of Evol lauljana. Sinna vahele mahub muljetavaldav soolokarjäär, esinemised keelpillikvartetiga ja helilooming ooperi vallas. Juba aastaid peavad nii liibuvais teksades bändipoisid kui mainstream-lauljatarid auasjaks Freddiega koos esineda.
Tõusis ka see eesriie. Aga selle taga oli veel omakorda kardin, mis jäi publiku ja Leather Nuni vahele kuni kontserdi lõpuni. Kuna lava ei olnud siiski päris valgustamata, ei olnud bänd rohkem varjatud kui seda nii mõnigi dry ice’i ehk tossumasina suitsu sees oma tegusid korda saatev kollektiiv. Ent sellega eripärad ei lõppenud. Esimesed kolmveerand tundi esineti nii, et frontman Almquist seisis kuulajate poole seljaga. Kõla see kuidagi küll ei muutnud. Veelgi enam – sound oli lummav. Ka need laulud, mis viimase stuudioplaadi peal ei olnud jõudnud mulle hinge pugeda, kõlasid kontserdil nagu vana hea Leather Nun – massiivselt, tõelise wall of sound’ina. Ka koosseisu kuulunud viiul sulas sellesse kõlapilti. Omaette elamuseks olid lüürilisema sõnumiga lood, mille puhul kõledalt kajav kitarr tekitas kohati otseses mõttes külmavärinaid kuklas.
Stockholm 2015Foto: Leather Nun
Esimest korda keeras Jonas Almquist oma habetunud näo publiku poole „For The Love Of Your Eyesi“ laulmiseks. Küllap oli tal selleks oma põhjus, mida reetis ka põgus tähelepanuavaldus kellegi poole rõdul. Lõplikult jäi ta sedapidi seisma alates Leather Nuni raudvarasse kuuluvast „Primemoverist“, mis mõjub jõulisuse demonstratsioonina ka plaadi pealt. Järgnes sama loo singli funky’lik B-träkk „F.F.A.“ ja mu fännisüdame lõplikult sulatav „Desolation Avenue“. Ilma kahtluseta kuuluvad Leather Nuni kullafondi ka kaks viimasena mängitud lugu – iggypopilikult kiimaline „Lollipop“ ja ängistav, kuid samas sugestiivne „Slow Death“. Niisiis lõpetas peaaegu kahetunnise seti bändi kõige esimesena salvestatud lugu. Varajasele industrial’ile omased primi-elektroonilised, ent sealjuures hüpnootilised kõlad luupisid koos traadivõngete ja vaevatud vokaaliga, mis korrutas ängistavat sõnumit viiekümnetunnisest agooniast. Pinget hoiti kaasakiskuvalt, mistõttu koha peal ei oleks mul tulnud pähegi mõte, et lõpulugu kestis tervelt pool tundi – selle hämmastava avastuse tegin alles kontserti Youtube’ist üle vaadates (kus see on täies pikkuses olemas, kuigi peab hoiatama, et akustiline mõju jääb saalis olnule kõvasti alla).
Elamus oli võimas. Kel vähegi võimalik, soovitan seda bändi live’is kuulata. Kontserdi eel põgusas, ent sõbralikus jutuajamises lubas vanameister Almquist eelseisva Euroopa-turnee käigus ka Eestisse esinema tulla, kus ’88. aastal aset leidnud kontserti temagi hea sõnaga meenutas. Eks näis.
Vaata lisaks:
Tallinn ’88 (1/3):
https://www.youtube.com/watch?v=LNBjjt2loK4
Tallinn ’88 (2/3):
https://www.youtube.com/watch?v=e1HVXiEaRGA
Tallinn ’88 (3/3):
https://www.youtube.com/watch?v=YTlLcpUhgjA
Leather Nun – Gimme Gimme Gimme
https://www.youtube.com/watch?v=U43Fkr4HV3Q
The Leather Nun – I Can Smell Your Thoughts
https://www.youtube.com/watch?v=MzU10JM65hY